Mexico5 - Lahtede laevaretk

India Laht

Reede, 30Nov – Seitsme lahe laevareis

Hommikul aknast välja vaadates polnud pilt kõige paljutõotavam, pilvine pigem päikeseloojakut meenutav taevas. Snorkeldamiseks ja kalade vahtimiseks on päikesepaiste hädavajalik, eriti kui vesi pole kõige selgem. Valikut pole, paadireis toimub vaid reedeti. Peale hommikusööki käisin lõpuks raha vahetamas, et oleks midagi ka ameerika dollarite asemel jootrahana anda. 80USD eest sain lausa 1600 pesot, ameerika raha kurss kõvasti üles läinud. Raha vahetuseks vaja pass esitada ja mitu paberit alla kirjutada – kummaline. Tavaline jootraha on siin 20 pesot ehk siis 1USD, dollarit on imelik pakkuda aga 20'st rahatähte päris soliidne, ehkki väärtus sama.

Benito Juarezi maantee, giidi esimene küsimus bussis: "Teil ikka raha on kaasas" 😁

Mitme hotelli rahvas koguti hommikul kokku ja viidi Chahue sadamasse. Piirivalve ning sõjavägi kontrollivad sadamas üsna karmilt. Laev oli täielik parsa, eriti kui võrrelda Kuubas kasutatud katamaraaniga. Mingi kuradi pargas, hea isegi et teine lahtine korrus üleval. Ma ei saanud aru, kuidas võiks sellisega mingisugusegi lainetusega ookeanile minna.

Hotellid, kummikutes sõdur sadama pääslas

Paadid sadamas, "Pura Vida" keskel

Töötajad vähemalt üritasid meie pettumust alkosse uputada ja pakkusid piiramatus koguses õlut. Hea et laeval peller olemas. Päästevestid olid obligatoorsed vaid ametivõimude silma all ehk siis sadama territooriumil. Kord pidime kibekähku merel selga ajama kui piirivalve paat mööda sõitis. Väga usaldusväärne sihuke käitumine igatahes ei tundunud.

Sõitsime piki looduskaitseala rannikut, lainet suurt polnud, vaated muidugi super. Veesambaid blowholeides ehk kaljukoobaste kohal asuvates aukudes nägime kaugemalt täies võimsuses. Lähemale jõudes lained pisemad, polnud efekti. Viieteist kildi jooksul vaheldusid maalilised rannakaljud, dzhungel, liivarannad.                               

Selline oli pilt ka kümneid tuhandeid aastaid tagasi – seoses teede puudusega pole tsivilisatsioon siia jõudnud. Kirjeldamise asemel parem riputan üles pilte, sõnadest lihtsalt jääb puudu.

Snorkeldamine toimus India lahes. Algul kästi kõigil vest peale panna, aga kui uurisin kas ikka kindlasti vaja sain infi: meie nähes pane selga aga oma asi millal ära võtad. Nojah tõmbasin peale ja võtsin ära ja keegi ei köhinud, mulle meeldib Mehhiko no nonsense suhtumine.

Lahkudes oli inimesi rohkem kui kalu 😋

Lummavad vaated mitte merehaigus 😉

Snorkeldamine rifil oli suht nigel, sest nähtavus tänu pilves ilmale sitt. Alles päriselt korallide kohal õõtsudes nii, et kõht vahepeal vastu kraapis, sai ka kalasid näha. Lapsel vedas, sest ta läks kaasa giidiga, kellel õnnestus üks pallikala käsitsi kinni püüda, lasi inimestel seda katsuda ja käte vahel hoida. Mina ujusin randa ning kaifisin kohalikku õlut. Puudel olid värvilised tõugud, keda pildistada ei saanud, polnud fotokat. Järgmine investment kindlasti veekindel kott moblale.

Peret üksi joomamängul esindamas

Võtame võidu

Tagasiteel hakati reisijatele sisse jootma ülejäänud õlut igasugu joomismängude saatel. Lapsele eriti ei istunud, põgenes alumisele dekile. Reisukaaslased olid kummalised. Lisaks tavakohasele vanadekodule üksikud noored, paar peret lapsega, homopaar, lesbipaar, pulmareisul noorpaar, isa tütrega, ... Mind peeti edukaks ärimeheks, kes noore naise või siis sekretäri kaasa võtnud. Mitu korda pidin kinnitama, et tegu pole mitte tüdruksõbra või abikaasa vaid tütrega.

Sellised rannarestod

"Kullakaevuriga" söögipoolist ootamas 😋

Lõunasöök toimus rannarestos järgmises lahes. Hind oli täiesti viisakas ja ports metsikult suur. Kaheksajalgade taldrikutäiest sain vaevu jagu, lisaks pidin aitama last tema küüslaugu kalafilee lõpetamisel. Kõik tuli alla loputada kohaliku õllega. Appetizer oleks pea hauda viinud, sest Mexico salsa oli nii kange, et võttis vee silmist jooksma. Hea et tütar, kes selle esimesena avastas, kohe katsuma ei pääsenud. Cerveza kustutas tulekahju.

Tüürimeheks Pablo Escobar ise 😁

Viimane jupp kujunes juba parajaks labrakaks, ülemeelikumad kiskusid laulu üles ja lärmasid niisama. Üks tüüp kippus paati juhtima, lesbipaar kukkus rahva ergutuste saatel võidu jooma. Tagasihoidlikumad pereinimesed olid lausa hirmul laste silmi varjamas. Õnneks jõudsime sadamasse tagasi enne kui keegi üle parda kukkus.

Kaljuseinast vaatab vastu indiaanlane 

Kalju tundub ideaalne ronimiseks

Enne õhtusööki käisime tütrega turnimas seal kus olin elukat näinud. Seekord kedagi ei märganud küll aga kuulsime poegade piiksumist kusagil mäe tipus võsas. Pidasime targemaks mitte läehemalt uurima minna, emal võib äkki vale mulje jääda, tuleb veel kallale. Elusloodust siiski nägime lugematute kaljul ringisebivate krabide näol.

Plätudega nats tülikas ronida

Kangekaelsus viib sihile

Fotosid sättides jäid silma buffet resto õhtusöögi pildid. Päris tõsiselt oli kavas, inimesi (ja ennast) hõrgutiste piltidega mitte piinata, aga neid lihtsalt ei saa üles riputamata jätta. Nüüd näete, millega murduvad ka tugevamad, no kuidas kurat suudaks inimene õgimisrõõmudest loobuda kui sihukest kraami võid endale piiramatus koguses sisse vitsutada 😋