Mexico3 - Snorkeldamine ja Ronimine

Päikesetõus

Kolmapäev, 28Nov  -  Hotelli Rannas 

Uni oli ülihea, ehkki nats palav magada. Vedelesin kogu öö vaid oma jaapani pidzhaamapükstes teki peal. Igaks juhuks voodi kõrvale võetud veepudelit polnud vaja kasutada, kaheksa ajal ärgates olemine hea ja õnnelik nagu sülelapsel. Korkisin Corona, tatsasin akna juurde tõusvat päikest pildistama ja surfasin netis kuni laps pildi ette keris.

Tee alla keskuse juurde, 100m millest 25 treppe

Hommikusöögiks omlett, puuviljad, jube hea jogurt ja saiakesed kohviga. 9:30 infotund kus eelmisel päeval saabunud rahvas kogunes, enamus vanemad kui mina, vaid kaks nooremat naist. Eduardo tutvustas Mehhikot üldiselt, rääkis kohalikust eluolust ja erinevatest ekskursioonidest. Selgus, et lennukis aeti meile udu, koha peal oleks sama ekskursi saanud kakskümpsi odavamalt. Noh pole hullu, eks elu õpetab, aga lihtsalt kiusu pärast nõuan lennufirmalt vahe tagasi. Lisaks ostsime jõekärestiku retke kuhu lisandus juurde sukeldumine ühe kaugema lahesopi korallrahul ja ravitsejanaise mudaga määrimise protseduur ning väidetavalt inimtühjas ookeanirannas suurtes lainetes ujumine. Pakendiga koos tuli ka neli „päris“ restorani õhtusööki, broneerisime õhtuks El Mexicano ja järgmiseks päevaks rannal asuva grilimisele spetsialiseeruva Solariumi.

Tütarlaps sukeldumisvarustusega terrassil

Võtsime joogid, tegime pilte hotelli juures ja ajasime toas ujukad selga ning möslasime end paksult päikesekreemiga kokku. Minu jaoks jälk tegevus, kreemi käega katsudagi vastik, endale peale määrida hoopis jube. Ei saa aru kuidas võimalik, et naised sihukest tegevust naudivad. Jõle niiske ja

Issi ja tütar ranna taustal

rasvane tunne, pärast ei julge kuhugi vastugi minna, särki kahju selga tõmmata. Paraku meie naha puhul sihukeses kliimas hädavajalik nagu mitmed "vähistunud" külastajad ilmekalt tõestasid. Snorkeldamisvarustuse võtsime kaasa, et kaugeimasse pisikesse kaljudevahelisse randa ujuma ja kalu piidlema minna. Kohale jõudes tundusid lained natuke liiga suured, lisaks ujus paar pirakat tüve meres. Proovisin rannast sisse minna aga vesi oli seoses lainetusega hägune, kalda lähedal üle meetri vee all nähtavust polnud.

Mina ronimas

Otsustasime hoopis mööda kaljusid hulkuda. Valisime kergema kalda kuna plikal olid kahjuks vaid plätud kaasas, ronimist ju plaanis polnud. Kivim on omaette imelik, ei teagi millega täpselt tegu. Kaugelt vaadates nagu graniidi ja liivakivi kummaline sümbioos.

Kaljupind suures plaanis

Kui keegi on näinud teravaservalist Soomest imporditud graniidipuistet, mida Tallinnas talvel teede liivatamiseks kasutatakse on suht lihtne ette kujutada. Seesamune paarimillimeetristest kuni sentimeetriste killukeste puru on minimaalse liimihulgaga jõuga kokku surutud ühtlaseks massiks. Kohati tugevam kivi, kohati suht mure, isegi suurtest nukkidest kinni võttes võib mõni lahti murduda ja pihku jääda.

Iga teine rahn oleks Eestis looduskaitse all

Sukelduja mere ääres kivil puhkamas

Suured kahtlases tasakaaluasendis rahnud üksteise otsas paistsid õige ohtlikud kuna kiire erosioon võib väljastpoolt kindlana tunduva müraka ootamatult ebastabiilseks muuta. Pisemad nukid võivad lahti murdudes ja näpule või varbale kukkudes parajalt haiget teha.

Mõni laine murrab päris lähedale

Paljalt kalju vastu minnes pidid ettevaatlik olema, aga ikka kriipisid end siit-sealt verele, särk jäi mul paar korda kalju külge kinni nagu oleks takjakrõpsuga tegu. Samas astudes pakkus pind iga nurga all hullult head haaret, mingit vajadust ronikinga järgi ei tekkinud, need oleks niikuinii natukese ajaga puruks kulunud. Talla all tahtsid laia pinda, kuna väike kokkupuutepind koos jõu rakendamisega kippus killud kaljupinnast lahti murdma. Pragude ja nukkide

Merisiili pere, vasakpoolne maiustab teo kallal

suhtes oli kaugelt vaadates tegu lausa ideaalse ronimismaastikuga, eriti algaja jaoks. Paraku võttes arvesse kivimi ettearvamatuid omadusi ja tundmata olusid ei tahtnud eriti kõrgele isegi kergena tunduvates kohtades trügida. Nii et ronimise asemel võiks meie ettevõtmisi kaljudel pigem kividel turnimiseks kutsuda.

