Kolmas Maailmasõda, NATO ja Vene Konflikt

Paari viimase päeva jooksul tuli välja paar väga huvitavat uudist, artiklit ja saadet, mis kõik pühendatud Venemaale ehk täpsemini tema viimase aja järsult suurenenud sõjakusele. Ajalises järjekorras esimesena artikkel "Kas NATO tõkkemehhanism oleks tulemuslik". Artiklis käsitletakse Kremli alaväärsuskompleksi (vaatamata ärplemisele, ei saa nad ligilähedalegi oma sõjaliste kulutuste või võimsuse poolest NATO'le) mis aga võib edasise Vene majanduse allakäigu juures ohtlikuks osutuda. Ühest küljest on nad momendil ajutiselt suhteliselt tugevad aga aeg mängib Venemaa kahjuks, eriti ennustatavate toorainehindade puhul. Teiseks võib seoses halveneva majandusolukorraga kasvada rahva rahulolematus, mis rezhiimile ohtlikuks kujuneb. Seega võib Kremli juhtkonnale tunduda, et kui üldse mingit sõjalist avantüüri ette võtta siis kohe nüüd on soodsaim aeg. Väidetavat vene hirmu lääne kallaletungi ees ma ette ei kujuta, küll võivad nad muretseda halveneva majanduse korral esile paiskuva värvilise revolutsiooni pärast, mis Putini veendumusel on Lääne organiseeritud.

NATO pole avaldanud valmisolekut viia Ida Euroopasse suuri alalisi sõjajõude ja baase, kuid rahustamaks esmajärjekorras Balti riike roteerib väiksemaid üksusi, kusjuures oluliseks momendiks on Ameeriklaste kohalolek. Mõnesaja sõduri viibimist Eestis koos mõnekümne tanki või soomusmasinaga ei saa ka kõige paranoilisem venelane võtta ohuna Venemaale samas mängib selline väike ameeriklaste üksus niinimetatud päästiku rolli. Ehkki venelased kahtlevad põhjendatult NATO otsustusvõimes ja eriti selle kiiruses, siis ei kahtle nad Ameeriklaste otsusevõimes, kui USA sõdur peaks haiget saama. Oluline lause artiklis kõlab järgmiselt: "All NATO member states remain entitled – under the UN Charter – to respond to requests for military assistance from allies, even in the absence of a NATO consensus" (Kõigil NATO liikmeil on ÜRO kokkuleppe alusel õigus aidata liitlasi kui need abi paluvad, isegi juhul kui puudub NATO konsensus). See rõhutab, et USA ei hakka aega viitma ootamaks NATO peaassamblee otsust kui tema sõdurid pihta saavad ja see on minu arust palju tugevam kaitse kui kuulus artikkel 5, mis eeldab NATO ühehäälset otsust.

Lisaks soovitatakse kasutusele võtta mitmeid lisameetmeid piiririikide kaitse tõhustamiseks.

1. Küberkaitse, kriitiliste infrastruktuuri elementide kaitse tõhustamine ja politsei ning kaitseliidu üksuste parem ning ajakohasem väljaõpe ning relvastus.

2. NATO roteeruvate vägede kasutamise juhendid peavad võimaldama neid rakendada operatiivselt ja viivitamata ohu esimeste märkide ilmumisel.

3. NATO peaks selgemini informeerima nii liitlasi kui võimalikke vastaseid oma plaanidest ja nende tõsiseltvõetavusest.

4. Tuleb tõhustada juhtivate NATO riikide (USA, Inglismaa, Prantsusmaa, Saksa) infovahetust ja otsuste vastuvõtmist nii kiiruse kui sisu osas. Ehkki põhiliseks vahendiks jääb NATO peaassamblee, siis oluliste ja põletavate otsuste vastuvõtmisel peaks piisama nende nelja nõusolekust vältimaks võimalikku venitustaktikat mõningate venesõbralike liikmete poolt.   

Teisipäeval järgnes Obama administratsiooni natuke ootamatu teade, et USA suurendab järgmisel aastal Euroopa suunalist sõjalist eelarvet neljakordseks. Selline otsus viimase aja suht rahuliku Ukraina konflikti valguses oli meeldiv üllatus. Venemaa on seni vaid suud maigutanud suutmata mitme päeva jooksul vastust kokku panna. Mingi vastukäigu peavad nad ainuüksi oma näo säilitamiseks sooritama, momendil ilmselt kaaluvad võimalusi, mis praeguses mitte eriti roosilises majanduslikus ja sõjalises olukorras võimalik, ei oska ennustada, eks lähem tulevik näitab. 

