Oksaront ja külalised.

Pühapäeva õhtul tulid mulle öisteks külalisteks kaks noort daami. Kahjuks pole tegelikkus nii põnev kui võiks esimesest lausest loota :D Tegu nimelt kaasa sugulase ja tolle töökaaslasega, kellele Tallinna öömaja pakkusin, et nad ei peaks enne Türgi puhkusereisi tunde lennujaamas molutama. Kenad blondid hõivasid pikema jututa minu voodi ja viskasid omaniku välja. Mis mul muud üle jäi kui lapse toas tudida. Järgmie öö võisin lohutuseks vaid võõrast lõhnaõli padjas nuusutada :P

Esmaspäeval võtsin ette mitu aastat venima jäänud töö suure murdunud männioksa alla sikutamiseks. Maja ees oleval pirakal ja kõrgel männil oli aastaid tagasi lumekoorem ühe tipuoksa murdnud, kuid alla see ei kukkunud, jäi hoopis teiste najale ohtlikult õõtsuma. Esimesed aastad oli ta tüvega ühenduses, see aasta lahti murdunud ja toetus alumisele oksale. Männi otsa ronimine on raskendatud, sest tüvel puuduvad 10 meetri ulatuses oksad. Lahenduseks oli katuselt pika lati külge kinnitatud oksasaega peenema haru läbi saagimine. Aega võttis aga kui lõpuks alla prantsatas riivas katuseäärt ja maandus sihukese pauguga, et naabrikoer pistis lõugama. Siit saab küttepuid mitmeks kuuks, tegimegi ta kohe kuuri all parajateks juppideks.

Suvilas

Möödunud nädala jooksul olen rohkem suvilas kui linnas olnud. Seal on tõesti koht kus tunnen end mõnusalt. Mitte et Pässa kodus seda poleks, aga metsa all on siiski teine tunne. Esmalt viskan ilmastikule vastavad rõivaesemed pagasisse, siis mõtlen millised olulised tööriistad peaks kaasa haarama, mida suvilas ei riski hoida. Sõltuvalt hommikuse molutamise kestusest sõidame Pässast välja või korjan vanemad Mustamäelt peale. Jägnevalt krabame poest grillvorstid, juustu, leiba, õlled ja miskit mittealkohoolset juhile ning jäätised tee peale näksimiseks. Momendil teeb Haabersti ringi remont sõidu kohati ebamugavaks, mistõttu olen kasutanud ka Paldiski maantee või mõnd muud vahepealset varianti.

Suvila on sihukeses pooleldi konserveeritud olekus, sest ega vanemad enam jaksa seal käia ega suurt askeldada. Tahtmist neil on ohtralt nagu võisin kogeda kui mõlemad maja ümber sebima hakkasid aga tuleb ikka aru anda, et mitte üle pingutada ja endale viga teha. Häda pole ju miskit, isa ehitatud hoone on postidel, mistõttu rohkem kui neljakümne aastast iga pole märgata, puitkonstruktsioonid kuivad, terved ning tugevad. Vesi ja kanalisatsioon sai kaks aastat tagasi sisse pandud, elektrijuhtmete hädavajaliku putitamise tegin eelmine aasta ise ära. Aed on ainus, mille puhul on märgata, et keegi kohapeal ei ela. Esimeseks tööks oligi vikat kätte ja heina ning naate niitma. Parajalt jaheda ilmaga on lausa lust, eriti kui vahe tera eismese vabariigi aegse kvaliteediga ja hommikune niiskus rohu raskeks teinud.

Teine suurem ettevõtmine on metsaaluse ja lõkkeplatsi puhastamine. Oksarisu sai nii palju, et jagus mitmeks päevaks korralikuks lõkkeks. Kõike korraga ei saa põletada, tuli läheb muidu liiga suureks, pealegi on praegu isegi lepametsa alune suht kuiv. Metsikuks läinud roose ja kibuvitsa tuli armutult lõigata, et see maja ümber läbimatut võsa ei tekitaks. Okkalised taimed põletasin kohe ära, neid ei taha jätta laiali vedelema. Puuriida ees kasvavad meil imekenad nartsissid metsikult, nende pärast ei raatsi ka viimast riida juppi linna saunapuudeks ära vedada. Pealegi vohab riida ääres mõnusad kasvutingimused leidnud sidrunväändik, kattes kõik erkroheliste lehtedega varustatud maitsvat teed pakkuvate väänkasvudega.

Maja ja sissesõidu tee ääres olev sirelivõsa nõuab pügamist, aga selle kallale enne ei asu kui nad õitsenud. Praegu lõikasin suuremad kuivanud oksad ära ja painutasin mõned eriti segavad ning laialiulatuvad võsud kompaktsemalt teiste vahele. Alles mõne aasta eest sai seda pügada, paraku kasvab teine uskumatu kiirusega. Kolm sõitu segavat sirelivõsu kaevasin välja ja istutasime krundi taha seniks kui parema koha leiame. Nüüd peaks saama autoga mugavamalt ilma hullult manööverdamata sisse sõita. Tee äärse arooniaheki lõikasin madalamaks, üleeelmisel aastal tehtud töö on vilja kandnud ja hekk ise tihedamaks läinud. vahele on kasvanud mõned teistsorti puud, paar jämedamat tüve jätsin alles.

