Atlandiülesest lendamisest taudi ajal - vol6

Kaasavõetud hommikusöök Tallinna lennujaamas

Tänaseks on täpselt nädal möödas minu kuuendast katkuaegsest Atlandi ületamise lennust. Nagu arvata võis polnud lennueelse öö uni just kõige paremate killast. Kõige tipuks helistas ema viie paiku hommikul arvates, et olen juba lennuväljal. Ma ei saanud uimase peaga aru mis lahti, ilm veel pime ju. Uuesti magama jäämisest ei tulnud miskit välja, veidi vedelesin ja koperdasin lõpuks allakorrusele kohvi peale panema. Külmkapi olin eelmine päev tühjendanud, vaid reisisnäkki ja hommikusöögi jagu asju järgi. Pisiasjade sättimine, viimane ülevaatamine, et miskit maha ei jää, seljakoti ümberpakkimine, molutamine ja äkki oli kell veerand kaheksa. Peaks nagu taksot tellima hakkama, lend väljub üheksa ajal. Boltil kurivaimul millegipärast vabu autosid polnud, olin juba loobumas kui lõpuks üks "basic" vabanes.

Vedasin kohvri ja seljakoti paremaid aegu näinud mikrobussi kui tekkis kahtlus kas läpaka ikka panin seljakotti. Ei olnud, sörkisin tagasi majja. No muidugi, mitte ainult läpakas vaid ka kõhukott koos kõigi oluliste dokustaatidega voodil vedelemas, poolik kohvitass öökapil. Kõhukott peale, läpakas kätte ja kohv teise kätte. Trepist alla kiirustades ei jõudnud kogu kohvi alla neelata. Ust lukustades pigistasin viimase tilga kerre, loputasin kohvitassi vihmavee tünnis ja jätsin trepile. Tegelt kontrollin alati lahkudes passide ja mobla olemasolu, kui ka läpakas poleks alarmi tõstnud oleksin ilmselt koheselt taksos kõhukoti puudumise avastanud.

Lennujaama sõit kulges sujuvalt ja sündmustevaeselt, maksis alla 8 euri, andsin kümpi. Check-in sabas tuli oma paarkümmend minti molutada ehkki rahvast suht vähe. Probleemiks asjaolu, et enamusel polnud kas vajalikke dokumente või olid need kusagil teiste mittevajalike vahel peidus. Minu ees mingi vene paar tegi skandaali, sest neid ei lastud ilma negatiivse koroonatestita läbi. Kohe kahju vaesest klienditeenindajast, ega tema pole kehtestatud reeglites süüdi aga ikka saab kogu sopa enda kaela, sest kedagi teist pole käepärast. Vajalike dokumentide loend sõltuvalt transiidi ja sihtkoha riigist kontrollitakse arvutil üle, mul läks niuhti, kõik vajalikud paberid näpu vahel valmis.

Kahe pilvekihi vahel Varssavi poole

Lennujaamas ostsin tütrele sünnakingiks Vana Tallinna suveniirpudeli ja endale janukustutamiseks veini. Kilekotiga olin haaranud kaasa juustustritsli, koti shokolaadikomme, kaks poolikut juustutükki ja lahtise jogurti, mida ei jõudnud hommikul ära süüa. Toll toiduainete koha pealt mingit probleemi ei tekitanud, eelmine kord võtsid isegi mu kinnised Merevaigu juustud ära. Lendu oodates sõin jogurti müsliga, peale rüüpasin veini ja näsisin ühe juustu. Lennukisse mineku ajaks hakkas uni tulema ja enamuse lennust magasin hambad laiali, ilm oli pilvine, niikuinii miskit suurt näha polnud.

Varssavis tuli hakata aega parajaks tegema, 7 tundi niisama molutamiseks liiast. Läksin kohe EU tsoonist välja, piirikontroll viskas passile pilgu peale ja lasi ilma ühegi küsimuseta läbi, isegi tavapärast seljakoti läbivalgustamist polnud. Jalutasin Toronto lennu värava juurde, seal polnud muidugi veel kedagi. Eelnevast mäletasin, et allkorruse tollivaba pood soodsamate hindadega ja istesaal mugavam. Duty-Free'st haarasin liitrise konjaki vanalinnale seltsiks, kohapeal konsumeerimiseks külma õlle ja punase veini. Õlts januks, juustustritsel veiniga kõhutäieks, nats netis surfamist ning otsustasin pehmetele pinkidele magama keerata. Isegi äratuskella ei pannud, aega nii palju, et vaevalt nüüd sisse magan. Näomask sobis ideaalselt silmaklappideks😜

Sihukese Boeing 787 lennukiga üle ookeani

Ärgates vaatasin kella: üle 3 tunni veel aega. Kere hakkas heledaks kiskuma, käisin ostsin võileiva ja punast veini. Surfasin netis kui ema jälle FB'ga helistas. Lobisemise ajal kostis lennujaama valjuhääldist mingi jutt Toronto lennust. Pole võimalik, liiga palju aega veel, igaks juhuks viskasin siiski pilgu väljuvate lendude ekraanile. Mis mõttes, Toronto boarding algas. Oh pergel, olin tunnise ajavahe tagurpidi vaadanud, viskasin siva seljakoti selga ja jalutasin ülemisele korrusele värava juurde. Tegelt muidugi oli aega, sest esialgu lastakse äriklass, vanad ja lastega reisijad. Jälle oli väravas molutamist kuna osadel inimestel polnud vajalikke dokustaate ette näidata. Kummaline kuidas nad üldse boarding passi ilma said, ilmselt on eri riikides erineva karmsusastmega kord, mis muud. Lõpuks tuli minu järg, pilk passile, piletile ja jalutasingi lennuki poole.