Samal päeval ilmus nimekas ajakirjas "Foreign Affairs" vene teemaline artikkel "Putini rezhiimi kokkuvarisemine". Analüüsis majanduslikku, sõjalist, poliitilist olukorda kõikehõlmavalt. Järeldused, et Kremli rezhiimi kokkuvarisemine pole mägede taga, tundus mulle esimesel lugemisel soovmõtlemisena. Siis aga meenus aasta 1987 kui samas ajakirjas ilmus artikkel sarnase ennustusega tollase USA kõrval teisel kohal eksisteeriva suurriigi Nõukogude Liidu kohta, mis samuti tolle peadset kokkukukkumist ennustas. Tol ajal tundus see mitte ainult minule vaid absoluutsele enamusele välispoliitika ekspertidele nii läänes kui idas fantaasiana. Samas läks neli aastat ja NL lakkas olemast.

Kolmapäeval läks eetrisse BBC saade "Kolmas Maailmasõda - Briti valitsuse "Sõjatoas"" Mängiti läbi stsenaarium, kuidas võiks käia otsustamisprotsess NATO - Vene mastaapse konflikti puhul. Esiteks rahutused Eestis, siis Vene piiriäärse Latgale hõivamine kohalike venelaste ja neid toetama saadetud vene eriväelaste ehk niinimetatud "Roheliste Mehikeste" poolt. NATO ei suuda jõuda ühisele otsusele kuidas reageerida kuid USA ja Inglismaa, Prantslaste (üllatus) toetusel viivad kiirreageerimisjõud Lätisse. Venelastele antakse 72 tundi aega oma mehed üle piiri tagasi tõmmata. Kui seda ei juhtu ründavad Ameerika merejalaväelased ja britid, saavutades suht kiiresti eesmärgid kusjuures separatistid kannavad suuri kaotusi. Venemaa vastuseks on tuumaraketiga USA ja Briti lennukikandja uputamine, Putin vabandab võites et tegu oli "eksitusega" ja esitab vastuvõetamatud rahutingimused. Saade lõppeb kui Briti valitsus arutab kas vastata omapoolse tuumalöögiga või mitte. USA on juba otsustanud hävitada venelaste oluline sõjaline baas oma raketilöögiga. Britid otsustavad "inimlikel  kaalutlustel" mitte vastata, Londoni hävinemise korral poleks Moskva hävitamisest kasu. Selline lõpp on muidugi puhas propaganda, eriti kuna Inglaste otsus ei muuda midagi kui Ameeriklased on oma raketid teele saatnud.

Huvitav lugemine ja vaatamine, aga minul kerkis esmajärjekorras üles küsimus kahtlaselt kokkulangeva ajastuse koha pealt. USA valitsuse otsus, Foreign Affairs" artikkel, BBC saade - kas ma olen liiga paranoiline vandenõuteooriate fanatt kui kahtlustan, et tegu on amide ja brittide poolt hoolikalt koordineeritud signaali saatmisega Kremlile. Sisuks, et ärge isegi mõelge NATO suunal mingeid trikke ette võtta, me ei hakka kahtlema vaid vastame kohe ja jõuliselt ka juhul kui konsensust ei saavuta. Miks just nüüd, kas neil on mingit venelaste plaanidele vihjavat infot, ja tahavad Kremli tüüpe tõsiselt järele mõtlema panna? Ei usu nagu, et bluffivad niisama ajaviiteks, USA valitsusel eriti Obama all pole see kombeks, pigem ollakse liiga tagasihoidlikud. Elame näeme, huvitavad ajad tõotavad tulema. Venemaa muidugi on Ukrainas ummikusse jooksnud, ja Süüria kampaania ei tõota samuti miskit head ei pommitamisega piirdumise ega eriti veel maavägede sisseviimise korral. Eelmisel kevadel ennustasin et märtsikuuks on pool Ukrainat Vene lipu all, hea meel tunnistada et ilmselt eksisin.

Märkasin, et ka Eestis ei jäänud tähelepanuta, nii uudisteportaalides kui televisioonis võtsid sel teemal välispoliitika ja sõjanduse eksperdid sõna.