Mexico6 - La Bocana rannal ja kaljudel

Laupäev, 01 Dec - La Bocana 

Sissemagamine, täna programmivaba ehk siis oma programm. Plaan minna La Bocana rannale ronima ja ujuma. Vaatame esiteks tõusu-mõõna infi, muu ilmateade ei huvita, väidetavalt pidi siin järgmine kord alles märtsis sadama. Tõus ja mõõn vahelduvad umbes kaks korda ööpäeva jooksul, sest esile kutsujaks kuu. Tõus nii kuu

poolsel maakera küljel kui täpselt vastasküljel, mõõn nende vahel. Päikesel on ka kerge mõju aga kuuga võrreldes hoopis väiksem. Ookeani rannas hea teada, et tõusu-mõõna hoovused ettevaatamatut ujujat avamerele ei viiks. Mõõna max on kell kolm, seega laias plaanis hommikul üheksast ehk tõusu maksimumist alates voolab vesi rannikust eemale, kella kolmest hakkab tagasi voolama. Kõige huvitavam on kindlasti mõõna ajal mere rannal jalutada, lisaks pääseb merre ulatuvate kaljude juures ka kõige kaugemale. Lihtsalt peab jälgima, et ei roniks kuhugi, kus tagasivoolav tõusuvesi lõksu paneb.

2015 aastal igatahes roniti

Ronimise kohta leidsime küll netist pilte ja videosid aga ei miskit konkreetset, kus täpselt võiks toimuda või kellega ühendust võtta. Küsisin hotellis meie „juhendaja“ käest. Too oli üllatunud, et sihukest tegevust inimesed üldse harrastavad, miks peaks mäe otsa ronima, seal pole ju midagi. Seletasin: ilus vaade, niisama ronimise põnevuse selgeks tegemine oleks olnud kas võimatu või kole palju aega võtnud. Minu pealekäimisel helistas paar kohta läbi, ehkki ma jutust aru ei saanud jäi ta näost mulje, et vestlus nägi umbes järgnev välja: mingid lollid välismaalased tahavad ronida kaljudel, ei-ei pole marutõves ega isegi silmini täis või seeni söönud, jaa-jaa ma saan ise ka aru, et selliste lollustega ristiinimesed ei tegele. Lõpuks siiski ilmus imestunud ilme ja nägu läks naerule. Veits kiireid lauseid, lõpetas ja pöördus meie poole. Tõepoolest on üks tüüp, kes korraldab kaljudel ronimisi. Paraku pole momendil hooaeg ja ta tuleb alles järgmine nädal tagasi. Nojah, kahju küll aga järgmine nädal ronin juba Canadas, olime sunnitud pettumusega lahkuma. Arutasime tütrega, et kui on hea koht, äkki näeme mingeid selle seal ronimas ja saame endki ligi sokutada, igaks juhuks raha ja ronikingad kaasa.

Aja optimaalse ärakasutamise mõttes läksime hommikul linna peale, perele vaja mõningad kingitused osta. La Crucecita on pisike mõnetuhande elanikuga linnake, mis elab põhiliselt turismist. Lausa mitmed rajoonid ehitatud lääne penskarite ajutisteks elupaikadeks. Takso viis hotellist 45peso ($3 – Toronto metroopileti hind) eest mõne kildi kaugusele kesklinna. Poleks mingi probleem jalutada, siiski veidi liiga palav ja ega tee peal mingeid vaatamisväärsusi ka polnud.

Lisaks ei tahtnud liiga palju aega kulutada, et ilusti enne mõõna algust randa jõuda. Pisike turg kujutas endast pargi äärsel tänaval kahel pool teed katusealuseid kioskeid. Tüübid pakuvad kaupa, aga mitte liiga pealetükkivalt. Kõigepealt tegime ilma miskit ostmata tiiru peale, saamaks aimu, mida on ja mis hinnaga. Huvitavad asjad jätsime meelde, vaatasime ka kõrvaltänaval ringi. Pisemale lapsele leidsime kena temaatilise koha peal kunstniku tehtud t-särgi. Meistril mitu tööd pooleli, värvised näpud pidi enne meiega tegelema asumist riidesse puhtaks hõõruma. Särgid olid kallid aga vähemalt ehtsad, mitte hiinast kümnetuhande kaupa sisse toodud.

Tagasi turule jalutades oli enam-vähem selge mida tahame. Ostsime kumbki endale ühe silmajäänud disainiga särgi. Kümps tükist muidugi ülehinnatud, aga ei viitsi kaubelda, toetan hea meelega kohalikke. Kaasale ei osanud ühtki riietuseset leida, mida mõlemad oleksime heaks kiitnud. Laps arvas, et kõrvarõngastega ei saa mööda panna, need ikka meeldivad. Kohalikku supermarketisse astusime huvi pärast sisse, üht teist oli aga ei miskit tõepoolest huvitavat. Meie teehulludele panime mitu pakki kohalikke taimeteesid korvi, tütar haaras komme letist. Kärakas ja õlu olid odavad, aga ei viitsinud siit osta, hotellis ju tasuta ja Canadasse viimiseks mugavam tollivabast poest näppu haarata. Maitseainete lett oli huvitav, julgesin vaid kaneelipaki võtta, muid lihtsalt ei tundnud. Kassasabas igavene jokutamine. Tagasi hotelli jalutades korjas takso meid tee pealt üles, sama taks.

