Ühe päevaga uus pass

Kuna mu pass hakkas kehtivust kaotama otsustasin seda koheselt pikendada. Esmaspäeva hommikul oli suht pikk saba, sõitsin hoopis suvilasse lootes, et hiljem on lühem. Kuue ajal kohale minnes pidin tõdema, see asutus pannakse juba viiest kinni. Järgmine hommik olin pool kümme platsis, tegin pildid kohapeal (tasuta) ja peale 10 mindilist ootamist andsin taotluse sisse. Ametnik ütles, et nädalaga saate uue passi kätte, meeldiv kiirus, sest Kanadas läheb ligi kuu aega passi uuendamiseks. Pealelõunal aga ilmus postkasti mail passiametist, tulge homme uuele passile järgi. Mis mõttes, pass vahetatakse vähem kui 24 tunniga, isegi kiirtaotlus ei käi nii kiiresti. Ei noh, igal juhul nende riigiteenuste bürokraatia, alates maksuametist ja lõpetades passiametiga, millega mina olen kokku puutunud, töötab Eestis maailmarekordilise kiirusega ja seda ilma altkäemaksuta.

Käisin pealelõunal raamatukogus võttes välja 5 trükist, sõjaajaloolise, kaks geoloogia alast, jutuka ja Tiit Tarlapi viimase ulmeka. Raamatukogu piletit pole enam vaja, ID kaart ajab asja ära. Muidu sai niisama maja ümber ja tubades ringi vaadatud tegemaks korrastamise, ehitamise ja koristamise plaane. Esiteks muidugi vaja magamistoad korda teha ja siis tohutu tööriistade ning materjalide segadus sorteerida ning korrastada. Suurimaks probleemiks ja ajaröövliks on vajaliku tööriista või vahendi leidmine. Suur osa kraamist on vana ja kasutuskõlbmatu, mida pole raatsitud ära visata. Mu plaan on mittevajalik sortida ja tüüpide järgi kastidesse panna, ise viskaks ära kuid enamus pole minu oma.

Soome värvi blokk ja pugla

Järgmised kaks päeva tegelesin tubade koristamise ja enda vanade asjade sortimisega. Leidsin üht-teist põnevat, mille olemasolu ammu meelest läinud. Saksa sõjaväe pannal, enda tehtud teleka soome värviblokk, mäesuusatamisel enda trossi külge haakimiseks ette nähtud metallkonks (pugla), kivikirves, aidavõti, pirakas nautiloidi kivistis, ...

Lõunat süües leidsin puugi sääre peal maiustamas. Tüüp oli vist äsja alustanud, sest hajameelselt kratsides avatasin, miski must junn jäi küüne taha ja säär oli veidi verine. Lähemal uurimisel võisin veenduda, et tegu pesuehtsa puugiga. Loodetavasti ei saa ma mingit hullu tõbe, sest elukas oli ilmselt suht lühikest aega minu küljes ja nagu kuulsin polevat nakatanud puukide protsent eriti kõrge. Lisaks pidavat tugev immuunsussüsteem tavaliselt ise hakkama saama. Esialgu muidugi hakkasin ette kujutama ja tundma imelikku kihelust aga paari tunni pärast oli ununenud.