Veepiiril, kus pind veidi siledamaks kulunud nii, et isegi paljajalu sai peale astuda, osutusid ootamatuks lisaohuks ohtrad merisiilikud. Palju ei saanud hulkuda, plätudega ikka liiga tülikas kaljudel turnida, vähemalt tegime mitmeid ilusaid pilte. Lestasid ja maski sai tagasiteel järgmises lahes kasutada. Vesi polnud just kõige selgem kuid kalu oli hulgaliselt. Segas lainetus ja mõõn, mis ei lasknud korallrahu kohale murduvatesse lainetesse ujuda. Ka rahu ääres oli küllaga vaadata nii koralle kui mitut sorti kalu, ujusime tunnikese enne kui rannale kuivama ja peesitama kobisime. Kelner tõi joogid otse randa, ei saa salata, et täitsa lahe on end paar korda aastas hästi tunda ja teenindada lasta. ma ei tea kas olete märganud, aga rannad on rahvast meeldivalt tühjad.

Mini korallrahu otse rannas

Tuled veest ja kohe pakutakse jooki

Kaljud ranna lõpus, ~10m kõrged

Lõunasöögiks vahetasime riided toas. Restos kaifisin jälle sinihallitusjuustu punase veiniga, sellest vist ei saa kunagi isu täis. Peale sööki jalutasime baarist läbi, haarasime joogid. Plika läks randa mina korraks tuppa. Viskasin voodile sirakile ja jäin paugupealt magama. Ärkasin tüdruku helistamise peale. Kobisin üles ning saime lõunapoolses rannas kokku. Lained on siin vähe suuremad kuna rannik rohkem ookeanile avatud. Sobiv koht purjelaudade, purjekate ja kanuude laenutuseks. Rand lõppes kaljudega,

Lõunapoolne rand

ronisin natukene, kivim sama mis mujalgi – rabe ja terav. Liiv suht jämedateraline aga hele ja lainete veeretamisest ümmargusemaks kulunud. Päris ülal kuulsin mingit krabinat, vaatasin ja nägin suurt looma kaljurahnude vahele lipsamas. Selgelt jäi silma vaid must puhmaskarvane

Tayra või Tolomuco

poolemeetrine saba. Alt kostis piiksumist, ju läks loom oma poegade juurde. Kes ta oli pole aimugi, pesukarust hulka suurem, jaaguarist väiksem. Googeldades tundub et vaid kaks võimalust. Sihukese sabaga suurem loom on must puma, õige haruldane elukas. Poegade läheduses võib päris ohtlik olla, prrr...., Torontos pilti vaadates tuli külmavärin peale. Pigem siiski tayra või tolomuco nimeline elukas, kel samasugune saba aga ise meetri pikkune.

Salatid

Õhtusöögil Mehhiko restos üllatas mind menüü, mitte niivõrd valiku kui hindadega. No kurat salatid $100 ringis, praed üle $200 ja magustoidud jälle $100, koos jookidega viis sotti näkku. Jumal tänatud, et restotoit meie kõik hinnas pakendis. Salatite juures pani muigama „Lenini salat“, mida oleks naljapärast tellinud kui poleks liiga igavatest koostisosadest.

La Mexicanas enne prae kallale asumist

Võtsin ikka kaheksajalgasid isutekitajateks. Praeks loomaliha igasugu kohalike aedviljadega ja magustoiduks jäätise likööris kuumutatud banaanitükkidega. Tütar tellis kõik erinevad, et oleks põnevam näha, kuidas toidud välja näevad. Salat oli super hea, praadi pugides äkki sain aru millisesse ämbrisse oleks astunud, kui kusagil väljas toitu tellinud. Neetud mehhiklased kasutasid lihtsalt moepärast menüüs $ märki, tegelt oli juttu peesodest, mis muutis hinnad 20 korda odavamaks ja hotelliresto jaoks täiesti mõistlikuks. $25 eest õhtusööki Canadas ei saa isegi Mandarinis, MacDonaldis vast veab välja.

Vahtisime veidi baaris aga plikal hakas igav, läks tuppa. Haarasin brändi mango mahla ja jääga ning jalutasin randa. Helistasin Skypega koju kaasale, lahe oli lobiseseda lainete kohina saatel. Öö oli pime ja tähed selged, siin ju nii vähe valgusreostust. Tagasi baari jalutades nägin, et kabaree show oli alanud. Eriti huvi ei pakkunud, moe pärast vaatasin lõpuni. Tuleb tunnistada, et Kuuba proffide vastu need esinejad küll ei saanud. Enne magama minekut kiibitsesin baaris suurel ekraanil jalkat ja lasin baarmenil oma isikliku joogitopsi head-paremat täis kallata. Pooleliitrine kokteil külmikus peab valmis olema, kunagi ei tea millal janu võib ligi hiilida 😋 Tuppa jõudsin üllatavalt varakult 10:30 ning viskasin kohe põõnama.