Ennevanasti arvati, et nii lahingute kui sõdade saatuse ei otsusta mitte osapoolte sõjatehnika, oskused ja vaprus vaid asjaolu kumma poole jumal on kangem. Tänase seisuga jääb igatahes mulje, et Mohammed teeb Jeesusele täiega säru, ei aita mõõtmatult võimsam sõjatehnika ega väljaõpe. Lääneriikide toetusel püsinud ja hullu pappi maksma läinud valitsus kukkus kokku kiiremini kui ka kõige pessimistlikumad asjatundjad oskasid ennustada. Põhjuseks eelkõige totaalne moraali kaotus mitte sõjaline võimekus. Afganistaani kallal on murdnud hambad lugematu hulk naaberriike, impeeriume ja nüüd ka lääneriikide koalitsioon.
Ameeriklastel on lahkumisega kiirem kui Saigonis omal ajal
Täiesti seletamatu, miks järjest astutakse sama reha peale. Viimase invasiooni näiliseks ajendiks oli kaksiktornide hävitamine islamistide poolt. Afganistaan valiti kui poliitiliselt kergem ja sõjaliselt eeldatavasti lihtsam sihtmärk näitamaks kodusele publikule, et me võtame midagi ette. Saudide kui Lähis-Ida liitlaste kallale ei sobinud ju minna ehkki enamus lennukikaaperdajatest Saudi Araabiast pärit. Kahekümne aastaga saime jällekord kinnitust, et keskaja mõttemallides elavat hõimude ühendust ei saa 21'sse sajandisse kõrvupidi sikutada. Afganistaani alistamiseks oleks vaja käituda nagu seda keskajal tehti, riik sisuliselt pooltühjaks tappa ja muulased sinna asustada. Lääneriikidel ja isegi NL'l ei jagu selleks poliitilist julgust.
Kui 20 aasta ehk siis pea terve põlvkonna jooksul ei suudetud kohalike veendumusi muuta (partisanisõda pole teatavasti ilma elanikkonna toetuseta jätkusuutlik) pole midagi teha, tuleb jalga lasta. Lääneriikide kodanikele on olukord äärmiselt raskesti mõistetav aga Afganistaani ajalugu kinnitab, et sealne rahvas eelistab elada nii nagu seda teinud aastatuhandeid. Mingisugused demokraatlikud väärtused või võrdõiguslikkus on neile arusaamatud mõisted. Jätaks õige tüübid rahule ja keskenduks rohkem oma muredele.
Eesti osa ja ka kaotused on õnneks suht tühised kui välja arvata moraalne põnts, et NATO pole võimeline toime tulema kalashnikove viibutavate usuhulludega. Saime punkte liitlaste kõrval osalemise eest ja häda korral on põhjust rõhutada, et tulime teile appi kui küsisite. Kas see tegelikkuses aitab kui olukord tuliseks läheb on iseküsimus. Äsjane teadaanne, et NATO tuleb kokku homme olukorda arutama peegeldab ilmekalt organisatsiooni nõrka külge - homme pole enam miskit arutada, olukorrale jõuaks õigeaegselt reageerida vaid ülehelikiirusega hävitajad ja pommilennukid, sedagi juhul kui liitlaste ülemjuhatusel oleks vabad käed tegutsemiseks ja nad ei peaks ootama poliitikute otsuseid.
Kokkuvõttes on Afganistan läinud. Maailmal on mõistlik võimaluste piires unustada, et sihuke riik üldse eksisteerib. Investeerimise üks kuldreegleid: "Do not throw good money after bad". Lääneliitlased on seda niigi liiga kaua teinud, oleks aeg lõpetada.
Põgenevad nagu rotid uppuvalt laevalt nimetagu seda nii kaunite ja jõuliste sõnadega kui tahes. Iga võitlus saab ükskord otsa. Mis nüüd ootame, mõelada vaid kui tore oleks kui Marsslased ründavad tuuma jaamu ja siis nendele kuulutatakse sõda. Kindel on, et edasi sõdimise plaan on olemas.
ReplyDeleteAfganistaan oli 60-70ndtel üks üsna tavaline riik, linnades käisid naised riides lääne moe järgi, mingit erilist rõhutatud islamit ei olnud. Umbes nagu Tuneesia või Maroko, mahajäämus maakohtades, mitte eriti arenenud majanduslikult, aga rahulik ja normaalne, polnud sisekonfliktegi. N liidu invasioon sundis miljoneid põgenema Pakistani ja meeleheitlikus olukorras on mingist tasemest alates ainult fanatism see, mis aitab edasi võidelda. Nii on juhtunud mujalgi, nt Tšetšeenias. Aga antud juhul ei kaotanud Lääs, kaotas Lääne toetatud Afganistaani valitsus, samuti muhameedlased, ja kaotasid, sest olid nii mennetud, et ei suutnud oma sõjaväele kohale toimetada ei laskemoona ega toitu.
ReplyDelete