Sõbrapäeva hommik

Cardinal meie kadakapõõsa marjade kallal maiustamas

Nagu iga teinegi hommik algas ka see tasapisi unest ärkamisega. Uni ise oli igati sõbrapäeva teemaline, ehkki mõnevõrra idealiseeritud kui võtta arvesse, et peategelasena figureeris rannaliival mu keska-aegne blond unistuste piiga ... 18 aastasena ... Tasapisi ja vastutahtmist üles ärgates tuli tunnistada, et reaalsus pole kümnendikkugi nii mõnus kui unenäod. Proovisin und tagasi manada, paraku ei õnnestu see pea kunagi. Ka seekord ajasin end ohates voodist välja ja komberdasin pikast ühes asendis voodisvedelemisest kangete jalgadega vetsu. Kaal vähemalt näitas mõistlikku numbrit. Kööki kohvi tegema suundudes tundus nagu miskit teisiti kui tavaliselt. Koerad polnud oma tervitamisega hullult entusiastlikud nagu muidu. Suures toas oli telekas peal, mis mõttes, kas keegi unustas? Diivanilt vaatas vastu üllatus, kaasa koos kassiga kerra keeratuna end mõnusalt sisse seadnud. Esimese hooga mõtlesin, et peavalu pärast koju jäänud, siis tekkis lootusekiir - äkki tahtis mulle ilusat sõbrapäeva üllatust teha. Paraku oli reaalsus palju proosalisem, pidi keskpäeval Tartu Uue Teatri etendusele minema, ja oli seepärast otsustanud vaba päeva võtta.

Mul ei jäänud muud üle kui jooksma minna, ehkki väljas tuulekülma lausa -29 kraadi jagu. Sellise ilmaga otsustasin rahulikult sörkida, ei taha jäist õhku liigselt kurku ahmida. Plaanis viispool kuni kuus minti kilomeetrile kulutada. Väljas oli ilus päikesepaiste ja ei tundunud üldse nii külm kui ilmateade väitis. Samas vunts läks jäässe, mis minu kogemuse järgi vihjab käredamale kui 15 kraadisele külmale. Sörkides vaheaegu kuuldes tundusid need liiga head nii rahuliku hingamise ja tempo kohta. Koju jõudes polnud isegi eriti higine samas tempo täitsa mõnus. Hiljem graafikuid nähes selgus põhjus, süda jälle tihedama pulsiga rahulikku hingamist kompenseerinud. Ehkki enamuse ajast oli pulss rohkem kui 90% maksimumi juures ekstreemtsoonis, siis mingit erilist väsimust jooksu lõpus ei tundnud. Huawei Health programm soovitas küll rohkem kui 3 ööpäeva puhata sellisest pingutusest taastumiseks. Enesetunde järgi oleks võinud teise 5 kildise ringi kohe otsa joosta kui õhk nii külm poleks olnud. Takkajärgi tõeliselt kahju, et Mauna Loa otsa ronides kella maha unustasin, huvitav mis numbreid seal oleks näidanud kui tõepoolest sai pingututatud nii, et jalad lõpuks all värisesid.