Jalajälgede põhjal otsustades on haidel pidu olnud :D |
Just enne kolmanda postituse teele saatmist sain äkki aru kui igav on sihuke
kuiv reisisündmuste kellaajalise täpsusega kirjeldamine, mille
tänapäeval mobla kaasaskandmine ülilihtsaks teeb. Ma ju ise ka tavaliselt ei
viitsi kellegi reisukirjasid lugeda, isegi lahti ei tee
neid. Samas ei saa salata, et leidub tüüpe, kes oskavad
kõigest, sealjuures ka maailma pidi hulkumisest hullult põnevalt
kirjutada nagu mu lemmik Gerald Durrell. Teisest küljest on tegu
natu nagu päevikupidamisega, mis endal ja loodetavasti
reisukaaslasel mälupilte esile kergitab. Mis siis teha, pealkirja
formaadi jätan samaks, pilte panen ka endiselt aga üritan hoiduda
minutilise täpsusega päevarezhiimi kirjeldusest ja keskenduda
olulistele sündmustele ning huvipakkuvatele detailidele, Vaatame kas
õnnestub :P
50USD
nina peale maksev reis pidi sisaldama snorkeldamist, põhipunktina
jõel parvetamist ja mudaravi. Internetis nimetati 1 astme kärestiku
raftinguks, paberil jagatud broshüüris veidi ausamalt „floating“,
mida võiks tõlkida vee peal loksumisena. Küllap olid ägedat
kärestikku ette kujutanud kliendid end petetuna tundnud ja kisa
tõstnud.
Snorkeldamisvarustuse laenutus |
Kõigepealt
sõitsime bussiga kohaliku looduskaitseala kõrval asuvasse avalikku
Entrega randa. Tee viis suure sõjaväeosa kõrvalt mööda, mida
meile ka varjamatu uhkusega tutvustati. Mul kibeles keelel küsimus,
kelle vastu te end sihukese varustusega kaitsete, aga pole viisakas
inimeste eneseuhkust riivata. Karm silt keelustas bussiga parklasse
sisenemise, sõitsime muidugi rahulikult läbi. Paari päevaga oli
selgeks saanud, et sildid on nõrkadele või siis ei oska bussijuhid
lugeda ja ei tunne numbreid. Viimasele järeldusele jõudsin
silmanurgast spidokat piiludes kui tüüp linnas kahekordse lubatud
kiirusega kihutas.
Kiisupoeg rannas |
Reisu
hinnas oli lestade ja maski laenutus, meie ainsad kel oma varustus
kaasas. Esiteks enda oma sobib täpselt ja teiseks ei taha väga
mingite suvaliste tüüpide lutsutatud toru suhu toppida. Maski
uduvabaks muutmise klassikaline meetod on selle sisse sülitamine ja
tati klaasile laiali hõõrumine. Muideks töötab seda paremini mida
sügavamalt kurgupõhjast või veel parem ninast „udueemaldaja“
välja imed. Enda maskil olen suutnud säilitada tehases
pealepritsitu (loodetavasti mitte kellegi eriti hea tatieritusega
liinitöötaja toodang) mis seni patuga pooleks asja ära ajab.
Laenulestasid kasutasime, sest kartsime, et enda omasid tülikas
kaasa tarida. Varbaseen loodetavasti siinset päikest ja soolavett
välja ei kannata. Kommentaarid ülejäänud võimalike lestade kaudu
levivate troopiliste haiguste teemal pole teretulnud ;)
Üks
kaasasolnud tüüp juhendas meid kuhu ujuda, et rohkem kalu ja
põnevamaid kohti näha. Sulistasime soojas meres üle tunni aja.
Vesi hägusevõitu, ei teagi kas ikka veel tegu vihmatormi mõjuga,
või nimetavadki nad sellist kanapuljongit kristallselgeks veeks.
Kalu siiski nägime ja niikuinii oli ookeanis uues kohas veits
suuremate lainetega lahe ujuda. Nii mõnus tunne korraliku maski ja
toruga lihtsalt rahulikut korallrahu kohal hõljudes veealust elu
jälgida ning vahepeal kergelt lestadega liigutades kohta vahetada.
Mask istub mega hästi, ei pidanud kordagi pead veest välja tõstma
või vett välja puhuma. Minu puhul eelduseks modifitseeritud Hitleri
vuntsid (nina alt karvad ära aetud, huulele jätan alles) muidu
nõrguks karvade vahelt vesi sisse. Küllap aitab naha ja
maskivahelise kontakti tihedusele kaasa priskelt kasutatud
päikesekreem.
Kaaslastel
olid veealused kaamerad või siis ühel tüdrukul veekindel
plastümbris moblale. Uurisin tollelt kuidas funksib ja selgus, et
isegi mingi 10 dollarine täitsa hea. Ta oli sellega juba Austraalias
sukeldumas käinud ja paksult rahul.