Kui ilm vähegi lubab käin ka rannas. Seda rohkem jalutamise ja tuulutamise kui päevitamise pärast. Ehkki mere ääres on õige jahe õnnestus mul kahel päeval liival lesides magama jääda. Võib-olla just seetõttu, et mõnusalt jahutav tuuleke puhus ja merekohin uinutas. Lesid liival, vahid taevasse, mõtted hakkavad ringi uitama ja jäädki vähehaaval tukkuma. Esimene kord nägin unes tsunamit, tasapisi une taganedes ja reaalsusse tagasi pöördudes sain aru, et merekohin on tõeline. Silmad ikka veel kinni terasemalt kuulatama hakates tundus muidugi, et kohin läheb järjest tugevamaks. Andsin küll endale aru, et aju mängib mulle trikki, aga ei suutnud vastu panna soovile silmad avada ja mere pole kiigata veendumaks, et kaugusest vahutav veevall minu poole ei söösta.

Pühapäeval oli selle suve kõige ilusam ilm, rannas oli isegi bikiinides neiukesi näha. Mul õnnestus jälle liivaaugus tukastada, sedakorda üle tunni aja. Äratasid mind liivas kostuvad sammud. Mingi tüüp lähenes vaikselt kuid märgates, et liigutasin end, muutis suunda. Ei saanudki aru kas oli tegu kodanikuga, kes tundis muret minu tervisliku seisundi vastu või hoopis isutas mu tossus vedeleva mobla järgi. Tagasi jalutades ei tahtnud aju uskuda, mida silmad nägid. 

Üks noormees läks ujuma ja poisike solistas kalda äärses vees, ehkki temperatuur isegi laba jala sügavuses +15C küll ei ületanud nagu ma vees jalutades võisin veenduda. Kui panin papusid jalga jooksid kaks kilkavat neiukest merre. Ega nad kaua olnud aga märjaks siiski kastsid end.

Õhtusöögiks grillime vorste lõkkest jäänud sütel. Grilli aluseks sobib ideaalselt tagurpidi keeratud kamina tuharest. Üllatav et taolist asja pole veel välja mõeldud ja müügile pandud, perfektne oleks muidugi roostevabast terasest traadist kokkukeevitatud rest, millel kokkukäivad jalad küljes. Äkki peaks ise selle idee patenteerima ja hakkama neid pensionipõlves tootma :)

Vorstide ja igasugu muu kraami küpsetamiseks on igatahes ideaalne, sest kuumust saab lihtsalt reguleerida süte juurde või ära rehitsemisega. Vahel viskan ka leivaviilud süte kohale, lähevad krõbedaks ja võtavad mõnusa suitsumaitse juurde.

Isaga lõkke ääres vorste grillimas

Kõrvale sobib ideaalselt Kihnu Jõnni suitsutatud linnastega lager tüüpi Rauchbier õlu. 400 ml pudeli disain on igati äge, eriti meeldivad kork ja moto: "Kapteniga ei vaielda"!

Hubane istuda ja einestada kui linnud metsa all laulavad ning tuul latvades sahistab. Korra kuulsin rähni toksimist ja nägin teda päris lähedal. Pilti siiski ei saanud, sest moblaga ligi hiilides muutus lind häbelikuks ning peitis end puu taha. Lõkkeplatsi tagune metsaalune on praegu kevadiselt lopsakas ja roheline, seoses vähese vihmaga pole ka tigusid suurt näha. Tagasi linna sõidame õhtul kui liiklus vaiksemaks jäänud, ehkki pealelõunal linna poole palju autosid ei lähe. Suvilasse ööseks pole veel viitsinud jääda.

Rattasõit, kaalujutt ja kiisu.

Peitepilt: Kus on kass

Kohe nädala algul tegin ka hooaja esimese tõsisema rattasõidu. Põrutasime sõbraga Pässast Suurupisse ja tagasi. Minnes juhtis tema, sõitsime minu jaoks uut ja huvitavat rada Harku järve tagant Tabasalu mäe poolele kõrgusele. Ma ei teadnudki, et paekallas sealkandis suht pikalt kahes tasandis ja vahepeal igavesed ägedad elamukrundid (tagasiteel näitasin mina samas asuva kuid sõbrale tundmatu Sütemetsa tee ette). Kabeli juures tuli idee helistada malevasõbrale, kes kusagil Vääna kandis elab. Too oli kohe valmis ratta selga hüppama, et meile vastu sõita ja terake juttu puhuda. Suurupi teeristis saime kokku.

Tollel tüübil oli päris huvitav ja õpetlik lugu jutustada. Nimelt aasta tagasi kui mees nägi, et kaal 160 kilo näitas leidis ta, et miskit tuleb ette võtta. Esialgu tahtis rattaga sõitma hakata, aga sellist riistapuud, mis taolist massi suudaks vastu pidada, oli raske leida. Alustas siis õige lihtsa dieediga loobudes suhkrust, saiast ja kartulist, liha pugis rahumeeli edasi. Tulemused olid ootamatult kiired tulema, eriti kui veel ratta selga kah ronis. Praegu on ta kübe alla 100 kilo ja näeb välja nagu tavaline kodanik, liigsest kaalust pole jälgegi. Tema enda jutu järgi olevat kaalukaotus vaid tahtejõu küsimus, ei tohi kordagi kiusatusele järgi anda. Ega see lihtne ole kui teised kõrval kooki pugivad ja Coke neelavad. Kõige raskem oli loobuda esimesed kaks kuud, hiljem keha harjus ja eriti ei igatsenud magusat. Väidetavalt kadus kolmveerand kilodest dieedi ja veerand trenni mõjul.

