Kaks ja pool kuud

Täna hommikul peale
soojendust enne jooksu

Jah, just nii kaua olen hommikust kerget trenni ja jooksu harrastanud. Miks, eks ikka selle pärast, et pärastlõunase vahetusega seoses saan vaid korra nädalas karates käia aga sellest jäi väheks. 14 Märts otsustasin regulaarselt end igapäevaselt liigutama hakata. Paar päeva hiljem hakkasin mobla Google Fit äppi ja kuu viimastest päevadest pulsikella ning LifeLog äppi kasutama. Esialgu oli raskevõitu end sundida aga peagi tekkis harjumus ja nüüdseks juba vajadus. Selle aja jooksul on vaid üksikud päevad vahele jäänud, enamasti seotud hommikuse suusatamise, matkamise või mõne muu möödapääsmatu tegevusega. Ühtegi, rõhutan mitte ainsamatki päeva pole ilma pärast vahele jäänud. Paduvihmaga pole just jooksmas käinud, olen hõredama saju ära oodanud, paraku 20 minti poleks ka tihedas vihmas miskit hullu.

Eile oli esimene kord kui jooksmas ei käinud mingi kummalise vigastuse tõttu, mis üleeilse 8.5 kildise ringi ajal ligi hiilis. Viimased paar kilti oli tuharalihases puusa juures veits valus kui jalg vähe viltu toetus. Ei pööranud suuremat tähelepanu. Kodus natu andis tunda aga lõuna ajal tööle jõudes autost valulik välja ronida. Tööl läks asi tõsisemaks, lõpuks lausa lonkasin. Aru ei saanud, mis täpselt haiget tegi, nii liiges kui kõõlus valutaks teistsuguse tundega. Pigem nagu lihas oleks kõõluse kinnituspunkti juures puuka saanud. Valu tegi vaid kõndimisel mistõttu liikusin minimaalselt.

Peale 4km jooksu

Öösel magasin rahutult ehkki puus ei seganud. Hommikul oli hulka parem kuid siiski kergelt valulik, koeri jalutades andis tunda. Raske südamega tegin otsuse hommikujooks vahele jätta. Kange tahtmine oli minna, kuid terve mõistus võitis. Kui teen rohkem häda võtab paranemine pikema aja. Sihukest kogemust mul piisavalt, pole enam selles eas, kus mitmendat korda samale rehale astumine vabandatav. Kirjutasin blogi ja molutasin niisama. Tööl oli jalg parem, õhtuks käisin peaaegu nagu ennevanasti. Täna hommikul oli jalg nagu uus, kiire soojendus koduses dojos ja jooksma. Esimese kildi võtsin eriti ettevaatlikult, puus tunda ei andnud jooksin rahulikult lõpuni - tulemus uus rekord 19:17.

Info mõttes lisan ka tavalise hommikuse trenni tegevuse. Soenduseks 20 kätekõverdust, 100 jalgade viibutust maas istes ja 100 kääritust vahepeal puhkamata, 10 kätekõverdust, 25 istessetõusu ühelt küljelt, 25 teiselt küljelt, lõpetuseks 20 kätekõverdust. Sellega kere piisavalt soe, et 4 kildisele jooksuringile minna, mille läbin umbkaudu 5min/km. Tagasi jõudes teen sama seeria mis soendusel, selle vahega, et nüüd higi niriseb. Koos dushi all käimisega kulub umbes 50 minti trennile. Korra nädalas üritan pikema 8.5 kildise otsa joosta. Esimesed nädalad olid nii soendus kergem kui jooksudistants lühem nagu võisin vana postituse põhjal veenduda.

Kuna kahe nädala eest karates sain mõra paremale poole ribidesse olin sunnitud tavalised kätekõverdused asendama kergematega põlvedele toetudes - kompenseerimiseks tegin kaks korda rohkem. Kel kunagi ribi katki olnud teab kui ebamugava vigastusega tegu, isegi hingamine teeb haiget, köhimine põrgulikult valus. Üleeilseks olin piisavalt paranenud tavakätekõverdustele tagasi minekuks kui puusajama kaela kukkus 😖

Nende kahe poole kuuga on toimunud paar huvitavat arengut. Jooksukiirus aegamisi kasvanud vaatamata pulsisageduse langemisele. Kui algul uhasin 150-160 juures ehk üle 90% tasemel siis nüüd lühemal distantsil pulss 130-140. Pikemal 120 veidi aeglasemalt kuid kauemgi jooksmiseks jätkusuutlikus tempos. Tervis on olnud kui raudnael, ei nohu, köha ega valus kurk pole julgenud kollitada vaatamata jäise õhu sisseahmimisele või mõne plusskraadi juures vihmas märjana jooksmisele.

Suurim üllatus on oluline ühtlane ja pidev kaalukaotus, hakkasin huvi pärast iga hommik numbrit äpile sisestama. Tulemust vaadates võiks lausa enda nimelist salenemisprogrammi reklaamima hakata. Selle ajaga olen sujuvalt 84kg pealt 77.8kg'le jõudnud. Varem ideaalkaaluks peetud 80-82kg tuleb vist korrigeerida kuna 78 juures tunnen end suurepäraselt ja energiat täis. Lisaks muudele hüvedele lähevad vanad kaltsukasse viimata jäänud ülikonnad lõdvalt selga.

