Tegemistest Eestimaal takkajärgi

Hommikuti oli rand nii tühi et käisin rahumeeli paljalt ujumas

Puhkuse teine pool kulges suures osas vanematega asjaajamise tähe all. Ühest küljest muidugi kahju, et hulk plaanitud ettevõtmisi, sõite ja reise ära jäi, teisest küljest hea, et just sel momendil sattusin kohal olema kui neil minu abi kõige rohkem vaja läks. Õnneks sujus enamus asjaajamisest eriliste tõrgeteta, tegelt palju kergemini ja kiiremini kui oleksin julgenud loota. Nii Eesti sotsabi süsteemile kui meditsiiniteenistusele pole muud kui kiidusõnu öelda. Eranditult kõik töötajad ja ametnikud, kellega kokku puutusin olid lahked ning abivalmid. Ma tõesti ei tea milles asi, kas olen õnnetähe all sündinud või ongi inimesed tõepoolest sellised.

Amatööri kokkukuhjatud kivihunnik,
mida uhkelt kivitaimlaks kutsun😜

Ehkki praktiliselt iga päev veetsin vanematega õnnestus oskuslikult planeerides ka endale aega "varastada". Tihtipeale ööbisin hoopiski suvilas, ajaliselt suurt vahet polnud, vanemate juurde jõudmiseks kuluks vaid kümmekond minti rohkem kui linna peatuskohast. Tänu sellele sai ka suvila vajalike tegevuste nimekiri peaaegu lõplikult läbikriipsutatud. Nagu ikka ilmnes askeldamise käigus uusi lahendamist vajavaid probleeme nagu rikki läinud lukk, ühest faasist kadunud vool või metsas mahalangenud kuivik aga needki sai käigu pealt või järgmisel päeval lahendatud. 

Hulk aega kulutasin hobi korras terrassiesise kivitaimla korrastamisele ja renoveerimisele. Hunniku ilusaid maakive korjasin ringi hulkudes avastatud metsa alla veetud ehitusjäätmete hunnikust. Paelahmakad tee äärest kaablikraavi kaevamisest ülejäänud lapikutest plaatidest. Tagumise ukse juures olev puidust äärise ots oli pehkinud, lõikasin mäda jupi maha ja asendasin pirakate paekivi lahmakatega, mida vaevu tõsta jõudsin. Õunapuud lõikasin kiiruga poole väiksemaks, mis siis et suvel, õunu niikuinii pole keegi seal aastaid korjamas käinud. Järgmine aasta saab ägeda jaanitule. Suve teise niitmiskorraga jõudsin siiski vaid poole krunti üle käia.

... pruunid tikrid

Kollased ja ...

Seekord olin Eestis piisavalt hilja suvel, et nautida igasugu aiasaadusi. Mustsõstrad mu lemmikud, neid pugisin kamaluga, mida ei jõudnud nahka panna korjasin viimastel päevadel sügavkülmas säilitamiseks.

Esimesed õunapunnid ...

... ja mustsõstrad

Tikrid samuti valmis, üks kollaste ja üks pruunide marjadega põõsas, mõlemad kannavad hästi. Magus mägitikker see aasta saaki eriti ei andnud. Tikritel sama saatus mis sõstardel. Esimesed pirnid ja õunad sai ka ära maitstud, paraku enamus jäi minust puu otsa. Vaarikad panin kohapeal nahka, need heina sees enam liiga suurt saaki ei anna. Hapusid kirsse nakitsesin kuid linnud sõid lõviosa. Metsa all koristasin veidi ja põletasin oksarisu, seda küll rohkem oma lõbu kui otsese vajaduse pärast. 

Mango maius mu lemmik!

Hommikusöök terrassil

Hommikuti jooksuring rannas, ujumine ja mõnus hommikusöök enne linna sõitmist. Terrassil nauditud hommikukohv kujunes päeva lemmikosaks, mis andis jõudu õhtuni tegutsemiseks. Üldiselt üritasin ka õhtuti enne magamaminekut rannast läbi jalutada ning ujumas käia. Üks õhtu kohtasin daami koerakesega süles. Viskasin kildu et küll on koeral hea elu. Proua vaatas mulle sügavalt silma ja ütles siis rõhutatult tere.

Õhtueinegi suve kuumalainega värskes õhus

Sattusin veits segadusse, uurisin terasemalt - ei või olla, kas tõesti sina. Oligi mu malevasõbranna aastast 83. Hüüdnimeks sel pikajuukselisel arstitudengil "modell", mõni ime et olin tollal temast hullult sisse võetud. Suvilad meil lähestikku, mõned korrad käisime külas ja koos rannaski. Paraku valis ta lõpuks teise pakkudes mulle sügisel lohutuseks vaid ilusa suure õuna. Heietasime õige pikalt mälestusi, terveks õhtuks hea tuju, olin minagi kord noor😜

Siinsamas istusime R'ga 83 aasta augusti viimastel päevadel loojangut vaatamas😍