Tagasi jõudes pakuti saunavõimalust, mille suurima heameelega vastu võtsin. Kanadas polegi möödunud aastal korralikku sauna saanud, tuttavatel need remondis ja hotellis asuva kerisega varustatud sooja ruumi saunaks nimetamine oleks ehtsa asutuse solvamine. Luristasime õlut ning meenutasime ilusaid noorusaegu. Mälestusi meil jagub, esimest korda kohtusime koolieelikutena, pikem paus omavahelises läbikäimises tuli vahele alles tema sõjaväkke ja minu Rootsi minekuga.

Järgmine päev uksest välja astudes nägin naabri kiisut lillepeenras varitsemas. Kass oli tõepoolest kavala peidukoha endale leidnud, ainult temast oluliselt kõrgemal asuvatel olenditel oli märkamise lootust. Kui kutsusin kissitas loom silmi ja tegi näo, et teda pole olemas. Loodetavasti ei saa ta ühtki pisikest laululindu kätte, õuel ringihulkuva suure ronga pärast pole põhjust murtseda, see annab ise kassile tuupi.

Ühe päevaga uus pass

Kuna mu pass hakkas kehtivust kaotama otsustasin seda koheselt pikendada. Esmaspäeva hommikul oli suht pikk saba, sõitsin hoopis suvilasse lootes, et hiljem on lühem. Kuue ajal kohale minnes pidin tõdema, see asutus pannakse juba viiest kinni. Järgmine hommik olin pool kümme platsis, tegin pildid kohapeal (tasuta) ja peale 10 mindilist ootamist andsin taotluse sisse. Ametnik ütles, et nädalaga saate uue passi kätte, meeldiv kiirus, sest Kanadas läheb ligi kuu aega passi uuendamiseks. Pealelõunal aga ilmus postkasti mail passiametist, tulge homme uuele passile järgi. Mis mõttes, pass vahetatakse vähem kui 24 tunniga, isegi kiirtaotlus ei käi nii kiiresti. Ei noh, igal juhul nende riigiteenuste bürokraatia, alates maksuametist ja lõpetades passiametiga, millega mina olen kokku puutunud, töötab Eestis maailmarekordilise kiirusega ja seda ilma altkäemaksuta.

Käisin pealelõunal raamatukogus võttes välja 5 trükist, sõjaajaloolise, kaks geoloogia alast, jutuka ja Tiit Tarlapi viimase ulmeka. Raamatukogu piletit pole enam vaja, ID kaart ajab asja ära. Muidu sai niisama maja ümber ja tubades ringi vaadatud tegemaks korrastamise, ehitamise ja koristamise plaane. Esiteks muidugi vaja magamistoad korda teha ja siis tohutu tööriistade ning materjalide segadus sorteerida ning korrastada. Suurimaks probleemiks ja ajaröövliks on vajaliku tööriista või vahendi leidmine. Suur osa kraamist on vana ja kasutuskõlbmatu, mida pole raatsitud ära visata. Mu plaan on mittevajalik sortida ja tüüpide järgi kastidesse panna, ise viskaks ära kuid enamus pole minu oma.

Soome värvi blokk ja pugla

Järgmised kaks päeva tegelesin tubade koristamise ja enda vanade asjade sortimisega. Leidsin üht-teist põnevat, mille olemasolu ammu meelest läinud. Saksa sõjaväe pannal, enda tehtud teleka soome värviblokk, mäesuusatamisel enda trossi külge haakimiseks ette nähtud metallkonks (pugla), kivikirves, aidavõti, pirakas nautiloidi kivistis, ...

Lõunat süües leidsin puugi sääre peal maiustamas. Tüüp oli vist äsja alustanud, sest hajameelselt kratsides avatasin, miski must junn jäi küüne taha ja säär oli veidi verine. Lähemal uurimisel võisin veenduda, et tegu pesuehtsa puugiga. Loodetavasti ei saa ma mingit hullu tõbe, sest elukas oli ilmselt suht lühikest aega minu küljes ja nagu kuulsin polevat nakatanud puukide protsent eriti kõrge. Lisaks pidavat tugev immuunsussüsteem tavaliselt ise hakkama saama. Esialgu muidugi hakkasin ette kujutama ja tundma imelikku kihelust aga paari tunni pärast oli ununenud.

Puhkus!

Ei saa kordamata jätta seda imearmast ja lõdvestust pakkuvat sõna: PUHKUS. On ikka hullult mõnus tunne õhtul magama keerates moblal äratus kuuks ajaks maha lülitada ja hommikul linnulaulu saatel voodis silmi avades kõrvalolevat pilti aknast näha. Vedelesin kümmekond minutit voodis, et täiega nautida tunnet, ei pea teki alt välja ronima kui ei viitsi.

Kui kofeiini nälg liialt tunda andma hakkas kobisin allkorruse kööki, panin Presidentti kohvi peale ja saiad juustu ning vorstitükkidega mikrosse. Seni kui kohvimasin susises tegin sauna eesruumis hommikuvõimlemise mõttes päeva esimesed seeriad pumpamist, kõhulihaseid ja plankimist, mis pildi oluliselt selgemaks lõid.

Kohvi ja võileibu nautisin läpaka taga netis surfates, elu nagu lillepidu kui keegi ei keela, et toitu ei tohi voodisse tassida :P Eelmisel päeval toodud teleka häälestamine võttis veits aega, sest puldi nupud jupsisid andes ühendust just siis kui pähe tuli ehk tavaliselt mitte esimese vajutamise puhul. Kaasa ei aidanud ka fakt, et enne telekat seadistanud Starmani tehnik oli vene keelsete instruktsioonide peale lülitanud. Muidugi sain lõpuks käima, õhuantenniga näen vaid nelja kanalit (ETV, ETV2, Kanal2 ja TallinnaTV), aga sellest on küll, ega ma puhkusele telekat vaatama tulnud.

