Valik suveniire: 2 t-särki, Tequila, kivid, teokarbi tükid, puutükid |
Nagu üks korralik turist
tõin ka mina võõralt maalt kaasa suveniire. Mitte küll palju,
sest peale algset vasikavaimustust, kui oled esimesed korrad
väljamaale saanud, jõuab kiirelt pärale ebaotstarbekate
suveniiride mõttetus. Viimasel ajal olen seetõttu piirdunud
t-särgi, kivide, merekarpide, mõne ehte (kaasale või lastele) ja
kohaliku napsu ning paari põneva näksiga. Sombreerod, mõõgad,
kohalikud nikerdised, kujud või maalid jätsid täiesti külmaks.
„Iidsete“ asteekide või maajade amulettide ning muude judinate
poole ei vaadanudki. Esiteks pole need pea kunagi ehtsad. Hullem veel
kui on, siis võid vahele jäämise korral veeta Mehhiko riigi kulul
planeeritust oluliselt pikema puhkuse kuumal maal „la carcel“
nimelises kinnipidamisasutuses mitte viietärni hotellis. Kõik on
hinnas endiselt aga toit ja toakaaslased kardetavasti harjumatud
lääne maitsele.
Hoiatan nõrganärvilisi: järgnevad pildid võivad reisuisu võtta, ehkki tehtud paranemise staadiumis, kui kõige jubedam möödas oli 😉
Intiimse kontakti kaudu saadud suveniir Mehhikost Hea, et vasakul jalal, keskmise puhul oleks kodus keeruline selgitada 😝 |
Pikemalt kirjutaks hoopiski suveniirist, mille poolkogemata kaasa haarasin. Hoiatuseks ka teistele kergemeelsetele, võõral maal peab eriti ettevaatlik olema intiimsemat sorti kontaktide korral. Ja ma ei pea silmas mitte ainult hurmava välimusega vastassoo esindajaid. Loomariigi tundmatute isendite suhtes tunneb enamus meist aukartust, põhjendamatut kabuhirmu põhjustavatest putukatest ja mereelukatest ma ei räägigi. Personaalselt langesin kõigi eelduste kohaselt mingi tundmatu taime rünnaku alla. Kes lugenud mu postitust hotelli lähedal ronimisest, märkas ehk, et sain korra eelviimasel päeval varingul turnides kõrvetada. Kerge punetus ja sügelus, ei miskit hullemat kui nõgese puhul. Paar päeva hiljem kodus märkasin, et punetus pole taandunud, aga ei pööranud erilist tähelepanu. Nädal hiljem läksin päevaks mäele suusatama. Õhtul tagasitulles jalg sügeles, üllatusega avastasin, et punased punnid on oluliselt suurenenud. Imelik, ei tea kas külm või suusaliibukate hõõrdumine põhjuseks.
Järgmine hommik olid
jalale kenad villid ilmunud, villide ümbrus koledalt põletikuliselt
tumepunaseks tõmbunud. Sügeles, aga mitte väga hullult. Pükki
pükse oli ebamugav jalga panna, villid tundlikud. Tööl üritasin
võimalikult vähe liikuda, et püksisääred ville ei hõõruks,
lühikeste pükstega vormi kahjuks meil pole. Kodus võisin veenduda,
et punetuse taandumise märke polnud näha, pigem olid need kohad
veidi paiste läinud. Otsisin doktor googlelt abi ja nagu võite
arvata päästis mind ehmatusest põhjustatud südamerabandusest vaid
skeptiku mõttelaad. Minu sümptomitele vastavad haigused katsid laia
diapasooni kõikvõimalikest inimkonnale tuntud ja tundmata tõbedest
alates „musta surma“ nime all tuntud muhkkatkust ja lõpetades
vähiga. Oleksin piirdunud vaid Mehhiko mürgiste taimede otsimisega,
aga vett sogas asjaolu, et lapsel, kes samuti kõrvetada sai, polnud
mingeid märke nahal. Ometigi on eriti tundliku nahaga meie naispere,
kel alati suured punnid ja lööve nii sääskedest kui
koerakirpudest samas kui mul pole märkigi.
Vasak jalg paranemas |
Öösel oli päris tüütu
magada, jalg õhetas ja sügeles. Kui kahtlane olukord oli kinnitab
fakt, et ehkki meditsiiniasutusi külastan haruharva, otsustasin
peale tööd otse arsti juurest läbi astuda, kui ikka ise veel jalga
alla võtan. Tööl vaatasin tööpäeva lõppu oodates iga viie
mindi tagant kella. Kaalusin kainelt kõik võimalused läbi ja
kokkuvõttes tundus ikka kõige tõenäolisem taimelt saadud
mürgistus. Müstika vaid, miks alles nädal hiljem välja lõi.
