Eestisse!

Jet Air Boeing 777

Jälle käes puhkuse aeg - hurraaaaaa !!! Pileti võtsin sama firma kaudu kui eelmine aasta - India lennufirma Jet Air. Põhjuseks nii meeldiv kogemus kui ka soodne hind. Seekord lisaks veel natuke närvikõdi, sest mõned päevad enne väljalendu sain maili, et neil mulle häid uudiseid. Kole kahtlane tundus ja maili avades selgus, et oli ka põhjust. "Te ei peagi nii vara lennujaama tulema, sest meie väljalend on pool tundi edasi lükatud". Mulle see just kõige parem uudis polnud kuna Amsterdami ümberistumine niigi napikas. Nüüd siis jäi Schipolis maandumise ja õhkutõusu vahele vaid poolteist tundi kui kõik plaanipäraselt sujub, selle aja sisse tuli aga arvestada nii lennukist välja saamine, passikontroll, lennujaamas uue väravani jõudmine kui ka Tallinna lennu peale saamine.

Toronto lennujaamas

Laupäeval töölt tulles pakkisin siva eelmisel päeval välja otsitud asjad, tegin lahkumiskallid ja sügamised koertele (lapsed hüüdsid ukse vahelt niisama hei-hei), lennujaama viis mind kaasa. Isegi poolteist tundi on liialt varakult kohal olla, kohvri äraandmiseks ja passikontrolliks kulus vaid kümmekond minutit - võimalik et laupäeva õhtu lihtsalt pole kõige kiirem aeg.

Õhtul loojuvast päikesest eemale

Lend väljus minu rahustuseks vaid mõne minutise hilinemisega. Teenindus polnudki seekord nii äge kui eelmine aasta. Kärakat jagati ikka nii palju kui küsisid aga ise enam agaralt pakkuma ei tuldud, jäätist kah ei saanud, olin vähe pettunud. Stjuuardesside vormidki sihukesed tavalised mitte india sarid nagu enne. 

Põõnasin suure osa ajast, söögi ajal vaatasin ka mingi ulmeka, teine jäi pooleli. Täiesti mõistlik, et meil pole juba pikmat aega traditsioonilist telekaühendust olnud, filmid on ikka hull aja raiskamine. Maandusime Schipolis õigel ajal, aga siis algas närvesööv pull. Mingil arusaamatul põhjusel otsustas piloot meile lennukiga mööda maandumisradasid ringi sõites linnaekskursiooni korraldada. Igatahes ruleeris ta kaootiliselt lennuväljal enne kui parkis terminali juures, muutes nii mõnedki reisijad peale minu õige närviliseks.

Varahommikune Põhjameri pilvekihi all

Olin ettenägelikult pakkinud kompaktse seljakoti et kergem kiirelt vahemaasid läbida. Kiirkõnnil suundusin lennuaegade ekraani juurde. No muidugi, Tallinna lend väljub terminali kõige kaugemast otsast. Sörgiga passikontrolli, kus proovisin end EU liinile suruda. Selgus, et kuna pass kehtis vaid mõned päevad tuleks siin ajaviimine ette, pugesin lindi alt tavakodanike sappa vahele. Järjekord oli hirmutavalt pikk, aga liikus suht kiirelt nii, et ei hakanud end spets hilinejatele mõeldud "kiirsappa" sokutama. Passikontrollis küsis tüüp kuhu lähen, vastasin Tallinn, Estonia. What China ??? tuli imestunud vastus, no no, ESTONIA kordasin aeglaselt iga tähte rõhutades. Aaaa... Estonia, ok, here you are, sain passi kätte.

Õhkutõus Air Balticuga Amsterdamist

Jooksuga transferit vormistama, kus mulle peale lühikest uurimist teatati, et sihukest lennufirmat nagu Air Baltic ei ole olemas. Ma jäin õige nõutult vahtima, mis mõttes, mul ju pilet on. Õnneks üks kogenum töötaja hüüdis, mine hoopis transfer T2. Seal teati Air Balticut aga kuna nii vähe aega jäänud saadeti otse väravasse pardakaarti vormistama. Et boarding pidi kohe algama olid asjamehed kohal ja trükkisid mulle tavalise paberitüki peale teksti välja ning oligi tehtud, võisin õnnelikult lennukisse jalutada. Istekoht oli paraku viimases reas, kus ei saanud seljatuge alla lasta. Pole hullu, need paar tundi elan üle. Tukastasin veidi ja peagi ilmus akna taha tuttav rannajoon: Hiiumaa, Saaremaa, Väinameri, Põhjarannik, Harku järv, Mustamäe ja maandusimegi seekord lääne poolt. Võis tõdeda, et lennuväli on vahepeal suuremaks saanud.

Väinameri, saared ja Hiiumaa idarannik

Pagasilindi juures jäi oma viisteist tüüpi koos minuga nõutute nägudega vahtima kui lint seisma jäi, kõik kohvrid juba tulnud. Mis ikka, läksime kadunud asju vormistama. Paar tüüpi läks närvi aga enamus võtsid juhtunut stoiliselt kui tüüpilised eestlased. Järgmiseks päevaks lubati, et kohvrid jõuavad kohale ja saadetakse Eesti piires antud aadressile. Paberilipakas käes läksin taksot otsima, sest vaatamata pagasi puudumisele ei viitsinud bussiga loksuma hakata. Taksos tuli raadiost jutt "Lapiku maa teooriast", mida kommenteerisin, et need inimesed on ilmselt midagi suitsetanud. Taksojuht keeras seepeale teise jaama peale. 

Mustamäe, taamal Nõmme

Eesti koju sain harjumatult vara juba kolmeks. Kiire tervituskohv vanematega ja otsustasin toidupoest läbi hüpata. Selverist sisseoste tehes olin seekord tavatult tagasihoidlik ega ostnud esimese hooga külmikut ääreni täis nagu tavaliselt. Õhtul astusin naabri poolt läbi, tegime mõned joogid ja lobisesime niisama. Meespere jõudis just tagasi pikemalt paadimatkalt Soome lahelt. Keskööl hakkas lõpuks uni kimbutama, kerisin põhku, pilt kukus koheselt eest.