Kui avastasin, et voodikapp oli noorema lapse tuppa tagasi viidud ja tema voodilamp kole kuuma vana pirniga, otsustasin Järve keskusest läbi hüpata. Miskit põrutavalt põnevat voodikappide osas ei leidnud ja vaatamata laiale lampide valikule oli vaid üks, mis enam vähem sobis. Kahjuks punane, kaalusin veits, kuid nähes 12 eurost hinda, võtsin ära. Kui lapsele ei meeldi, panen kuhugi mujale.

Ilm oli ilus, sõitsime suvilasse, kus rohi õige pikaks sigunud. Sain vikatiga niitmist harjutada ja võtsin suurema osa krundist puhtaks. Paraku loksus esimese vabariigi aegne ääretult hea ja vahe tera varre otsas, peab ära parandama. Lõkke ümbrus vajab korrastamist aga selle otsustasin järgmiseks korraks jätta. Mere äärde ei hakanudki minema, ilm oli kole külm. Selliselt siis möödus esimene puhkusepäev.

Eestisse!

Jet Air Boeing 777

Jälle käes puhkuse aeg - hurraaaaaa !!! Pileti võtsin sama firma kaudu kui eelmine aasta - India lennufirma Jet Air. Põhjuseks nii meeldiv kogemus kui ka soodne hind. Seekord lisaks veel natuke närvikõdi, sest mõned päevad enne väljalendu sain maili, et neil mulle häid uudiseid. Kole kahtlane tundus ja maili avades selgus, et oli ka põhjust. "Te ei peagi nii vara lennujaama tulema, sest meie väljalend on pool tundi edasi lükatud". Mulle see just kõige parem uudis polnud kuna Amsterdami ümberistumine niigi napikas. Nüüd siis jäi Schipolis maandumise ja õhkutõusu vahele vaid poolteist tundi kui kõik plaanipäraselt sujub, selle aja sisse tuli aga arvestada nii lennukist välja saamine, passikontroll, lennujaamas uue väravani jõudmine kui ka Tallinna lennu peale saamine.

Toronto lennujaamas

Laupäeval töölt tulles pakkisin siva eelmisel päeval välja otsitud asjad, tegin lahkumiskallid ja sügamised koertele (lapsed hüüdsid ukse vahelt niisama hei-hei), lennujaama viis mind kaasa. Isegi poolteist tundi on liialt varakult kohal olla, kohvri äraandmiseks ja passikontrolliks kulus vaid kümmekond minutit - võimalik et laupäeva õhtu lihtsalt pole kõige kiirem aeg.

Õhtul loojuvast päikesest eemale

Lend väljus minu rahustuseks vaid mõne minutise hilinemisega. Teenindus polnudki seekord nii äge kui eelmine aasta. Kärakat jagati ikka nii palju kui küsisid aga ise enam agaralt pakkuma ei tuldud, jäätist kah ei saanud, olin vähe pettunud. Stjuuardesside vormidki sihukesed tavalised mitte india sarid nagu enne. 

Põõnasin suure osa ajast, söögi ajal vaatasin ka mingi ulmeka, teine jäi pooleli. Täiesti mõistlik, et meil pole juba pikmat aega traditsioonilist telekaühendust olnud, filmid on ikka hull aja raiskamine. Maandusime Schipolis õigel ajal, aga siis algas närvesööv pull. Mingil arusaamatul põhjusel otsustas piloot meile lennukiga mööda maandumisradasid ringi sõites linnaekskursiooni korraldada. Igatahes ruleeris ta kaootiliselt lennuväljal enne kui parkis terminali juures, muutes nii mõnedki reisijad peale minu õige närviliseks.

Varahommikune Põhjameri pilvekihi all

Olin ettenägelikult pakkinud kompaktse seljakoti et kergem kiirelt vahemaasid läbida. Kiirkõnnil suundusin lennuaegade ekraani juurde. No muidugi, Tallinna lend väljub terminali kõige kaugemast otsast. Sörgiga passikontrolli, kus proovisin end EU liinile suruda. Selgus, et kuna pass kehtis vaid mõned päevad tuleks siin ajaviimine ette, pugesin lindi alt tavakodanike sappa vahele. Järjekord oli hirmutavalt pikk, aga liikus suht kiirelt nii, et ei hakanud end spets hilinejatele mõeldud "kiirsappa" sokutama. Passikontrollis küsis tüüp kuhu lähen, vastasin Tallinn, Estonia. What China ??? tuli imestunud vastus, no no, ESTONIA kordasin aeglaselt iga tähte rõhutades. Aaaa... Estonia, ok, here you are, sain passi kätte.