Tuulerõugeid olevat lapsena põdenud, see ei tohiks olla. Minu
põletikulistele villidele kõige sarnasema pildi leidsin mingite
putukate kohta, kelle vastsed elavad villides. Luubiga uurimine ei
tuvastanud tundmatuid eluvorme ega ka pisikesi okkaid villides.
Kolmapäeval, ehk üheksa päeva peale „kõrvetust“ vudisin arsti
ootetuppa. Õnneks pole kesknädal rahvarohke, sain kohe ette. Õde
küsis, mis probleemiks, seletasin ja palve peale näidata kerisin
püksisääre üles. Tülpinud ja väsinud olemisega keskealine
kergelt ülekaalus meditsiinitöötaja oleks mu säärel olevate
punnvillide nägemise peale peaaegu tagurpidi salto visanud. Oi-oi-oi...
oi-oi-oi... srazu vratsh nado... mul oli koduselt soe tunne kuulda
vennasrahva keelt, justnagu Mustamäe polikliinikus :D
Pildil paistavad kui tava putukahammustused |
Õde lahkus kiiruga jättes
mind üksi oma villidega. Hakkasin juba sobivat põgenemisteed
kaardistama, juhuks kui bioloogilise kaitseriietusega
karantiinibrigaad peaks saabuma. Endale ei tundunud punetavad villid
nii väga hullud, ju olin juba harjunud. Uksele saabus siiski arst,
kes oli ettevaatuse mõttes aegsalt kummikindad kätte tõmmanud.
Rääkisin talle üle kogu loo, mille peale doktor ei osanud muud
kosta, et pole miskit sellist enne näinud. Eriti nädalase
hilinemisega sümtomite ilmnemise valguses, mis viitab pigem
nakkushaigusele. Ville aupaklikust kaugusest uurides mainis, et
väljanägemise poolest meenutavad putukahammustusi. Pakkusin
sõbralikult katsuda: villide all on suht kõva paistetus, oh pole
vaja tõmbus tüüp kaugemale. Ma nihkusin lähemale rõhutades, et
äkki ikka palpeerimine annab olulist infot. Nähes kui osavalt olin
end ukse ja tema vahele manööverdanud silitas arst vastumeelselt hästi ettevaatlikult
paari punnvilli pealt, kuid ei osanud miskit asjalikku lisada.
Kokkuvõttes kirjutas mulle salvi, mida peale määrida. Nojah sama
palju kasu kui mu perearstist, kes soovitab kopsupõletiku ravimiseks
kuuma teed juua. Aga paremat polnud võtta. Kõik lootused tuli panna
platseeboefektile, läksin tellisin apteegist retseptikreemi, ja
määrisin kodus peale. Tänu töökoha tervisekindlustusele sain
vähemalt tasuta, samas meenus riim nõuka arstiabi kohta, mis oli
tasuta ja kasuta 😛
Nüüdseks on kaks nädalat
möödas ja lööve mõningal määral tagasi tõmmanud. Eile käisin
suusatamas ja kurim täna hakkas jälle sügelema. Eriti ärritavaks
osutusid kodus jalga tõmmatud lühikesed fleecepüksid, mis
vahetasin kiirelt linaste vastu. Nahk tulitab põlve pealt, kust
fleece vastu puutus – kuradi kummaline. Praeguseks on siiski selge,
et tegu pole ei lihasööja bakteri ega muu surmatõvega, muidu
oleksin juba mullatoidul. Tänapäeva arstiteadus, vähemalt minu rahakotile
jõukohane, ei oska vastust anda. Tuli pähe mõte postitada
pildid ühte arstide FB gruppi, äkki oskab keegi Eesti meedikutest
arvamust avaldada. Kui saan targemaks annan kallid lugejad ka teile
teada.
Issand, Discoverilt just vaatasin neid parasiitide filme. Jäi meelde et sõid palju mereande seal, järsku said mingi jõleda parasiidi endale.
ReplyDeleteKohe, kui ma sellest libisemisest lugesin, imestasin, et nii kergelt pääsesidki. Aga mu meedikust ema rääkis just loo Afganistanist tulnud noormehest, kellel oli tunne, et miski on tal käsivarre sees ja arstid saatsid kõigepealt psühholoogi juurde. Mõni nädal hiljem koorusid käsivarrest mingid kiletiivalised...Vast ei ole see :) Mul endal sai kunagi jalg snorkeldades kriimustada ja soojas kliimas läks see ikka nii hulluks, et pärast sain nalja teha, et pääsesin hai lõugade vahelt ning kõik uskusid. Paranes oma pool aastat.
ReplyDeleteSöömisest seda küll ei saanud, suure tõenäosusega ikka ronimisest.
ReplyDeleteIgatahes täna on parem kui eile ja seni pole naha all liikumist näha ega tunda olnud. Ehk panin neile jõulupeoga põntsu, andsid vere liigse alkosisalduse peale otsad :P
Proovi mentoolpiiritusega määrida, see võtab vähemalt tulitamise ära ja peaks ka kuivatama.
ReplyDelete