Euroopa pärismaalased

Mälestussammas Hawaii'l Kapten Cook'i hukkumise kohas

Vaatasime siin Kapten Cooki merereiside järjekat. Saate tegija liikus kuulsa maadeavastaja jälgedes, suur osa ajast kulus vestlusele kohalikega ja aruteluga teemal kolonistid vs pärismaalased. Kohalike järeltulijad rääkisid omi lugusid. Enamasti kostis läbi kibestumine, et sellesse nigelassse olukorda, kus nad praegu on, viis koloniaalpoliitika. Kahtlemata on neil osaliselt õigus, ilma igasuguse kontaktita välismaailmaga (mis muidugi võimatu) oleks nad ilmselt elanud nagu kakssada aastat tagasi. Esimeste kohtumiste ja sellele järgnenud sündmuste ajalugu kuulates hakkasin järjest enam paralleele eestlastega tõmbama.

Meie esivanemate ja saarte pärismaalaste kohtumises võimsate tsivilisatsioonide esindajatega on nii erinevusi kui sarnasusi. Nemad pole suures osas suutnud uue olukorraga kohaneda ning vähese säilinud kultuuri hoidmine on küsitav. Eestlased hoopiski osutunud üllatavalt edukaks suurrahvaste ja suurriikide varjus. Vaevalt ma eriti originaalne olen eestlasi euroopa pärismaalasteks nimetades. Tegelt on ju hulk või isegi enamus teisi siinpool Uraali mägesid asuvaid rahvaid päris pikka aega omal maal paigal püsinud, aga üksikud nii kaua kui eestlased.

Meie esimene tõsine teadaolev kokkupõrge võimsa võõrvõimuga toimus rohkem kui kaheksasada aastat tagasi. Üldiselt polnud me eriti kõrgemal arengutasemel kui saarerahvad kahesaja aasta eest. Eeliseks, et ristirüütlitel polnud sellist tehnoloogilist ülekaalu kui Cookil lõunamere elanikega võrreldes. Keele ja kultuuri säilimisele aitas kaasa asjaolu, et suht vähearvukas võõramaalastest ülikute kiht hoidis omaette. Austraalias, Uus-Meremaal ületas sisserännanute hulk kiiresti kohalike arvu. Praeguseks on kohalikud marginaalse tähtsusega ehkki poliitilise korrektsuse huvides tehakse nende kaitseks näitlikke kampaaniaid justkui oleks tegu hävimisohus loomaliigiga. Vaatamata mitmetele nappidele pääsemistele on eestlased praeguse seisuga siiski ülekaalus oma riigis 

Viimasel ajal juhitakse tähelepanu Euroopa Liidule kui rahvusriigi võimalikule hävitajale. EL kindlasti piirab teataval määral meie suveräänsust, samas pole lähedaltki võrreldav ühegi teise võõra võimu all olemisega, millega oleme pidanud viimase 800 aasta jooksul leppima, kui lühike kahe sõja vaheline iseseisvusaeg välja jätta. Paraku pole meil valikut: EL ja NATO pakuvad kaitset idapoolse allaneelamise vastu. Oleme nii väikesed ja geograafiliselt haavatavas kohas, et tänapäeva maailmas peab elus püsimise nimel kellegi suurega mesti lööma. Vähemalt seekord saime ise valida, mitte nagu enne teist maailmasõda, kui sakslased meid venemaale maha kauplesid.

Ma usun, et eestlastel on piisavalt taibukust ka EL egiidi all elades varjatult Kaval-Antsuna enda asja ajada nii nagu seda seni palju raskemates tingimustes võõra võimu all sai tehtud.