Õhkutõus Air Balticuga Amsterdamist

Jooksuga transferit vormistama, kus mulle peale lühikest uurimist teatati, et sihukest lennufirmat nagu Air Baltic ei ole olemas. Ma jäin õige nõutult vahtima, mis mõttes, mul ju pilet on. Õnneks üks kogenum töötaja hüüdis, mine hoopis transfer T2. Seal teati Air Balticut aga kuna nii vähe aega jäänud saadeti otse väravasse pardakaarti vormistama. Et boarding pidi kohe algama olid asjamehed kohal ja trükkisid mulle tavalise paberitüki peale teksti välja ning oligi tehtud, võisin õnnelikult lennukisse jalutada. Istekoht oli paraku viimases reas, kus ei saanud seljatuge alla lasta. Pole hullu, need paar tundi elan üle. Tukastasin veidi ja peagi ilmus akna taha tuttav rannajoon: Hiiumaa, Saaremaa, Väinameri, Põhjarannik, Harku järv, Mustamäe ja maandusimegi seekord lääne poolt. Võis tõdeda, et lennuväli on vahepeal suuremaks saanud.

Väinameri, saared ja Hiiumaa idarannik

Pagasilindi juures jäi oma viisteist tüüpi koos minuga nõutute nägudega vahtima kui lint seisma jäi, kõik kohvrid juba tulnud. Mis ikka, läksime kadunud asju vormistama. Paar tüüpi läks närvi aga enamus võtsid juhtunut stoiliselt kui tüüpilised eestlased. Järgmiseks päevaks lubati, et kohvrid jõuavad kohale ja saadetakse Eesti piires antud aadressile. Paberilipakas käes läksin taksot otsima, sest vaatamata pagasi puudumisele ei viitsinud bussiga loksuma hakata. Taksos tuli raadiost jutt "Lapiku maa teooriast", mida kommenteerisin, et need inimesed on ilmselt midagi suitsetanud. Taksojuht keeras seepeale teise jaama peale. 

Mustamäe, taamal Nõmme

Eesti koju sain harjumatult vara juba kolmeks. Kiire tervituskohv vanematega ja otsustasin toidupoest läbi hüpata. Selverist sisseoste tehes olin seekord tavatult tagasihoidlik ega ostnud esimese hooga külmikut ääreni täis nagu tavaliselt. Õhtul astusin naabri poolt läbi, tegime mõned joogid ja lobisesime niisama. Meespere jõudis just tagasi pikemalt paadimatkalt Soome lahelt. Keskööl hakkas lõpuks uni kimbutama, kerisin põhku, pilt kukus koheselt eest.

Emadepäev

Natu unine emme ;)

Pühapäeva hommikul tegi vanem plika emmele pannkooke, mina toormoosi ja noorem tüdruk koristas pärast köögi. Lõunasöögiks grillisime ribisid ja notsut. Seekord leidsin huvitava lille, mis ootamatult osutus jällekord orhideeks, ehkki hoopis teistsuguse välimusega.

Enda emale sai mõned tulbid saadetud, meil maja ees neid jagub :D

Medalid ja karikad

Tütred kaklemas, emme filmib tagaplaanil :D

Jupp aega pole kirjutanud mitte selle pärast, et miskit huvitavat ei oleks juhtunud vaid selle pärast, et liiga palju juhtunud ja kole kiire olnud. Pealkirja põhjal võib ilmselt järeldada, et meie pere puhul tegu karatega. Tõepoolest seekordsel kevadturniiril läks jällekord lastel õige hästi, mina võistlustel igaks juhuks ei osalenud hoides oma õlga, mis suusatades vigastada sai. Rahulikke jõuharjutusi saan edukalt teha, aga dünaamilisem liigutamine annab veits tunda ja karate on paraku vägagi dünaamiline.

Jõudsime kaasaga koos Jaapani kultuurikeskusesse just selleks ajaks kui meie tüdrukud võistlustulle astusid. Vanem tüdruk oli esimeses ringis oma kataga kindlalt parem ja läks edasi. Mind üllatas positiivselt hoopiski noorema esitus, mis jättis kohati rahvusvahelise taseme mulje oma kiiruse ja hea ajastusega. Seetõttu tuli täieliku üllatusena, et suht keskpäraselt esinenud vastane võitis 3:2 kohtunike häältega. Esialgu arvasin, et ilmselt tegi plika mingi vea, mis mul kahe silma vahele jäi, aga hiljem videokorduse ülevaatamisel jäi vaid üks komistus silma, mis poleks küll pidanud matshi maksma minema. Ka mitmed teised avaldasid imestust nii, et polnud tegu vaid minu kui lapsevanema kallutatud vaatenurgaga.

Lõik Kiki esimese ringi matshist aegluubis, algul kena jalalöök, lõpus rusikalöök 

Teises ringis sai vanem tüdruk vastaseks hilisema hõbedavõitja ning kaotas napilt 2:3. Katad olid piisavalt võrdsed, et siin polnud põhjust õiendada. Lohutusringist edasi saades õnnestus tal hea esitusega kolmanda koha matshis lõpuks pronks saada. Ka esikoht otsustati vägagi võrdses võistluses, napilt võitis laste endine treener, sensei Ann. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et seekordne naiste mustade vööde esinemine oli üks kõrgemaid tasemeid, mida olen meie võistlustel näinud. Esimeses ringis välja langenud noorema tüdruku kata kindlasti parem kui kunagi varem, isegi võrreldes nende kordadega kui ta medali teenis.