Jalad ulatuvad vaevu seinani,
ekraan tuleb käetoe seest välja.

Istekoht avariiväljapääsu juures oli tõepoolest mõnks ja ruumikas, jalad ulatusid vaevu seina vastu. Toppisin seljakoti üles, läpaka ja raamatu jätsin käepärast. Kui enamus rahvast kohtadel tuli üks tüüp uurima, kas tahaksin temaga kohta vahetada. Keda sa lolliks pead mõtlesin aga vastasin viisakalt, et mul siingi hea. Aga ma maksan, proovis vend meelitada ja tõmbas kaks sajadollarist taskust. Siiski eelistan oma pikki jalgu sirutada ei lasknud end kõigutada. Takkajärgi mõeldes poleks ju paha teenistus selle summa eest 8 tundi põlved kõveras istuda aga mugavus maksab kah midagi. Avariiväljapääsu juures istuvate reisijate lisaülesandeks on hädaolukorras meeskonna aitamine, stjuuardess mainis vaikselt üle ja küsis ega mul miskit selle vastu ole. Tuleb tunnistada, et nii hästi pole lennukis varem maganud. Küllap aitas kaasa eelmise öö napp uni aga mõnusal asendil oli kindlasti oluline roll. Jalad sirgelt saaks minupikkune mees muidu vaid äriklassis põõnata. Vahepeal vaatasin mõned seeriad "Young Sheldonit", sõin ja keerasin uuesti magama.

Toronto lennuvälja olukorra kohta olin lugenud hirmulugusid, kaasa hoiatas, et võivad mitu tundi lennukis kinni hoida enne kui välja lasevad. Meil peale maandumist tekkis veerandtunnine viivitus seoses ühe tüübiga, kes kanderaamil välja viidi. Piirivalves kaks saba: esimene täitmaks elektrooniliselt sama tolliankeet, mille juba lennukis paberile kirjutasime - täiesti mõttetu ajaviitmine. Teine saba oli ametniku juurde, kokku sai nii pool tundi seista. Inimesi ikka küsitleti õige põhjalikult, paraku tundus põhiprobleemiks olema asjaolu, et neil kas polnud vajalikke pabereid, ei suutnud neid üles leida või käitusid muidu närviliselt.

Ametniku juurde astudes oli mul pass pildi koha pealt lahti, lennupilet seal vahel ja koroonatesti tõend passi all. Teises käes vaktsineerimis sertifikaat, moblal ArriveCan kood ekraanil valmis. Piirivalvur küsis kust tulen, viskas pilgu passile, palus näo nägemiseks maski maha võtta ja andis siis dokumendid tagasi ning viitas mind edasi. Kas te vaktsineerimistõendit või valitsuse ArriveCan koodi ei taha näha imestasin. Pole vaja, kõik korras, minge edasi oli vastuseks. Mul pole kunagi nii vähe aega kulunud piiriületamisel, pealegi on tavaliselt uuritud ega sul miskit keelatut kaasas pole ja palju alkot või sigarette. Seekord suts ja valmis. Kohver oli ka juba lindil, sikutasin selle maha ning jalutasin Toronto niiskesse palavusse. 

Esimene asi kaasa vastu kutsuda, too arvas, et sain alles lennukist välja kuna maandumisest oli vaid tund kulunud. Ei teagi, kas mul lihtsalt vedas või mis, sest töökaaslastelt ja uudistest kuulsin hiljem hirmulugusid inimeste mitmetunnise solgutamise ja lennujaamas testimise kohta. Lõpp hea kõik hea, pole see reisimine ja lendamine katku ajal mingi probleem kui paberid korras, ise organiseeritud ja viisakas, no ja eks õnne peab ju ka olema😜 No ja muidugi hea kui hoolitsev emme kontrollib, ega poja sisse maga või uimasusest lennukist maha jää😉

Kokkuvõttes olen koroona ajal kolm korda üle Atlandi edasi tagasi käinud ja minul isiklikult pole mingeid probleeme olnud. Ainus lisaebamugavus seekordsel lennul Canadasse saabumisel eelneva testimise nõue. Põhijama, et pea kaheksa nädalat puhkust oli ikka liiga vähe nagu alati. Hakkan tõsiselt mõtlema: aitab töötamisest, peaks lõplikult puhkusele minema. Et keegi valesti ei mõistaks siis täpsustan: pean silmas penskariks hakkamist.

Kuidas teie katkuaja reisikogemused on olnud, huvitav kuulda kas ja kui palju erinevad tavareisimisest.