Hommikul
aknast välja vaadates polnud pilt kõige paljutõotavam, pilvine
pigem päikeseloojakut meenutav taevas. Snorkeldamiseks ja kalade
vahtimiseks on päikesepaiste hädavajalik, eriti kui vesi pole kõige
selgem. Valikut pole, paadireis toimub vaid reedeti. Peale
hommikusööki käisin lõpuks raha vahetamas, et oleks midagi ka
ameerika dollarite asemel jootrahana anda. 80USD eest sain lausa 1600
pesot, ameerika raha kurss kõvasti üles läinud. Raha vahetuseks
vaja pass esitada ja mitu paberit alla kirjutada – kummaline.
Tavaline jootraha on siin 20 pesot ehk siis 1USD, dollarit on imelik
pakkuda aga 20'st rahatähte päris soliidne, ehkki väärtus sama.
Benito Juarezi maantee, giidi esimene küsimus bussis: "Teil ikka raha on kaasas" 😁
Mitme hotelli rahvas koguti hommikul kokku ja viidi Chahue sadamasse.
Piirivalve ning sõjavägi kontrollivad sadamas üsna karmilt. Laev
oli täielik parsa, eriti kui võrrelda Kuubas kasutatud
katamaraaniga. Mingi kuradi pargas, hea isegi et teine lahtine korrus
üleval. Ma ei saanud aru, kuidas võiks sellisega mingisugusegi
lainetusega ookeanile minna.
Hotellid, kummikutes sõdur sadama pääslas |
Paadid sadamas, "Pura Vida" keskel |
Töötajad vähemalt üritasid meie
pettumust alkosse uputada ja pakkusid piiramatus koguses õlut. Hea
et laeval peller olemas. Päästevestid olid obligatoorsed vaid
ametivõimude silma all ehk siis sadama territooriumil. Kord pidime
kibekähku merel selga ajama kui piirivalve paat mööda sõitis.
Väga usaldusväärne sihuke käitumine igatahes ei tundunud.
Sõitsime
piki looduskaitseala rannikut, lainet suurt polnud, vaated muidugi
super. Veesambaid blowholeides ehk kaljukoobaste kohal asuvates
aukudes nägime kaugemalt täies võimsuses. Lähemale jõudes lained
pisemad, polnud efekti. Viieteist kildi jooksul vaheldusid maalilised
rannakaljud, dzhungel, liivarannad.
Selline oli pilt ka kümneid tuhandeid
aastaid tagasi – seoses teede puudusega pole tsivilisatsioon siia
jõudnud. Kirjeldamise asemel parem riputan üles pilte, sõnadest lihtsalt jääb puudu.
Snorkeldamine
toimus India lahes. Algul kästi kõigil vest peale panna, aga kui
uurisin kas ikka kindlasti vaja sain infi: meie nähes pane selga aga
oma asi millal ära võtad. Nojah tõmbasin peale ja võtsin ära ja
keegi ei köhinud, mulle meeldib Mehhiko no nonsense suhtumine.
Lahkudes oli inimesi rohkem kui kalu 😋 |
Lummavad vaated mitte merehaigus 😉 |
Snorkeldamine rifil oli suht nigel, sest nähtavus tänu pilves
ilmale sitt. Alles päriselt korallide kohal õõtsudes nii, et kõht
vahepeal vastu kraapis, sai ka kalasid näha. Lapsel vedas, sest ta
läks kaasa giidiga, kellel õnnestus üks pallikala käsitsi kinni
püüda, lasi inimestel seda katsuda ja käte vahel hoida. Mina
ujusin randa ning kaifisin kohalikku õlut. Puudel olid värvilised
tõugud, keda pildistada ei saanud, polnud fotokat. Järgmine
investment kindlasti veekindel kott moblale.
Peret üksi joomamängul esindamas |
Võtame võidu |
Tagasiteel
hakati reisijatele sisse jootma ülejäänud õlut igasugu
joomismängude saatel. Lapsele eriti ei istunud, põgenes alumisele
dekile. Reisukaaslased olid kummalised. Lisaks tavakohasele
vanadekodule üksikud noored, paar peret lapsega, homopaar,
lesbipaar, pulmareisul noorpaar, isa tütrega, ... Mind peeti edukaks
ärimeheks, kes noore naise või siis sekretäri kaasa võtnud. Mitu
korda pidin kinnitama, et tegu pole mitte tüdruksõbra või abikaasa
vaid tütrega.
Sellised rannarestod |
"Kullakaevuriga" söögipoolist ootamas 😋 |
Lõunasöök
toimus rannarestos järgmises lahes. Hind oli täiesti viisakas ja
ports metsikult suur. Kaheksajalgade taldrikutäiest sain vaevu jagu,
lisaks pidin aitama last tema küüslaugu kalafilee lõpetamisel.
Kõik tuli alla loputada kohaliku õllega. Appetizer oleks pea
hauda viinud, sest Mexico salsa oli nii kange, et võttis vee silmist
jooksma. Hea et tütar, kes selle esimesena avastas, kohe katsuma ei
pääsenud. Cerveza kustutas tulekahju.
Tüürimeheks Pablo Escobar ise 😁
Viimane
jupp kujunes juba parajaks labrakaks, ülemeelikumad kiskusid laulu
üles ja lärmasid niisama. Üks tüüp kippus paati juhtima,
lesbipaar kukkus rahva ergutuste saatel võidu jooma.
Tagasihoidlikumad pereinimesed olid lausa hirmul laste silmi
varjamas. Õnneks jõudsime sadamasse tagasi enne kui keegi üle
parda kukkus.
Kaljuseinast vaatab vastu indiaanlane |
Kalju tundub ideaalne ronimiseks |
Enne
õhtusööki käisime tütrega turnimas seal kus olin elukat näinud.
Seekord kedagi ei märganud küll aga kuulsime poegade piiksumist
kusagil mäe tipus võsas. Pidasime targemaks mitte läehemalt uurima
minna, emal võib äkki vale mulje jääda, tuleb veel kallale.
Elusloodust siiski nägime lugematute kaljul ringisebivate krabide
näol.
Plätudega nats tülikas ronida |
Kangekaelsus viib sihile |
Fotosid sättides jäid silma buffet resto õhtusöögi pildid. Päris tõsiselt oli kavas, inimesi (ja ennast) hõrgutiste piltidega mitte piinata, aga neid lihtsalt ei saa üles riputamata jätta. Nüüd näete, millega murduvad ka tugevamad, no kuidas kurat suudaks inimene õgimisrõõmudest loobuda kui sihukest kraami võid endale piiramatus koguses sisse vitsutada 😋
Ma nooremana jõlkusin ka tihti isaga üritustel ja niisama kaasas, siis tekkis samuti vahel tunne, et oleks vaja silti või särki kirjaga "see on mu isa!!!" Isa ju vaadati ikka tunnustavalt, mind pigem halvakspanuga :)
ReplyDeleteNo just, tee mis tahad, pole siin maailmas võrdsust :D
ReplyDelete