Naiste ja meeste mustade vööde vabavõitlus toimus kahjuks samal ajal, meie muidugi jälgisime oma tüdrukuid, ehkki silmanurgast piilusin ka mehi. Kiki võitis esimeses suht loius matshis oma vastase punktiga, liikumine tundus tal liiga ühes mallis olevat. Esimeses veerandfinaalis tekkis pealtvaatajate hulgas elevus, õed Timmud läksid omavahel kokku. Mitu tüüpi tuli kommenteerima ja kildu viskama. Matsh ise oli algul õige kummaline, mõlemad plikad tegid samu lihtsaid kombinatsioone ega saanud punkte. Lõpuks kutsus ringikohtunik jutule, liiga vähe aktiivsust, rahvusvahelistel võistlustel oleks juba mitu hoiatust saanud. Edasi läks veidi ägedamaks, mitmed jalalöögid käisid kolksti kokku, millest hiljem korralikud sinikad säärtel tunnistust andsid.  Vähehaaval pani vanem tüdruk oma pikkuse ja siruulatuse maksma ning võitis.

Poolfinaali võidu toonud viimase sekundi löök

Poolfinaalis kohtusid Mari ja tema endine treener sensei Ann. Algul pani kogenum võistleja oma oskused maksma, minnes suht kiitesti juhtima 7:3. Eriti efektiivsed olid Ann'i vasturünnakud kui meie tüdruk liiga ettevalmistamatult ühetaoliste jalalöökidega ründas. Siis aga õnnestus Maril üks otserünnaku ootamatu rusikalöök realiseerida ja kohe peale seda vastast nurka surudes ilusast mawashi-geri jalalöögist ippon teenida, seis võrdne 7:7. Edasine matsh jätkus Mari ründamise tähe all vahelduva eduga, üks teenis punkte rünnakutest teine edukast kaitsest. Mõni sekund enne lõppu punktiga ees olles läks tütar ilma asjata kiirustades rünnakule, vastane sai hea punkti seis 9:9. Lisaaeg mõtlesin, aga Maril oli teine plaan. Ilmselt vastasele veits ootamatult jälle kiire rünnak, ootamatu kombitatsioon ja võidupunkt momendil kui aeg sai täis - väga tubli, see oli ka päeva parim matsh.

Aegluubis moment finaalmatshist, alguses Mari hea kaitse jalalöök 

Finaalivastane oli sama neiu, kes eelmisel turniiril. Nüüd aga oskas Mari oma pikemat siruulatust maksma panna ja ei lasknud teisel kontra attakidest eriti punkte saada. Võit tuli ilmse ülekaaluga enne aja täis saamist seisul 12:4. Seega esikoht mustade vööde naiste vabavõitluses. Kõrvalt vaadates on näha, et paari aastaga toimunud kvalitatiivne hüpe, nii kiirus kui taktikaline esinemine oluliselt paranenud. Samas peab kindlasti treenima kombinatsioonide mitmekesisust ja nende kiirust. Kõige rohkem arengut ootaks kaitses, sest alati ei pruugi ainult rünnakuga edu saavutada.

Autasustamisel said tüdrukud lisaks kumbki ka karika, vanem spordimeheliku käitumise eest, noorem parima naisvõistleja oma. Ma sügavalt kahtlen, et kohtunikud ajasid nimed sassi, sest tegelikult ju noorem plika ei saanud ühtki medalit samas kui vanem sai kulla ja pronksi, tema finaalivastane kaks hõbedat ja sensei Ann samuti kulla ning pronksi. Lohutusauhinna sportliku käitumise eest võis küll anda eriti arvestades Kiki ülihead katat ning südi vastupanu vanemale õele. Mis iganes, mind rõõmustas rohkem kui auhinnad selge arengu nägemine.

Vanusevahest suhtes.

Brigitte on ju 64 kohta täitsa kobe,
paraku "Parim enne" piilub kleidi kaenlaaugust välja.

Prantslased näitasid eile, et neil veidi küpsema mõtlemisega rahvas kui Ameerikas või isegi teispool La Manche kanalit ning valisid ülekaalukalt uueks presidendiks Emmanuel Macroni. Nagu mainisin eelmises postituses, olles lugenud tema põhiseisukohti, pidasin Macroni Euroopa ja eelkõige Eesti vaatevinklist parimaks võimalikuks kandidaadiks. Julgeks isegi öelda, et vaadetelt sarnaneb veidi meie endi erudeeritud presidendiga.

Tavaliselt ei pööra tähelepanu presidendikandidaatide isiklikule elule, mistõttu tuli mulle täieliku üllatusena Macroni pilt abikaasaga. Esimesel pilgul imestasin, et miks peaks täiskasvanud meest ema saatma, alles tekstist mõistsin, et tegu abikaasaga. 24 aastane vanusevahe naise kahjuks: Emmanuel on noorima Prantsuse presidendina peale Napoleoni 39 ja Brigitte 64. Naine olevat saanud oma esimese lapse 2 aastat enne kui Macron sündis !!!

Enne kui edasi minna tahan rõhutada, et isiklik elu on minu arust justnimelt isiklik ja igaühel õigus oma otsuseid teha seni kui need pole seadusega vastuolus. Samas USA's oleks Brigitte ilmselt vangi pandud kui vastab tõele et tema suhe algas 15 aastase Emmanueliga emakeele õpetajana (selliseid alaealise "seksuaalse ahistamise" lugusid jookseb aeg-ajalt USA meedias läbi. Eks enamusel meist on kooli või ülikooli ajal olnud lühiajalisi teismelise armumisi õpetajasse kuid tavaliselt tuleb mõistus koju ja sihuke asi läheb kiirelt üle. Mäletan siiamaani ülikooli esimeselt kursuselt meie vene keele õpetajat, kellesse pool teaduskonda oli armunud. Vene keele loengutest osavõtt kasvas hüppeliselt 20% pealt 100%'le, dekaan oli tõsiselt hämmastunud :D Õigustuseks tuleb lisada, et pikkade blondide juustega akadeemia jaoks kohatult nappi rõivastust kandev sale ja sportlik PEDA äsja lõpetanud neidis oli meist vaid kolm-neli aastat vanem.