Sealjuures pole toitumist eriti jälginud kuid isu on vähenenud:

Hommikusöök peale trenni kümne üheteist vahel: krõbinad piimaga ja suur banaan ning mahukas kruus kohvi koore ja suhkruga. Vahel asendan krõbinad paari juustu või suitsulõhe võikuga pluss banaan.

Kerge näks enne töölesõitu ühe ajal väike kruus kohvi ja croissant, võiku või kaasa tehtud kook.

Lõunaoode tööl kell neli kohv ja juustuvorsti leib.

Lõunasöök tööl kell kuus: praad, kaks jogurtit, paar puuvilja, mahl.

Õhtuoode tööl kell kaheksa kohv, banaan, pirn/õun

Õhtusöök või Heaune näks kodus kell üksteist mõned chipsid salsaga või Finncrisp Kalle kaaviariga, jäätis konjakitilgaga läpaka taga või õlu.

Kaheteistkümneks tuttu.

Lõppu lisan veidi statistikat, mida nagu ikka ei maksa liiga tõsiselt võtta. Jooksukilomeetreid mõõdab LifeLog äpp umbes 10% vähem kui Google kaardi põhjal mistõttu ka keskmine tempo aeglasem tegelikust. Jalutamise pikkuse (Aprillis 1:29 tundi päevas kokku 139.6km, Mai 1:37 ja 154.0km) ja sammude arvu (Aprill 15488 päevas, Mai 17462) kohta ei oska kommenteerida, loodetavasti pole rohkem möödas. Kalorikulu (Aprill 2921 päevas, Mai 2985) on ilmselt suht suvaliselt arvutatud, eriti arvestades, et karates ma pulsikella käel ei saa kanda. Samuti mõõdab jooksukalorikulu sama distantsi kiiremal läbimisel madalama kuna jooksen vähem aega ehkki kulutan hulga rohkem energiat 😏 Autoga sõitsin keskmiselt päevas 47 minti aprillis ja 42 minti mais. Magasin päevas keskmiselt 8:38 aprillis ja 8:30 mais, mõlemas kuus "sügavat" und 45%. Üleüldine keskmine pulsisagedus mõlemas kuus 62BPM. Jooksustatistika aprilli ja mai kohta on allolevatel moblagraafikutel, kokku jooksin mõlemas kuus üle 100km.

Eelarvest ja Aktsiisist

Tavakodanikuna käis mul üle mõistuse kuidas on võimalik, et korraliku majanduskasvu tingimustes peab hakkama eelarvet kärpima eriti olukorras kus see väidetavalt mitmesaja miljoni võrra suureneb. Eelarve teatavasti koosneb enamvähem tasakaalus kuludest ja tuludest, seega kui üks suureneb eeldaks ka teise suurenemist. Minu arusaamist pidi peaks pigem küsimus olema kuidas ülejääki jagada. Lähemal uurimisel selgus mitu huvitavat momenti. Esiteks muidugi pole pea keegi viitsinud selgitada mida kärbete all silmas peetakse ja kas jutt on absoluutsetest summadest või eelarve suhtes protsendilisest.

Kokkuvõtlikult on kurja juur selles, et Ratas tõstis eelneva 2 valitsusaasta jooksul järsult kulusid püüdes nii kõigile meeldida ja riigi rahade eest valimisvõidu osta. Ilmselt uskus, et küll hiljem kuidagi silume asja ära. Paraku sai ta küll peaministriks vaatamata rängale kaotusele valimistel, kuid mitte endise vaguralt peos istuva koalitsiooniga nagu oli lootnud. Seega tuleks täpsustada, et kärpeid tehakse võrreldes Ratase eelnevalt antud ulmeliste eelarveliste lubadustega. Järgneb väljavõte tänasest valitsuse teadaandest:

Lähiaastatel eelarve maht küll kasvab, kuid see on juba kaetud planeeritud kulutustega. Eelarve tasakaalustamiseks on valitsus lisaks tulude leidmisele otsustanud, et ministeeriumid peavad leidma kokkuhoiuvõimalusi ka järgmiste aastate kuluplaanides.

Rahandusministeeriumi andmeil halvenes eelarve olukord järsult just eelmise aasta teises pooles (mis polnud Ratasele teadmata) seoses kulude eeldatavast suurema kasvu ja aktsiisitulude oluliselt madalama laekumisega. Valimiseelsel ajal üritati sihukest infi loomulikult peita niikaua kui võimalik, sest asjaosalistele oli selge, et valimislubadustel polnud absoluutselt mingit põhja all.

Praegune valitsuse käitumine on igati loogiline. Kõik poliitiliselt ebamugavad otsused ja eelarvelised kärped tuleb teha kohe alguses, et rahvas jõuaks need järgmiste valimiste ajaks unustada. Personaalselt kahtlen Ratase ja Keskerakonna shanssides sellest supist välja rabeleda. Eeldatavasti ei pea valitsus nii kaua vastu, et inimesed unustaksid karjuvad poliitilised ja majanduslikud apsud. Jüri strateegiline möödalaskmine oli võimetus oma egost mööda vaadata iga hinna eest peaministriks pürgides. Oleks lasknud Reformi võimule, pidanuks hoopis nemad kärped ette võtma ja rahva pahameeletormi alla langema. Vabandusi, et kõik eelneva valitsuse süü, oleks võetud kui tavalist poliitilist mängu.

