Friday, August 13, 2021

Viimaste päevade lahkumisettevalmistused.

Canada piiri ületamine on vaid veidi lihtsamaks läinud kui kahe kuu taguse ajaga võrrelda nagu selgus reedel asja uurima asudes (varem polnud mõtet nõudeid vaadata, need ju pidevalt muutuvad). Mõni on kadunud (äärmiselt kulukas valitsuse hotellis karantiinis viibimine) mõni juurde tulnud (netipõhise ArriveCAN ankeedi täitmine, mis sarnane Eesti tervisedeklaratsioonile, kuid oluliselt mahukam). Pikalt ei joruta aga kokkuvõttes on Canadasse pääsemiseks neli põhinõuet: Kodakondsus või residentsus, täisvaktsineeritus, negatiivne PCR koroonatest ja eelmainitud ankeedi nõuetele vastav täitmine. Esmaspäevast küll olevat võimalus ka USA kodanikel teatud tingimustel piiri ületada.

Lisa "Nonexistant"

Tagasilennuks valmistumisel kindlustasid mitmed firmad ja riikide bürokraatia, et mul mitte igav ei hakkaks. Esimene lahendust vajav küsimus oli lennuaeg. Juba kahe kuu eest enne Torontost väljalendu teatas Poola LOT, et broneeritud tagasilend tühistatud. Pakuvad välja uue aja kaks päeva hiljem, mis mind üldse ei kurvastanud (tööle mineku viivitamiseks maru hea põhjendus). Ebamugav oli vaid esimese otsa varasemale kellaajale tõstmine põhjustades Poolas pea seitsmetunnise molutamise. Mõni päev varem viskasin uuesti pilgu oma broneeringutele, kummaliselt oli lausa neli lendu minu nimel ja ka välja makstud. Toda originaalset polnud tühistatud. Üritus LOT'ga ühendust võtta osutus võimatuks, nad ei vastanud ei mu emailidele ega abitelefonile jäetud teadetele. Tallinna lennujaamas neil enam esindust pole, abinumbril olev Nordica esindaja ei pääse süsteemi sisse. Kokkuvõttes LOT klienditeenindust pole võimalik hinnata kuna see lihtsalt puudub!

Laupäeval sõitsin porgandiga linna soetamaks magusavarud, millega pere peab aasta üle elama. Balti Jaama Kalevi poes oleva kampaania käigus oli raske end tagasi hoida: Ananassi ja Vana Tallinna kilosed pakendid nats üle 3 euri, igasugu kommikarbid alla poole hinna, ... jne ... Hea, et seljakott oli kaasas. Enne veel astusin Sõbra taaskasutuskeskusest läbi, silma jäi äge kapp ja marmori imitatsiooniga (ei saanud ju ometi ehtne olla😏) laud, viimase oleks küll välilauaks ära ostnud aga sihukese kaaluga asja rongi peale ei lohista ja autoga uuesti järgi tulla polnud aega. Ehk järgmine aasta aega rohkem tähelepanu mööblile pöörata.

"Marmorist" laud, sobiks aeda!
Igati äge ja taskukohane kapp

Igaks juhuks broneerisin kaks koroonatesti aega, sest Canadas on piiriületusel äsjane negatiivne PCR test kõigile kohustuslik sõltumata soost, rassiliselt või parteilisest kuuluvusest või vaktsineerituse astmest. Kui esmaspäevaks ikka mingit vastust lennupileti asjus ei saanud lõin käega ning otsustasin suhtuda olukorda optimistlikult lootes parimat ehk siis kolmapäevase lennu olemasolu. Esmaspäeval tund enne originaalset lendu emailile saabunud teade boardingu peadsest alustamisest veidi häiris. Paraku oli süsteemis endiselt alles ka kolmapäevane lend, tegin sellest koopia ja jätkasin elamise juures hädavajalike korrastustöödega. Tegelt peaks olema LOT'le tänulik, sest need kaks kingitud päeva võimaldasid mul praktiliselt kõik plaanitud vajalikud tegevused lõpule viia. Seni on iga kord just paar päeva puudu jäänud ja hulk asju ripakile järgmist aastat ootama.

Esmaspäeval lõpetasin toiduvarusid - tegin võimsa hommikueine kolmest munast, poolest sutsuvorstist, juustutükist ja sugulase omakasvatatud paprikast. Niitsin muru kui tähelepanu tõmbas liikumine maja seinal ja tuttav plagin. Puidu ja tellise piirile akna kohale paigutatud titaanplekist vihmakrae on aastaid tuule käes plagisenud, aga ikka sai sellega tegelemist edasi lükatud, polnud esimene prioriteet. Küllap oli ignomisest tüdinud ja otsustanud esiritta astuda. Poole meetri ulatuses allarippuv ja laperdav plekk nõudis ilmselgelt mitte ainult kohest tähelepanu vaid ka tegutsemist. Redel seina najale, ronisin 5 meetri kõrgusele asja uurima. Paari kruviga probleemi lahendamise lootus suri hetkega – kinnitavad kattelauad olid täispikkuses kadunud, viimane meetrine jupp totaalselt pehkinud, plekk ise seisis mingi ime läbi veel osaliselt paigal. Majja soojustuse vahele sissepääs avatud igasugu pisikese pesukaru mõõtu elukatele, ja mina mõtlesin naiivselt, et kõik oravaaugud suletud. Kolm tundi, pool pange higi, neli õlut ja hulk vandumist hiljem oli plekk naabrilt saadud liistudega kindlalt omal kohal tagasi. Selliseid ootamatult esilekerkivaid kohest lahendust nõudvaid probleeme oli teisigi, jumal või tegelt LOT tänatud kahe lisapäeva eest.