Vanusevahele seovad minu arust piirangud tavalised proosalised asjaolud nagu ühiskond ja füüsilised ning vaimsed võimed. Suht lähedase vanusevahega inimestel on suurem võimalus, et nende vaated elule on sarnasemad, küpsusaste ja hobid lähedasemad, mis omakorda aitab suhte püsivusele kaasa. Kui ikka kaasadel pole võimalik koos mõningaidki samu harrastusi teha või isegi vaimse taseme erinevuse tõttu juttu ajada, on karta, et kaua sihuke seis ei püsi. Lisaks kõigele seab suur vanusevahe omad piirid ka suhte ühele oluliseimale komponendile - seksile, vanemast peast kas ei jaksa või ei taha enam nii tihti seksutada kui seda noorem partner ootaks ja loodaks.

Postitasin FB's selle teema ja üldine arvamus kaldub oodatult konservatiivne olema. Mõned kogemustega tüübid aga tunnistavad, et vanusevahe võib vägagi nauditav olla, seda paraku eranditult vanemate poolte poolt, kes endast aastakümneid noorematega suhtes. Ühiskonna vaatevinklist hakkavad eelarvamused paratamatult rolli mängima suure vanusevahe puhul, ükskõik palju seda üritataks varjata. Vana mehe ja noore naise puhul eeldatakse kas noore liha jahil vana himurat ätti või äti vara jahil kullakaevurist litsakat preilit. Vana naise ja noore mehe puhul samad arvamused ainult et pööratult ja võimendatult.

Kunagi noorest peast olin seltskonnas kus meievanuste kambas ka üks tavatu paar, kahekümnene naine pea viiekümnese mehega. Ei olnud mugav ei neil ega ülejäänud seltskonnal, sest jäi sihuke tunne nagu hoiaks kellegi isa meil noortel silma peal, et pahandust ei juhtuks. Omaette imestasin, et mida kuradit küll see noor plika tolles ätis leiab, polevat isegi piisavalt rikas, et raha põhjuseks oleks. Tuleb aga tunnistada, et tegu oli paariga, kes jäi kokku, sai lapsi ja kui ma ei eksi elab veel praegu koos. Ju siis tõepoolest suur armastus, mis piire ei tundnud - tõestus, et on ka erandeid.

Macroni naise juurde tagasi tulles tuleb tunnistada, et "parim enne" kipub igalt poolt välja piiluma ehkki 64 aasta kohta on naine kaugelt vaadates hämmastavalt heas vormis. Päris põnev oleks näha kuidas paistaks USA - Prantsuse tippkohtumise pildil neljakesi Trump Melaniega ja Macron Brigittega. Need kaks presidenti esindavad diametraalselt erinevaid maitseid kaasade vanuse puhul, Trumpi korral -23 aastat ja Macronil +24 aastat.

Prantslastele, Euroopale, maailmale ja ennekõike Eestile läheb aga korda hoopis see milliseid poliitilisi otsuseid Macron presidendina teeb, mitte see mis magamistoas kardinate taga toimub! 

Kreml - Muu Maailm 2 : 1, homme neljas geim.

Maailmapoliitilise tähtsusega valimiste ja hääletamiste mängu seis on Kremli ja muu Maailma vahel momendi seisuga 2 : 1. Esimene geim inglaste Euroopa Liidust välja astumise hääletuse näol läks mõnevõrra ootamatult venelastele. Selge, et Moskva huvides on võimalikult killustatud ja eriarvamustes Euroopa. Samas võib brittide EU'st lahkumine viimast hoopiski tugevdada kuna teiste liikmete hulgas põhjendatult paksu verd tekitanud pidev erikäitlemist nõudnud pirtsakas Ühendkuningriik astub mängust välja. Võimalik et ehmatab Euroopat kaua edasi lükatud vajalikke reforme ette võtma.

Ka esimesel pilgul kõige olulisema teise geimi võitis sügisel napilt Venemaa. USA presidendiks valiti Trump, kes eeldatavalt oleks pidanud Moskvasõbralikku poliitikat ajama. Mingil üldsusele tundmatul põhjusel ja venelaste meelehärmiks pole aga jõmmist president selles punktis sugugi oma valimislubadusi täitnud. Hollandi valimistele läks muu maailm vastu õige nutuses seisus ja kerges paanikas. Paraku õnnestus maailmakoondisel vaatamata kahtlustäratavale seisule suht kindlalt võita. Hollandis ei saanud võimule Kremli soosik. Võimalik, et nii Trumpi kui Moskva liiga avalik toetus osutasid tüübile hoopis karuteene.

Homme mängitakse Prantsusmaa presidendivalimiste näol neljas geim. Esialgne parasjagu segane seis, kus Kremli toetus kuulus Le Penile ja Melanchonile, parem ja vasakpoolsetele äärmustele, on muutunud palju selgemaks. Prantslased peavad valima Le Peni ja Macroni vahel, viimane tundub minule ootamatult sümpaatne oma tehnokraatliku maailmavaate ja programmi poolest. Paraku on prantslased rohkem emotsiooni-inimesed, neile taoline kuiv targutav tüüp suurt ei istu. Kui uskuda küsitlusi eelistab enamus siiski Macroni kui kahest halvast paremat. Ehkki viimasel ajal on olnud põhjust kriitiliselt suhtuda igasugustesse ennustustesse, paistab vahe üllatuse jaoks liialt suur olema. 