Eelneva mõtiskluse peale otsustasin erinevalt paljudest teistest "asjatundjatest" ka tegelikele arvudele pilgu peale visata. Poleks pidanud tegema, sest neid nähes tekib vaid rohkem segadust. Statistikaameti numbrite alusel (15 Mai 2019) oli suurim miinus 2015 Reformi valitsuse ajal, viimased kaks aastat lausa plussis oldud. Tõstan käed üles, sest ei saa enam midagi aru. Raamatupidamine peaks ju ometi olema lihtne plusside ja miinustega matemaatika: kulud punasega miinused ja tulud raamatus mustaga plussid. Kunagi nooruses isegi tegelesin natu sellega, tollal oli õige lihtne. Lased poliitikud numbrite ligi ja kohe muutuvad need äärmiselt relatiivseks ja irratsionaalseks mittematemaatilises tähenduses.

2018 septembri lõpus andis valitsus järgmise info

Järgmise aasta riigieelarve seaduse eelnõu kulude ja investeeringute maht on kokku 11,31 miljardit ja tulude maht 11,06 miljardit eurot. Riigi rahandus on heas korras – eelarve on nominaalselt 133 miljoni euroga ülejäägis ja struktuurses tasakaalus. Maksukoormus jääb järgnevatel aastatel senisele tasemele. Valitsussektori võlakoormus langeb praeguselt 8,2 protsendilt 2019. aastal 7,4 protsendile ning jõuab prognooside järgi 2022. aastaks 5,4 protsendi tasemele.
(kas keegi suudab selgitada millise matemaatika alusel 11060-11310=+133 ???)

Tänases teates leiame peale peentöötlust sutsu teised numbrid 😏

Järgmisel aastal on kulude maht ligikaudu 11,7 miljardit eurot. See on orienteeruvalt pool miljardit eurot rohkem kui tänavu.

Mulluse 1,4-protsendise struktuurse puudujäägi peab valitsus vähendama sel aastal 0,9 protsendini SKPst. Järgmisel aastal kahaneb struktuurne puudujääk 0,4 protsendile SKPst. 2021. aastal jõuab eelarve kava kohaselt struktuursesse tasakaalu, mis püsib ka aastatel 2022 ja 2023. Valitsussektori võlakoormus jääb 2019. ja 2020. aastal 8 protsendi juurde SKPst.

Õllehinna ajalugu, täna õllepudeli tavahind 1.5 euri

Aktsiiside koha pealt pooldan nende langetamist samas valdab mind sügav kahtlus kas 12 senti õllepudeli hinnalt muudab oluliselt ostjate käitumist. Eriti olukorras kus aktsiis moodustab 5%'se õlle hinnast umbkaudu vaid kolmandiku. Ülejäänu on tootja ja vahendaja kulu ning kasum. Teades, et õlle (ja alko üldse) suuremahuline tootmine on võrdlemisi odav protsess suundub pilk pigem vahendajate suunas. Kui üldse kedagi süüdistada õllepudeli kõrges hinnas siis eelkõige ikka kaupmeest - 2017 tõusis pudeli aktsiis 20 senti aga pudeli poehind 50 senti!

Püksid ja Madu

Sellises riietuses lapse lõpuaktusele
ei julge minna, turvad viskavad välja😜

Juhhei - sain need püksid kätte, mille tellimisel paluti kindluse mõttes ennast üle mõõta, et ikka õige suurus saadetaks. Tegu riidenumbrite teemalise postituse jätkuga. Kaasa tellis kaks paari: ühed mulle, teised tütrele. Esiteks üllatas meid mõlema paari samast suurusest 34/34 informeeriv saateleht. Nad olid veendunud, et tellisime ekslikult kaks erinevat suurust ja saatsid omal initsiatiivil mõlemad M (mis pidada vastama 32-34). Pakendit avades tärkas kuri kahtlus😟

Vaevaga jalga sikutatud püksid nägid äärmiselt koomilised välja, ei suutnud isegi pahandada kaasa naeruturtsatuste peale. Tütar kommenteeris, et tänapäeva tight-fit jeans peavadki nii istuma😛 Nojah, kui välja arvata asjaolu, et mu sootunnused ära ei mahtunud, ja seda sugugi mitte hiiglaslike mõõtmete vaid hoopiski püksilõike tõttu. 32 tolliselt vöökohalt sain nööbi mõningaste jõupingutustega kinni, paraku puusadest suurt laiemaks ei läinud mistõttu esteetikat tervise nimel ohverdades jätsin luku lahti. 

Reite koha pealt pigistas ja säärte ümber oli riie tihedalt. Kui enekat tegin (sest kaasa keeldus pildistamast) ja mobla maha pillasin, pidin nutika üleskorjamiseks püksid maha võtma kuna kummardamine või kükitamine osutusid ilmvõimatuks. Pükste pikkuseks mõõtsin 29 tolli tellitud 34 asemel. Tagasisaatmisega vahetamise eesmärgil pole vist mõtet riskida firmaga, kes ei tunne numbreid kuid arvab et suudab kliendi mõtteid lugeda. Üritasin pükse nooremale lapsele kui pere väikseimale maha parseldada. Algul tütar keeldus aga kui avastas kümneid taskuid igas võimalikus kohas, soostus jalga proovima. Mahtusid, ehkki napilt. Väidetavalt vastupidavuse poolest sõjaväe standardeid ületavate pükste jätkusuutlik kandmine eeldab igatahes ranget toitumise kontrolli. Nagu võite arvata, siis mittevenivaid riietusesemeid ei julge ma edaspidi netipoest tellida.