Teisipäeva oluliseim ettevõtmine oli koroonatesti tegemine. Enne kokkulepitud aega jõudsin veel õlletaara ära viia, mille eest masin rohkem kui 15 eurise tsheki välja trükkis. Ega ma seda raha pärast tee, üritan võimaluste piires keskkonnasäästlik tüüp olla. Synlabi koroonatesti buss paiknes sobivalt Mustamäe keskuse parklas. Valisin kuristamise kuna ei meeldi, et keegi teine peale minu ninas kolle koukimas käib. Organiseeritus just kõige parem polnud, sest peale 58 euri tasumist taheti teine test veel teha. On teil kampaania kaks ühe hinnaga??? Arusaamatult otsa vaatavale neiukesele kinnitasin, et just sai kuristatud ja topsi sülitatud. Mõningase otsimise peale leiti mu tops ikka teiste vahelt üles. Palun ärge seda ära kaotage, ja palju üldse läheb aega vastuse saamiseni? Õhtuks või järgmiseks hommikuks peaks tehtud olema. Pekki, mul hommikul kohe vaja, istun 9 ajal lennukile. Ärge muretsege, kui laborant täna lühemat päeva ei tee saate kätte, polnud just kõige rahustavam vastus.

Pealelõunal üritasin lennupileti check-in ära teha. Mu lend oli endiselt alles aga süsteem ei lubanud boarding passi välja trükkida, pidavat saama selle alles lennujaamas. Mis ikka, nüüd oli aeg uurida ega Canadasse pääsemise nõuded ole vahepeal muutunud ja täita ArriveCAN veebiküsitlusankeet. Läks suht libedalt, ainus momendiks mõtlemapanev koht oli küsimus mu testi negatiivse tulemuse kohta. Vaatamata valetamise eest rahatrahvi ja vangistusega hirmutamisele vastasin külma kõhuga, et testi tulemus on negatiivne. Iseenesest loll küsimus, sest positiivse vastuse korral sind lennukile niikuinii ei lastaks. Valitsuselt saadud koodi laadisin moblasse ja Google drive nagu ka lennupileti infi ja vaktsineerimissertifikaadid. Mobla mälust saan kätte ka siis kui netiühendus kaob, aku tühjenemise vastu mul akupank kaasas. Kindluse mõttes trükkiain koopiad ka paberkandjale.

Viimase päeva istusime vanematega koos. Mingis aktiivsusehoos otsustasin aiatagust kuusehekki pügada kuna naaber selle kallal vingus. Ei saa salata, tal oli põhjust: hooldamata hekk just kena välja ei näe. Oleks pidanud järgmiseks aastaks jätma nagu kaks tundi hiljem puruväsinult ja läbihigisena tõdesin kui otsustasin viimase otsa niisama jätta. Naabri piiri kohalt lõikasin oksad maha, heki välimus läks tema poolt vaadates hulka maad hullemaks aga mida ta tahtis seda ka sai. Õhtul tuli seletama, et peaksin ikka kõik maha võtma, nuditud kuused olevat õudsed. Sorry, mul läheb homme hommikul lennuk, praegu istun vanematega kohvitama. Kohvrid pakkimata, lihtsalt ei jõua. Tegin täpselt mis tahtsid, sinu piiridest üle oksad ei ulata ja minu poolt pole vaatel ju viga midagi. Eks ma järgmine aasta silun oma maitse järgi aga sina saad nüüd oma elupuuhekki edasi istutada, miski ei sega: lõpetasin jutu ja jätsin tüübi hapu näoga maha. Siit moraal: "Enne kui tahad midagi mõtle hästi järgi ja ära unusta detaile“😜 Täpsuse huvides on juttu läänepoolsest vinguviiulist naabrist, põhjapoolsega saame väga hästi läbi.

Sotsabi praad ...
(õlts on vaid illustratiivne,
ei kuulu pakendisse😜)
... ja frikadelli supp

Nagu lubatud, istusime vanematega õhtupooliku kohvitassi ja saiakeste taga, lobisesime eluolust ja tuleviku väljavaadetest. Kurvavõitu nagu ikka lahkumise ajal aga mis teha. Positiivse momendina on ema olukord kuu ajaga nii palju paranenud, et korteris võimeline ettevaatlikult liikuma. Õnneks sai sotsiaalhoolekandega asjad joonde. Kuna omapäi kumbki välja ei saa ja momendil ka koos mitte siis tuuakse neile kord päevas sooja toitu. Koduabiline hakkab käima kord nädalas ja toiduostud tehakse läbi e-selveri vastavalt vanemate soovidele. KOV sotshoolekande inimeste kohta on mul vaid positiivseid sõnu, väga abivalmis ja hoolivad. Nende soovitusel paigutatakse ka häirenupp hädaolukorra juhuks. Esmaspäevast hakkas toit käima. Esimest korda elus proovisin sotshoolekande suppi ja praadi. Minu arust olid mõlemad maitsvad ja täiesti tasemel – hea söökla toidud. Üks mure jälle vähem: kui peaks elu hukka minema on Eestis sotsiaalhoolekande all omas korteris elamine täitsa mõeldav variant😜

Hilisõhtul istusin põhjapoolse naabriga. Lobisesime maast ja ilmast, võtsime mõned õlled ja möllasin tema piraka võimsa häälega koeraga, kes mulle tasuta naabrivalvet pakub. Alles keskööl hakkasin pakkima, valmis sain peale kahte. Kohver kaalus 23.3 kg, seljakotti ei julgendu kaaluda, seda õnneks ei tehta kui just liiga suurena silma ei jää. Magamiseks vaid paar tundi.

No comments:

Post a Comment