Te ei kujuta ette kui mõnus on langevarjuga läbi õhu liuelda. Ma ka ei kujutanud ette täna hommikuni kuni seda unes nägin. Üldse mitte sihuke vuhinal põsed kukla taga loperdamas läbi õhu 220 km/h kihutamine nagu vabalangemise videotest näha. Rahulik ja aeglane hõljumine kaugel all olevat maastikut imetledes. Ise mõtlesin rahuldusega: näedsa üks asi jälle tehtud. Siis tuli mingi kummaline sillerdav pind ette, pilvede, lume ja merepinna sümbioosi meenutav. Hakkasin rabelema, et pildistamise eesmärgil moblat kätte saada, aga muidugi ei jõudnud. Kui pind oli kõhuni jõudnud tekkis mõte jalgadega siputada: noh nagu vees, et uuesti pilvepinna kohale kerkida. Ei aidanud, vajusin läbi.
Äkki meenub: päästevesti voolikust puhudes peaks see õhku täis minema ja mindki kõrgemale tõstma. Miks ma järsku vee all olin, pole aimugi. Igatahes ühest küljest hoidsin hinge kinni, et vett mitte kopsu tõmmata, teisest küljest puhusin agaralt kaelapauna õhku täis. Selge, et sihuke asi vaid unes võimalik. Hakkasingi tasapisi ülespoole kerkima. Pinnali veel tükk maad kui kaugemal kumas pirakas haikala, kes mind laiskade sabaliigutustega uudistama suundus. Ertiti nagu hirmu ei tundnud, mõtlesin vaid, et loodetavasti närib siva luust läbi kui jalast kinni krabab. Küllap siis vere lõhna peale teised jaol, ei pea kaua piinlema.
Pinnale tõustes oli hullult mõnus õhku kopsudesse tõmmata. Ilus suur värviline (jaa mu unenäod on kindlasti värvilised) langevari kõrval vees ujumas. Oleks langevarju alla tõusnud, võinuks veel lollilt ära uppuda, jõudsin mõelda. Olin mingi plaazhi ääres vette maandunud nagu ringi vaadates selgus. Inimesed kiirustasid veest välja, ei tea kas anti haikala või tormi hoiatus, kaugemal mere kohal päris ähvardavad mustad pilved. Veest välja ronides avastasin: pükse polnud jalas😡 Natu piinlik olukord, krabasin kellegi õlgkaabu varjamaks strateegilist piirkonda, rätikut päevitustoolilt ei julgenud võtta. Suundusin aadamaülikonnas ühe käega peakatet hoides linna peale. Mingist kohvikust läbi jalutades inimesed jõllitasid, kontrollisin kas kaabu ikka sündsa suurusega😜
Uuesti tänavale jõudes tundsin koha ära, sealsamas nurga peal oligi mu hotell. Edasi kipub mälupilt auklikuks minema. Üht-teist põnevat juhtus, lõpuks ärkasin üles. Kohe ärgates oli kõik nii selgelt ja elavalt meeles, et tahtsin minna kööki lapsele uhkustama: ma olen ka nüüd langevarjuga hüpanud😁Kahju, et unenägusid ei saa videofailina salvestada, igavesti äge oleks pärast vaadata, võiks (peale mõningaste kärbete tegemist) lausa youtube üles riputada ja palju pappi teenida😊
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!