"Nii nunnu" kuningpüüton nagu tütar ütles

Kui eelarve väitlused, alkoaktsiis, jäähoki MM ja peagi algav Portugali ralli välja arvata oli eelmise nädala oluliseimaks sündmuseks uue pereliikme ilmumine. Vanem tütar sai endale kauaoodatud beebi - maobeebi muidugist mõista😀 Roomaja on 3 nädalat vana ja momendil kolmkümmend senti pikk, ilusa mustkollase mustriga. Väidetavalt tegu isase Kuningpüütoniga, aga eks me mõne kuu pärast näeme, millist sorti madu lapsele pähe määriti😲 Erilist usku mul loomamüüjatesse ja meie pere sinisilmsetesse ostjatesse pole peale seda kui koker-spanjeli ja puudli ristandi asemel raske raha eest suvaline kõige enam karvast taksi meenutav hirmunud krants majja toodi. Pean tunnistama, et jube armas küll aga kindlasti mitte kaup, mida reklaamiti.

Arvatavasti kasutaks enamus kodanikke
terminit "Nunnu" pigem selle looma puhul.

Mao juurde tagasi tulles võin kinnitada, et olen teda juba korra silitanud (tütre pealekäimisel) nahk oli üllatavalt siidine. Allkorrusele ehitatud terraarium paistab roomajale istuvat, õhtuti käib tüüp elu uurimas, päeval oma tehisdzhunglis peidus. Pühapäeval toimub toitmine, elukas pidavat vaid kord nädalas külmunud hiirepoja või kaks kugistama. Teema lõpetuseks tuleb tunnistada, et eks ise oleme süüdi lapse taolistes huvides: lasime tal pisikesest peale muusikavideote asemel igasugu loodusfilme vaadata ja nii ta "hukka läks". Hinnast ma parem ei hakka rääkima, võin vaid vihjata, et eluase ja elukas pluss muud kulud ulatuvad neljakohalise numbrini. Samas ise teenib, ise kulutab!

Otsin seltsilist ;)

Olid ajad, 12 aastat tagasi

Mõne päeva eest oli täitsa kriis kui mõistsin, et aeg on pöördumatult edasi läinud. Kuninganna sünnipäeva (Victoria Day) kolmepäevane nädalavahetus saabumas ja nagu ikka hakkasin ilma pikemalt mõtlemata plaanima kuhu matkama või telgitama minna. Tegin mõlema lapsega juttu, aga kummalgi olid juba omad plaanid sõpradega tehtud. Läksin mossitades kallile kaasale kurtma: lapsed ei ole enam endist viisi entusiasmi täis. Naine küsis kui palju mina pealt kahekümnesena vanematega koos üritustel käisin. Jäin suud maigutades mõtlema, tuleb tunnistada - ülikooliajast ei meenunud ühtki ettevõtmist kui paar sugulaste juubelit või pulma välja arvata. Tudengina käisin kodus põhiliselt söömas ja magamas, vahel õppimas. Esimest korda jõudis päriselt pärale tõsiasi, et lapsed polegi enam lapsed, kellele annad teada, et hommikul läheme metsa, kobige varakult magama. Milline shokk kurivaim. elan koos täiskasvanutega, kelle soovidega peab võrdsel tasemel arvestama. Kaasa proovis lohutada: hakkame jälle koos käima nagu vanasti, enne lapsi. Nojah, aga kuidas sa oma kipsis jalaga ikka matkad, ma tahan kohe minna, koheeeee!!!! - jonnisin nagu laps kelle ees jäätiseputka uks kinni lüüakse lohutusega, et küll homme saad😧

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Vaevalt tund hiljem piuksatas mu telefon andes märku sissetulnud messist. Siinmaal olen suutnud oma numbrit piisavalt konfidentsiaalsena hoida, et messe saan vaid pereliikmetelt, moblafirmalt ja vahel harva kolleegidelt. Saabunud sõnum pakkus kiiret lahendust matkaseltsilise puudumise probleemile lisades otsesõnu muidki vallatumaid meelelahutusi😚 Poleks isegi vaja matkasaapaid jalga panna, piisaks hommikumantli selga viskamisest. Igavlev, minuga koos ööd veeta sooviv neiu olevat elus😄 (ilmselt siiski väidab elavat) lausa samal tänaval. Padavai uksest välja tormamast hoidis tagasi vaid telefononumbri kahtlustäratav suunakood😕 Kummaline küll, aga kas tõepoolest leidub tüüpe, kes sihukeste teadete õnge lähevad. Samas matkaseltsilise probleem jäi endiselt lahenduseta. Laste peale enam loota ei saa, kaasa jalaluu paranemine võtab rohkem aega kui mul kannatust. Paradoksaalne aga viiepoole miljoni elanikuga linnas ei tunne ühtki tüüpi, kellel oleks aega ja kellega tore koos metsa hulkuma või mägedesse ronima minna.

Mis parata, eks pean üksi koerte seltskonnaga leppima. Mõtlesin lootusrikkalt suvisele Eesti külastamisele, seal on alati sõpradega saanud igasugu üritustel käia. Paraku viimasel ajal needki kippunud kokku kuivama. Ühed sõbrad ei jaksa enam, teistel pole aega, kolmandatel huvid muutunud, neljandad vehivad higipull otsa ees uue noore naisega teisel-kolmandal ringil mähkmete vahetamise kunsti meelde tuletades. Täitsa hambad: minusugused halli karvaga elurõõmsad penskarieelikud paistavad olevat väljasurev liik, vähemalt tutvusringkonnas. Seega võin ka Eestis end lõhkise küna eest leida, kuna seekord ilmselt ülejäänud pere samal ajal kaasas pole.