Mandlipuu on selline ... |
Piisavalt selge materjal, et
pildikvaliteet silmatorkavalt ei kannatanud, veekindlusest andis
tunnistust töötav mobla. Sihukese peab kindlasti omale ka
muretsema, niisamagi kulub marjaks ära kui peaks matkal või isegi
jalutades vihma sadama hakkama.
... ja värsked mandlid sihukesed |
Meil pole seega pilte kaladest, eks
järgmine kord. Kärestikule
sõidutati pisikese Capolita linnakese juurde samanimelise jõe
kaldale. Kuna vette läksime allavoolu oli mul kuri kahtlus, et
sumpame linna reovetes, vesi siiski tundus jõe kohta üsna selge.
Voolusäng oli tüüpiline mäestikujõe suudmeala, hästi lai ja
madal tänu vihmadest tulenevale suurele veehulga kõikumisele.
Momendi veeseis õige madal, ehkki kõva vihma oli alles mõne päeva
eest sadanud. Kallastel kõrgemal oli näha tüvesid ja muud rusu,
õnneks üldse mitte tööstuslikku prahti. Istusime tüüpilisse
raftingu kummipaati ja asusime madalas liivapõhjaga vees sõudma
kuna voolu suurt polnud. Etterutates võin kinnitada, et momendi
seisuga ei saanud ühtki kohta kärestikuks nimetada, kui siis kohati
kitsamates voolukohtades saavutas paat ilma sõudmata kiire kõnni
kiiruse. Meie põhiline mure oli võidelda liivale ja kividele
kinnijäämise vastu mitte vahutava vooluse või seisulainetega.
Loodus oli huvitav, palju linde, aga paadisõit ise pettumus.
Lõpuks
kupatas paadijuht kõik välja ja lasi meil ujumisvestidega selili
vette heita, et relaksiksime aegamisi allavoolu hulpides. Vesi oli
külm (ookeaniga võrreldes) aga peagi harjusime. Nii oleks võinud
lausa tukastama jääda kui poleks pidanud end pidevalt põhjast
lahti lükkama. Vahetasime sõudjate asukohta, asusime tütrega
kahekesi ette, sest olime ilmselgelt ainsad kogemustega mõlatajad.
Peagi hakkas kostma merekohin, võimsad ookeani murdlained paistsid
hõlpsalt kätte. Suudmesse jõudes olime jõel vaid 4-5 kilti
läbinud. Viimased paarsada meetrit ranna suunas tegime kõhuli vees
end kätega põhjapidi edasi tõmmates „krokodilli“, jalutamiseks
oli jõepõhja liiv liiga pehme ja veest küllastunud.
Kogunesime
rannas ootava ravijaeide ümber, kes olla mingist ainult temale
teadaolevast kohast ämbriga ravimuda kohale vedanud. Mul oli küll
kuri kahtlus, et sealsamas pilliroos paistis üks kahtlane tumedam
auk kuhu millegipärast jäljerida viis. Aga mis vahet, las möslab
meid kokku, päikesekreemist hullem ikka ei saa olla :P Terve
seltskond lasi end mudaga katta, vaid üks härrasmees põlgas selle
protseduuri. Tädi oli nii lühike, et pidin end kükakile laskma kui
hakkas ülakeha ja pead sisse määrima. Tuleb tunnistada, et
polnudki eriti hull, isegi päris mõnus kui keegi teine peale
määrib. Päikese käes kuivas savimuda segu kiiresti ja hakkas maha
kooruma. Selgus, et pole siin mingit ise puhastamist või ookeani
pesema minekut, pool proseduurist, ehk mahahõõrumine ootas alles
ees. Nõiamoor pani kuidagi ebastiilselt tolmumaski pähe ja nühkis
innukalt naha päris punaseks, alles siis lubas ookeani viimast maha
loputama.
Lained
olid paarimeetrised ja hullult pikad, üle puusa vette ei söendanud
minna. Juba ranna ääres vedas võimas hoovus piki randa. Teatavasti
tekivad suurte lainetega tugevad pinnahoovused mis pikas rannas mitme
ovaali kujuliselt ringiratast keerutavad. Kui satud merepoole
viivasse kohta võib kergesti kuni kildi kaugusele merre tõmmata.
Vastu pole mõtet hakata, väsitad ilmaasjata ära ja kui just
olümpiatasemel sportlane pole ei jaksa hoovusega võidelda. Kõige
õigem on risti randa ujuda, peagi jõuad neutraalsesse kohta või
sinna kus vool sind ranna poole tagasi kannab. Teooria on kerge aga
praktikas kipuvad inimesed paanikasse minema. Lainete peal sai
tõepoolest isegi ranna ligidal bodysurfingut teha. Kokkuvõttes võis
rahule jääda, päeva sisustas asjalikult, ehkki midagi põrutavat
polnud.
Kas praad ei maitsegi 😒 |
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!