Moskva päästis jällekord valla interneti trolliarmee. Tegu on taktikaga, mis esimene kord andis ootamatusega tulemuse, uuesti kasutades ei pruugi eriti efektiivne olla, võimalik isegi et omab vastupidist efekti loodetule. Usun, et ka seekord saab Le Pen rohkem hääli kui küsitlused lubavad, sest paljud prantslased, kes teda toetavad, ei julge seda avalikult tunnistada. Samas olen võrdlemisi kindel, et sellest ei jätku üllatustulemuse saavutamiseks kuna vahe on liiga suur. Ennustaksin 55 : 45 Macronile ja seega Kremli ning muu maailma matshi võrdsustumist 2 : 2.

Ees ootab mängu saatust otsustav viimane geim Saksamaa valimiste näol. Sinna on nii palju aega, et ei julge isegi ennustama hakata. Saksamaal Moskvasõbraliku valitsuse võimule tulek viiks kogu Euroopa üsna akuutsesse kriisi. Ma ei imestaks kui juba praegu käivad Kremlis palavikulised ettevalmistused Saksamaa mõjutamiseks igal võimalikul viisil, sest ilmselt mõistetakse ka seal, et Prantsuse geim on kaotatud ja pole mõtet rohkem jõudu raisata.

Tähelepanu tulevane pensionär !

Pole paremat tunnet kui magama minnes
jätta äratuskell üles keeramata !

Tähelepanu tulevane pensionär, sinu pensiinfo on juba postis! Sihukest teadet näidati meil töö juures viimane kuu aega pidevalt teadete ekraanidel. Tavaliselt pole huvi tundnud aga see aasta jäi silma, sest aeg hakkab tasapisi sinnamaale jõudma, et soovi korral võiks jalad seinale visata. Kaasal ju teoreetiliselt võimalik juba järgmisel aastal ilma suurema finantsilise kaotuseta eelpensionile minna. 

Eelmine nädal siis saingi teatise, kus oli arvestatud minu tulevane pension eeldusel, et töötan aastani 2022, ehk veel 5 aastat. Numbrite üle suurt kurta ei saa, ehkki selleks ajaks olen vaid 12 aastat firmas olnud. Kui lisada ka eelmise töökoha pension ja mõningad teised loodetavad tuluallikad peaks täiesti äraelatav summa kokku kogunema. Priisata just ei saa aga süüa ja õlut võin endale lubada, elektri ja netiarve jaksan ehk ka tasuda.

Tahtsin eelpensionile minna aga
vanemad sundisid hoopis ülikooli.

Kaasaga kahepeale saame igatahes hakkama ja võibolla isegi reisime veits ringi kohtades, kuhu seni pole aega olnud minna. Praegu töötades ongi ju põhiliseks probleemiks aja mitte raha puudus, siinsed lühikesed puhkused lihtsalt ei võimalda igal pool käia kuhu oleks soov minna. Minu jaoks alla nädala pole üldse mõtet kuhugi lennata, ei jõua sissegi elada kui pead juba lahkuma.

Alati olen mõelnud, et see töötamise ja pensioni süsteem on valesti üles seatud. Kui oled noor ja jaksu ning huvi elu nautida pole sul selleks ei aega ega raha. 

Eelpension .... ??? ,,, ma kujutasin
seda veidi teistmoodi ette.

Pensiikka jõudes on äkki aega jalaga segada ja kui oled mõistlikult majandanud peaks ka rahaliselt seis mugav olema. Paraku ei jaksa enam ei füüsiliselt ega vaimselt samal tasemel igasugu toredaid asju ette võtta nagu mägironimine, surfamine, mäesuusatamine, purjelauatamine, ... jne ... 

Miks ei võiks pangad pakkuda sellist teenust, et võtad noorest peast enda elu peale laenu, mida pensionärina tagasi maksad. 20'tes 30'tes käid tööl poole kohaga ja lõbutsed kuidas jaksad. 40'tes võtad rahulikumalt ja peale seda hakkad oma võlga tasuma. Paraku on vist panga jaoks tegu liiga suure riskiga, kes siis maksab kui penskar otsustab kaheksakümnenda eluaastani töötamise asemel kuuekümneselt kõrvad pea alla panna.

Koertega penskarielu harjutamas.

Totter oleks ju käituda nii nagu enamus ameeriklasi tavatseb seda teha - töötada seni kuni kokku kukuvad. Meil töö juures on õige mitu tüüpi peale pensile minekut vähem kui aasta vastu pidanud või lausa tööpostil kokku kukkunud. Samas on tegu sihukese tööga, kus stressitase nulli lähedane, mingit füüsilist või vaimset pingutust ei eeldata ja tasu üle kurta ei saa. Võimalik muidugi, et selle pärast ei tahagi inimesed pensile minna, et peale varase ärkamise ja enda kohale vedamise pole suurt vahet kas käid tööl või tukud kodus. Mina igatahes ei kavatse ühtegi päeva kauem olla kui soodsa pensioni saamiseks vajalik. Just istusin koertega kushetil ja kõigil meil jäi tunne, et penskari elu võiks päris hästi sobida. Ideaalis tahaks kaminat ka.

Nagu aru saan on nauditava penskaripõlve kõige olulisemaks eelduseks tervis, seda on õnneks vähemalt osaliselt võimalik ise hoida piisava liikumise ja mõistliku toitumisega.