Ehk peaks Nelli Teatajasse tutvumiskuulutuse postitama😎 Paraku kerkib sellega seoses üles väga tänapäevane probleem. Esiteks kuidas sõnastuses väljendada eesmärki piisavalt selgelt ilma, et igasugu irisejad peidetud tagamõtteid otsima hakkaks. Juba seltsilise sooga suur jama. Mainides et võiks olla alla 35 aastane vallaline sportlik naisterahvas paistab see ilmselgelt seksisoovi kuulutusena. Meest otsides oleks asi kordades hullem, hoidku jumal, et mõni vana sõber lugema juhtuks. Soo mainimata jätmine tekitaks segadust, kes teab millised perverdid siis veel helistama hakkaksid. Lisades juurde meelisharrastustena kanuusõidu, õngitsemise, boulderdamise või metsiku looduse nautimise ei või iial teada millise tähenduse eelnimetatud süütu tegevus viimase aasta slängis on omandanud😜 Kord aastas Eestis käijana olen sihatse asjaga ennegi ämbrisse astunud. Mul see häda, et olen suht seltskondlik tüüp, matkamise, rattasõidu ja isegi rannal vedelemisega on sama häda mis seksiga: üksi saab hädapärast hakkama aga kahekesi on ikka hulka lahedam😋

Sain veelkord tüdrukud matkama

"Voinichi käsikiri" puutüvel ;)

Eks ronimisvõimalus ahvatles

Nädalavahetuse probleem lahenes ootamatult ladusalt. Ühe tütre sõber muutis oma plaane teise oma arvas, et täitsa lahe oleks pooleks päevaks matkama minna. Nii põrutasimegi hilishommikul "Rattlesnake Klindile" kamba ja koertega hulkuma ning ronima. Päris lahe oli, loodetavasti ei jää viimaseks korraks mõlema tütrega koos matkamas käia. Kõige lõbusam oli kahtlemata siiski koertel, isegi kübe laisaks jäänd vanaproua Koko kepsutas erksalt ringi! 

Riidenumbrisegadus

34 suurustähistusegs püksid vastavad tegelikkuses numbrile 37

Tavaliselt (väga harva) riideid ostes ei pööra numbritele tähelepanu rohkem kui üleüldise suuna mõttes: millises riiulivahes võiks parajad püksid või pluusid olla. Proovin selga ja võtan selle suuruse, mis mugav. Seega on mul äärmiselt umbmäärane teadmistepagas riietusesemete numbrite suurusest. Püksid on olnud peale kahekümnendat eluaastat üldiselt 32 ja peale laste saamist kindluse mõttes 34. Vist ei pea rõhutama, et mõjus mitte rasedus, millega tegeles kaasa, vaid vähenenud füüsiline aktiivsus ja stabiilsem toitumine - laste jäänused sai ju nahka pandud 😒 Jopede koha pealt olen üldiselt Ameerika L. Muideks selles S'de. M'de ja L'de ning igasugu lisandväärtust pakkuvate erineva hulga X'de rägastikus orienteerumiseks peaks ilmselt lisaks moedisaini kraadile ka relatiivsusteooria alustega kursis olema. Mõne aasta eest ostetud suusavest kinnitas mu eelnevaid kahtlusi, et suurusetähistus, erinevalt massist, ei sõltu taustsüsteemi liikumise kiirusest küll aga asukohast.

Relatiivsusteooria avaldumine riiete suuruses:
Euroopas suureks L osutuv vest on Ameerikas M 😋 

Küsimus kerkis üles kuna nägin netipoes (pealtnäha) ägedaid ja soodsaid matkapükse, mille tellimisel rõhutati, et suurus on tegelik. Paluti mitte usaldada varasemaid riietusesemeid vaid ise füüsiliselt mõõdulindiga ümbermõõt määrata. Peale ligi kahte kuud jooksmas käimist on ilmselgelt nii kaal kui vöökoha ümbermõõt muutunud. Esimeses augus olnud rihmad hoiavad pükse mugavalt üleval kolmandas augus, tühja kõhuga isegi neljandas. Enamus pükse on mul 34 mõõdus, seega eeldasin et 32 peaks momendil paras olema. Hea, et järgisin nõuandeid ja igaks juhuks ikka mõõtsin üle. Pettumust raske varjata: mõõdulint näitas ümbermõõduks 34 tolli. Et nagu mis mõttes. Pähe sähvatas kusagilt kuuldud infokild riidefirmade reklaamitrikist, kes meelega vähendavad suuruste tähistust. Täiesti mõistetav, et XL mõõdus kodanik ostab ülima rõõmuga M'ga tähistatud riideid, eriti veel kui need selga ka lähevad. Asjaolu, et riidetükile õmmeldud tähistus reaalsust ei peegelda ei oma mingit tähtsust. Oluline on enesetunne - vaatamata pekirullidele pigistan end endiselt M pükstesse.