Söömisele ei hakka aega kulutama. Turg on laupäeva puhul hotelli tulnud, ostame lapse maitse järgi kaasale kõrvarõngad. Võtame kaasa kaks liitrist veepudelit, baaris lasen liitri õlut termosesse ja joon kannutäie ära kuni tütar ostetud kraami tuppa viib. Taksosõit La Bocana randa veits krõbedama hinnaga - 150 peesot. Juht pakkus, et ootab ära aga vastasin, et pole aimugi kaua meil läheb. Lained suured, rahvast väga vähe. Sattume kokku eelmisel päeval kohatud Austraallasest isa ja tütrega. Jalutame koos mööda randa, meil on plaan üle jõe minna, et kauguses kumavate rannakaljude juurde jõuda.

Jõgi tundub kahtlane, kiire vooluga liivapõhjal ja suht lai, nii paarkümmend meetrit. Panen kõik asjad rannale, jalutan katsetamise mõttes vaid ujukatega sisse. Kui vool viibki merre ujun teiselpool välja. Valin koha, mis kõige kiirema vooluga ja kitsamast kohast kümmekond meetrit sisemaa poole. Sügavus kiirelt põlvini veest puusadeni, vool tugev aga jalust just ei tõmba. Astun ettevaatlikult kobamisi vees toetuspunkte valides. Põhi pehme, liivane ja pidevalt muutuv, samas üle kümne sendi ei vaju. Suman edukalt läbi, kordagi ei tekkinud momenti, et vool oleks jalad alt viinud, vesi üle ujukate ülemise ääre ei ulatunud. Tagasi läbi jõe juba kindlamalt ja kiiremini. Võtame asjad, mobladekott igaks juhuks minu käes, sumame kõik kolmekesi läbi, austraallasest papa jääb teisele poole.

Kaljudeni on oma kaks kilti mööda inimtühja randa. Tõepoolest äge tunne, enam ei leidu palju kohti, kus suht lihtsalt ligipääsetavas piirkonnas nii pikka täiesti tühja randa võid leida. Võimsad lained murravad mühinal ja voogavad pikalt rannale.

Tagasi vaadates on näha kuidas tuul kannab pihustunud soolase vee udu maa poole. Taimestik peab siin pideva soolasaju käes hoopis teistsugune olema. Kaljude juurde jõudes selgub, et siingi tegu sama kivimiga. Terav ja mure, lainete meelevalda jääv osa on veidi siledam, tänu pidevalt liivaga nühkimisele puudub igasugune vetikavärk.

Koobas veepiiril

Varingu alt läbironimine, leidke tüdrukud

Kalju jalamil mitmed koopad, ühes kohas läheb täiesti ronitav pragu täies kõrguses kalju tippu välja. Natuke turnin aga väga kõrgele ei riski minna, lihtsalt ei tunne olusid ja mida kõrgemal seda muredam kivim tundub. Kui muud ei saa siis vähemalt ägedaid pilte teen küll.

Tüdrukud turnivad lainete piiril suurtel rahnudel. Varingu jalamil leiame kivimürakate alt tee läbi ja ronime vähe kõrgemale. Järsku kuulen piuksumist ja näen pimedast praost otsa vaatavaid nahkhiiri. Selle ajaga kui mobla välja kougin otsustavad tüübid minema lennata. Veidi kõrgemal lendab tütre nina alt rahnude vahelt paar nahkhiiri välja. Palju suuri linde hakkab silma: kormoranid, pelikanid, albatrossid. Ronime poole mäe peale, pildid ja video.

Tundub, et siit saaks suht kergelt üles aga hirmutab varingu värskus, paaris kohas kivid ikka veel nii ebastabiilsed, et liiguvad jala all. Ronime nii, et alumine poleks kunagi otse ülemise all vältimaks kukkuvate kividega pihta saamist. Üks kivi laguneb peale astudes, õnneks olin vaadanud, kust kinni haarata kui ei peaks pidama, varbaküüs läks siiski katki.

Ronisime spordisandadega, spets jalatsid kaasas, aga see kalju nõuaks kindaid, näpud paljast katsumisest kriipe täis. Kaljupind päikese käes tuline. Lained jätavad kalju all võimsa mulje. Teiselt poolt varingut saaks alla randa ja edasi, kuid meie kaaslane jäi alla ootama, pöördume tagasi.

Kividiivanil lebotamas

Tüvi rannal, kauguses vasakul lapsed

Randa pidi jalutades korjame hulga suveniirkivikesi. Kivihull ngu ma olen, veaks neid võimalusel seljakotitäie koju. Isegi paar põnevama kujuga puutükki leiab tee seljakotti. Uuesti jõest läbi, asjad ning riided rannale ja ujuma. Oleme ettevaatlikud, sest vool ranna ääres hullult tugev, peab vaatama, et merre ei vii. Samas suurtes lainetes soojas vees möllamine piiritu lõbu. Tagasi hotelli saime vaid 80 Peso eest, andsin 100 juhi rõõmuks.

Lained kaljude vahel

Kamuflaazhi meister

Jõudsime kenasti kella lõunasöögile. Kere täis ja viis klaasi veini hinge alla janu kustutuseks, kuna head mahla ei pakutud. Peale sööki istusime baari ees, kus ilus vaade ookeanile. Tütart suurt vaade ei huvitanud, tema sai siin hoopis pokemone gymi paigutada. Võtsin ajaviiteks tornado, õlle ja sprite lapsele, kõik rahul. Joogid joodud kobisime tuppa puhkama ja blogima. Mõnus vahelduseks jahedas pilte postitada, blogi toksida ja külma Coronat kõrvale rüübata.

Linnud maiustavad õitega

Iga päev pean neli pudelit toas ära libistama, et raisku ei läheks. Corona iseenesest on maitse poolest lahja nagu vesi, hea sauna või kuumailma õlu, kangust kah veidi vähem kui tavaline 5%.

Pulmad täies hoos