Vaindloo Saar

Vaindloo lõuna poolt merelt nähtuna

Pea kuu aega möödas sellest päevast kui käisime sõpradega Vaindloo saarel kummikaga. Olen seal nendega ja koos lastega korra varemgi käinud, meeldejäävaimaks momendiks piraka rändrahnu otsa ronimine. Väidetavalt on "Vaindloo Hiidrahnu" puhul tegu Eesti mahult neljanda rändrahnuga, millel 7.7m kõrgust.

Vergis enne teele asumist

Tallinnast põrutasime läbi Loksa (proviandi varumine) Vergi saadmasse. Paat maha, lehepuhuriga täis pumpamine (mis on kuldaväärt tehnoloogiline uuendus), veeldamine, mootori peale tõstmine, kraam paati ja olimegi valmis minema. Äsja teenindusest tulnud mootori käimasaamisega oli veidi jupsimist aga lõpuks ikka turtsatas. Võimalus, et keset Soome lahte äkki välja sureb ei paistnud kedagi muretsema panevat, sisemeri ju ikkagi, küll tuul ja lained kunagi kuhugi kaldale kannavad😜

... ja saare tuletorni suunas

Veeriseneemikul vaade Eesti ranniku ...

Ilm oli pikemaks meresõiduks ideaalne: päikseline, soe, kerge tuul ja kerge laine, kogu sõidu sai 80% kiirusega glisseeritud. Laine nii minimaalne, et isegi märjaks ei saanud. Randusime lõunatipus veeristest moodustunud neemel. Pisisaarte rannajoon on pidevas muutumises, veerisele paari meetri kõrguseni mingit taimestikku ei kasva - teatavasti veerev kivi ei sammaldu. Vähemalt 2 meetrit üle merepinna ulatuvad kõrgemad lainevallid moodustunud tennisepallist kuni korvpalli suurustest munakatest. Vasakpoolne pilt on mobla "Google Maps" ekraanitõmmis. Hiidrahnu otsast avanes vallidele hea vaade, mastaabi mõistmiseks leidke panoraampildilt inimesed vallil😉

Idapoolsel silmapiiril paistsid nii Gogland kui mõlemad Tütarsaared. Kahjuks kuuluvad kõik Venemaale, kes need peale teist maailmasõda Soomelt röövliõigusega ära võttis. Iseenesest tegu äärmiselt põnevate kohtadega aga nagu võite arvata pole välismaalastel võimalik neid saari külastada, ehkki kuuldavasti paar tüüpi siiski olevat sinna kuidagimoodi saanud.

Panoraamvaade Vaindloo Hiidrahnu tipust

Sõime rannal kered täis ja jalutasime kallast mööda kivini, kuhu otsa ronimisest ei suutnud hoiduda. Läänekülg lauge kuid ei paku just kõige rohkem kindlaid haardepunkte, siiski sai ka veesandaalidega hakkama. Saare põhjaneemikule jalutades jäi silma klassikaline perekond ... luige isa, ema ja kari lapsi. Päris äge kuidas emane suuri tibusid kantseldas ja isane minul silma peal hoidis. Sisistas ähvardavalt kui tema arust pildistamise käigus liiga ligi tikkusin.

Klassikaline perepilt, horisondil endised Soome saared

Neeme tipus jäi kaugemal vees kummalise kujuga kivi silma. Polnudki tühipaljas kivi, hüljes peesitas otsas. Minu lähenedes keeras ennast vette ja sukeldus. Nats aja pärast ilmus mitu pead siin seal veest välja, kes kaelad pikal mind uudistasid. Eriti ligi ei lasknud, optilise zoomita moblaga pildistamiseks jäid kole ähmaseks.

Hüljes kivil peesitamas

Viskasime pilgu nõuka ajast jäänud lagunenud piirivalve hoonetele. Tubades elasid nahkhiired ja pääsukesed, paremini säilinud ja kuivemates kohtades oli igasugu träni. Üks ruum saarevahi küttepuid pilgeni täis laotud. Mõnda aega olevat ka Eesti piirivalve või päästeteenistus siin baasi omanud aga siis otsustati see kulude kokkutõmbamise nimel likvideerida. Minu arust tegu suht tähtsa ja laia mereala silmas pidava punktiga.

Tuletornist vaade põhja ... 

... ja lõunaneemiku suunas.

Saarevaht lasi meid majakasse. Ronisime üles, imetlesime vaateid, plõksisime  mõned pildid. Omaette mõtlesin, et ehkki esimesel momendil tundub saarevahi amet kole romantiline siis nii erakliku loomuga ma ka pole, et oskaks sellist üksildust kaua nautida. Paar päeva aega maha võtta on OK aga aastaid nii veeta on hoopis teine asi.

Uhtju

Tagasiteel põikasime Uhtjult läbi. Heinaga kaetud kliburannaga saar, keskel mõned puud. 

Sihatne kahtlane hoone ...

Radioktiivne!

Ühe lagunenud piirivalve kubriku eest vajunud uksel ilutses hoiatav silt "радиоактивность!". Ega te ometi arva, et see oleks takistanud üle ukse piilumist ja sisse astumist😜 Selgus, et polnud me ainsad julged, mingi lind oli lausa otsustanud oma pesa sinna ehitada, kaks poega vahtisid meid kahtlustaval pilgul. Küllap oli hea vaikne koht kust kirjaoskajad inimlased eemale hoiavad.

... kus põrandal kaks linnupojukest

Tagasi Vergi sadamasse jõudsime veidi enne loojangut, kokku 70 kilti merel läbitud. Paadi ja varustuse kokkupanemine võttis omajagu aega, liikuma saime alles hämaras. Suveniirideks võtsin Vaindloolt õige mitu ilusat ümmargust mustrilist kivi, Uhtju rannast leitud prügikühvli (ideaalselt sobib suvilasse) ja hulgaliselt moblaga plõksitud fotosid.