Võtsin kapist kaks paari pükse, panin põrandale, mõõdulint kõrvale. Kahtlused said faktilise kinnituse: Calvin Kleini number 34 püksid olid vöö kohast 18.5 tolli laiad, ümbermõõdu numbriks seega tegelikult 37. Pikad 34 teksad vastavalt 18.25 ja 36.5 kusjuures osa vöökohta venivast materjalist. Isegi kontrollpaarina võrdluseks võetud Briti päritolu nr 34 Tilley matkapüksid 18 ja 36. Seda siis meeste riietuse koha pealt. Ma ei taha kosta seksistlik aga millegi pärast on kahtlus, et naiste puhul võib erinevus veelgi suurem olla kuna õrnem sugu kipub igasugu ümbermõõtudele oluliselt rohkem tähelepanu pöörama. Kinganumbritega on vist veel segasem olukord, mulle personaalselt on parajalt sobinud jalatsid piirides 10 kuni 13, seda siis Ameerika süsteemis. Kuramus, selline segadus muudab mõttetuks kogu netipoodlemise kui suuruse numbreid ei saa usaldada.

Kas teil kipub ka riiete ja kinganumbritega seoses segadusse viivaid momente tekkima või olete juba harjunud ja oskate peast virtuaalsed ning tegelikud numbrid kokku viia???

P.S. Põnevusega ootan, mis on tegelik suurus peadselt (loodetavasti) saabuvatel matkapükstel😲

Külma nädalavahetuse karate, emadepäev, jooksmine ja ralli.

Plikad aktsioonis, pannkoogid, smuuti, puuviljad

Emadepäeva hommikul sai mõnusalt kaasaga voodis lebotatud kui lapsed emmele pannkooke ja smuutit tegid. Oma osa lillepoti näol olin juba õhtul välja käinud. Lapsepõlvest mäletasin, et kunagi sai enda emmele just selliseid minu arust maailma kõige ilusamaid lilli kinkida kui ta suvel Pärnu saabus, kus vanavanemate juures koolivaheaega veetsin.

Kõige ilusamad lilled :)

Pannkoogid tulid üllatavalt head, värskete maasikate, virsikuviilude ja mustikatega maitsesid oivaliselt, kõrvale rüüpasin külma piima. Hiljem koeri õue lastes tuli jube külmatunne kallale. Lõpuks jõudsin järeldusele, et ilmselt vähemalt osalt põhjustatud hommikuse kuuma kofeiinikoguse tarbimata jätmisest.

Tulbid ja kirss puhkesid maja ees
emadepäevaks õide!

Selle aasta kevad on Toronto kandis kuradima külm olnud. Aiandusega pole veel julgenud eriti tegeleda, alles ähvardasid öökülmadega. Samas sobib ideaalselt sörkimise - minu uue harrastusega. Tänagi vaatasin ilmaennustust: +8C ning uduvihm on jooksuringiks paljulubav. Vaja fleece selga ja õhuke suusamüts pähe. Laupäev jäi jooks vahele, sest hommikul sai kohe karate võistlustele mindud. Otsustasin tänava nurgani lipata ja seal otsuse vastu võtta kas keerata paremale 4 kildisele või vasakule 8 kildisele ringile. Tunne oli hea, keerasin vasakule. Rahulikult sörkides tuli natukese ajaga sihuke "mõttevabalt kulgemise tunne", mida mõni kutsub uhke nimega "mindfulness". Mingi moment tekkis küsimus, kus täpselt olen. Nurgal tänavanime nähes võisin veenduda, et ikka õigel teel ehkki oma kilt oli märkamatult möödunud. Hingamine sügav ja rahulik, jalad jooksid ise, tõuse võtsin pisikeste sammudega, et hingeldama ei ajaks. Temperatuur just paras, higistasin aga palav ei hakanud. Jooksmine eraldas piisavalt energiat tasakaalustades külma vihma ja tuule mõju. Koju jõudes lõin kella 44:35 peal kinni, hiljem mõõtsin kaardilt teepikkuseks 8.45km, seega 5:15 kilomeetri peale mõnuga sörkides. Endale õlale patsutades ja tugitoolis õlut rüübates võis rahuldust tunda.

Demonstratsioon kamadega

Laste vabavõitlus

Karate turniirist niipalju, et seekord toimus täpselt sel ajal kui kirsipuud õitsesid, mis Jaapanlaste jaoks on äärmiselt oluline sündmus. Meie perest võistles vaid noorem tütar, vanem oli kohtunikuks mustade vööde vabavõitluse juures, mina pildistasin seni kuni pidin tööle minema. Noorem sai katas kolmanda koha, mis on päris hea saavutus arvestades, et viimane pool aastat oleme keskmiselt vaid korra nädalas dojos käinud. Leppisime vanema tüdrukuga sügisel jälle võistlema minemises kokku.

Jaapani kirsipuu täisõies

Võistkonna demo esinemine bodega

Reedest pühapäevani hoidsin Tshiili rallil silma peal ja ei pidanud pettuma, Ott võttis maksimumpunktid võites nii üldarvestuses kui punktikatsel. Kõige meeldivam, et nii auto kui mees tegid seda üsna veenvalt. Juba peale paari esimest katset tundus, et vaid tehniline probleem võiks võidu röövida. Seni üleüldisel juhtpositsioonil olnud Neuville tegi õige hullu avarii, masin käis 7 korda üle katuse nagu võite alloleval Youtube videol veenduda. Õnneks mehed ise jäid terveks kui mõned sinikad välja arvata. Nagu belglane ise ütles: suuresti tänu tänapäeva autode super turvalisele ehitusele.

Valimiskompass

ERR uudistelehel sattusin valimiskompassi peale, mis pidada aitama kodanikul otsustada millise partei vaadetega tema arusaamad kõige rohkem ühtivad. Kes tahab ise proovida võib järgneval VALIMISKOMPASS lingil klikkida ja ise selle vastuste ning nende kaalu kadalipu läbi teha saamaks teada kes ta parteipoliitiliselt tegelikult on. Enamuse sihukeste küsitluste puhul saad mingilgi määral tõsiselt võetava tulemuse kui vastad küsimustele kiirelt ilma mõtlemata nii öelda instinktiivselt, mida proovisin teha. Tulemus oli üsna ettearvatav ehkki tean millist parteid valin kuna paar teist võimalikku varianti on viimase aja poliitiliste sündmuste tõttu välistatud.

Et isamaa seisukohad minu omadega 84% ulatuses ühtivad pole eriline üllatus, pigem fakt et Reform lausa neljandale kohale jäi. Paraku ei pea ma võimalikuks Isamaale oma häält anda eelkõige seetõttu, et minu arusaamiste alusel sooritasid nad teistkordse reetmise minnes Keskerakonnaga koalitsiooni. Puksisid täiesti vastutustundetult võimu ja ei tea mille muu nimel Reformi välja esindades koos EKRE'ga Kremli "kasulike idiootide" seltskonda. Olgem ausad, kellele muule on praegune ühiskonna nugade peal olemine kasulik, eriti kui tegelikult ju selleks mingist sisulist põhjust ei ole. 

Enamus EKRE poolt tõstetud "põletavaid probleeme" pole seda mitte, keskmist eestlast ei koti kooseluseadus aborditeemast rääkimata, põgenikeküsimust sajakonna indiviidiga vähemalt praegu Eestis pole. E200'ga võivad mu vaated ühtida aga häält maha visata ei raatsi. Kes see ERE on pole aimugi, rohelised äkki, arusaamatu kuidas nemad nii kõrgele tõusid. Hääle annan ikkagi Reformile nagu eeldatavasti kolmandik eestimaalasi olles samas põnevil kas ja kui palju Isamaa oma tegevuse tõttu võrreldes riigikogu valimistega toetust kaotab.

Lõpetuseks soovitan lugeda Tsahkna intervjuud "Valitsus ei ole torumees vaid moraalne majakas", minu arusaamine langeb suures enamuses tema vaadetega kokku, kuid minul pole sellist parteipoliitilist tagapõhja ja kulissidetaguse mänu teadmisi.

P.S. Unustasin mainida, et Eesti TV eorovalimiste reklaamklipp on minu meelest äärmiselt ebaõnnestunud. Just selline ärgitab EKRE valijaid valimispäeval välja tulema. Vähemalt Eestis ja veel nii mõneski teises Euroopa riigis annab nii "poliitkorrektne" reklaam kardetavasti hoopistükkis vastupidise tulemuse.

P.P.S.  Onutütar tõi kaugelt kodumaalt maiust kaasa. Lihtsalt keele viis alla, eriti kui õunasiidrit kõrvale lonksata. Vähemalt super häid komme oskavad Eestlased endiselt teha!!!

AMD Juubel

Linnapea kõne

Maailma üks juhtivaid põhi ja graafikaprotsessoreid tootev firma AMD sai eile 50 aastaseks. Kuna tütar töötab nende Canada peakorteris tarkvara insenerina sain ka ennast kohale smugeldada. Firmal on viimasel ajal päris hästi läinud kui NASDAQ'i

Cupcake AMD50

 noteeringut vaadata, aasta algusest aktsia tõusnud üle 50%. Kui saabusin oli parkimisega päris jama, kuhugi polnud autot panna. Helistasin lapsele, et laseks mind oma kaardiga maaalusesse parklasse, aga see olevat ka täis, soovitas hoone taha sõita. Seal oli mingite punaste joonte vahel tõepooelst mitu kohta, pikalt ei mõelnud, parkisin ja jalutasin sisse.

Vastuvõtul hoone keskel asuvas Atriumis

Uksel turva juhatas registreerijate juurde, kes uurisid mis nimi. 

Kummaline, teie nime pole meie VIP nimekirjas. 

No muidugi, tütar töötab teie firmas, tulin siia niisama vaatama. 

Eee... see on VIP sissepääs

Ma siis lähen eesuksest hakkasin ümber pöörama.

Ei-ei, tulge ikka siit, pole vahet ja niikuinii ju teie tütar töötab siin.

Panid mulle "käevõru" peale ja saatsid naeratusega hõrgutiste laua suunas. Enne veel surus kena preili kokteili pihku. Rahvast oli paksult, enamus AMD must-kuldne-valge värvides. Tütre leidmiseks pidin talle helistama. Jalutasime ringi, tütar näitas erinevaid tehnoloogiaid, mida tutvustati. Olen teda mitu korda pinninud millega tegeleb aga see nii konfidentsiaalne, et ainult väga üldiselt tohib rääkida. Lapsel vedas, et sai sisse õigel momendil kui AMD otsustas ühele teatud tehnoloogiale rohkem tähelepanu pöörata. Aastaga on nende osakond pea neljakordseks kasvanud.

Pidanuks kogu oma maise vara AMD aktsiatesse paigutama :P
Aasta algusega võrreldes oleks poole juurde teeninud!

Juubelisünnipäeval oli kohal igasugu prominente, peakõnelejad linnapea ja USA peakonsul. Lisaks nännile pakuti näksimist, kokteile ja lõigati lahti igavene pirakas tort. Viimast ma ei tahtnud, sest väljanägemise põhjal oli tegu tüüpilise ameerika pagaritootega, kus uhke välimuse taha paigutatud meeletult magusat kreemi ja maitse poolest saepuru meenutav sisu. Samas Lindori dark chockolate munakestel lasin hea maitsta. Väga pikalt ei saanud olla kuna kuueks kiirustasin tööle. Hea, et nats varuga lahkusin, sel ajal südalinna poole liiklemine osutus tõeliseks katsumuseks, hea et normaalselt põhjasuunast viie ajal ei pea sõitma.

Tütre foto: vaade ülevalt atriumile, mina sinise särgiga tordi juures moblaga pildistamas.

Minister või valitsus: see oli küsimus!

Moment kui selgus, et Kuusiku taat ei suutnudki oma
moori lõugu lõplikult lukku lüüa nagu ise väitis.

Täna istusin teleka ees ja jälgisin põnevusega otseülekannet presidendilossist. Esialgu pöörles kaamera niisama ringi, siis ilmus peaminister kaadrisse. President lasi poisil oma minut aega praadida enne kui näole andis. Ratas tundis end ilmselgelt äärmiselt ebamugavalt, tammus jalalt jalale ja kõigutas end edasi tagasi. Korra isegi tõmbas mobla välja, vaatamaks ega ometi pokemoni uus muna ole haudunud. Ei miskit, suskas tagasi taskusse ilme endisest süngem. Presidendi saabudes alustas sihukese hauataguse häälega, et momendiks tekkis juba lootus valitsuse tagasiastumise uudist kuulda. Paraku anti edasi vaid välismajandus ja IT ministri tagasiastumise avaldus, mille president momendiks pilku peale visates (oli vaja kontrollida, et niisama tühja lehte pihku ei susata, kurat seda ulakat koalitsiooni teab) ilma tseremoonitsemata ka vastu võttis.

Etenduse väga tähenduslik moment saabus kui Ratas peale küsimustele vastamist presidendi juurde vaibale suundus. Peatus nagu oleks midagi unustanud, pööras ümber, astus mõned sammud tagasi ja presidenti korrates tänas natuke nagu hapu näoga ajakirjandust tehtud tubli töö eest. Peab ikka päris pime olema kui ei mõista, et tegu oli avaliku sõnumiga EKRE'le, kes siiani ajakirjanduse kallutatust pidevalt sarjanud. Helmed vist närisid teleka ees suurest frustratsioonist oma kuulsaid kaabusid.

Miljoni dollari küsimus on siiski miks seni härra Kuusikut kaitsnud peaminister nii äkki oma meelt muutis. Elementaarne nagu ütleks Holmes Watsonile: Ratasel oli valida Kuusiku ja Ratase vahel, loomulikult valis ta ennast. Opositsioon nimelt teatas Kuusikule umbusalduse avaldamisest kui peaminister toda ametist ei vabasta. Ratas ei saanud minna välja riskile, et osa Isamaa (mis peale Seederi väljaütlemisi oli selge) ja võimalik et ka Keskerakonna enda parlamendi liikmeid ei järgi partei liini. Kuusiku umbusalduse läbiminek oleks aga automaatselt teinud mitte ainult IT ministrist vaid kogu valitsusest eesotsas Ratasega võimalik et maailmarekordiliselt lühikese kestvusajaga valitsuse. Erakorralistel valimistel poleks lootustki uuesti pukki saada. Teine faktor, millest ükski osapool pole avalikult rääkinud, on prokuratuuri ja politsei käsutuses olev info. Ratas kohtus mõlema esindajatega ja ilmselt teab tegeliku olukorda, mis kardetavasti Martile eriti roosiline pole.

Mida see tähendab koalitsioonile. Esiteks muidugi sisemiselt tugevat usalduse kaotust ja pingeid. Peaminister hakkab vähehaaval aduma, et EKRE'l pole plaaniski ei oma retoorikat ega meetodeid muuta nagu ka Helme ise ütles. Ma ei imestaks kui momendil on koos keskerakonna juhatuse kriisikoosolek arutamaks, kuidas edasi käituda. Võimalik on Helmele ultimaatumi esitamine: kui nad oma käitumist ei paranda pole koalitsiooni koostöö lihtsalt võimalik. Samas on minu jaoks müsteerium, miks Ratas ei käitunud peaministrina ega öelnud kohe alguses EKRE juhtkonnale, et see tüüp ei sobi kuna tekitab liiga palju probleeme sõltumata kas süüdistused on vettpidavad või mitte. Kole põnev oleks teada, mis on need hoovad, millega Helme Ratast kontrollida suudab. Siseminister Helme on samas olukorras nagu Trump: otseselt alluvate uurimistööd takistada ja kallutada üritada oleks nii varases staadiumis liiga riskantne. Jään huviga ootama EKRE ametlikku versiooni.

Kokkuvõttes ohverdati vigur poliitilisel malelaual. Pealesunnitud ohverdus vihjab tavaliselt surve all olevale seisule, millest ainuüksi viigi väljamängimine eeldab äärmiselt läbimõeldud ja meisterlikku mängu ning kamaluga õnne.