Banaanipuud Torontos

Pika nädalavahetuse sissejuhatuseks läksime kolmekesi koertega kohalikku High Parki jalutama. Naispere askeldas noorema tütre elamise ümberkorraldamisega, ei hakanud end sinna vahele toppima, koerad on palju leplikumad😁 Tavaliselt lähen autoga kuid seekord otsustasin kaasa soovitusel metroo kasuks, jääb ära närvesööv parkimise otsimine ja kella kontrollimine, et trahvi ei saaks. Koertel oli esimest korda metroosse minna, Kokol kama kaks aga Sushist võis ette aimata probleemi. Juba automaatselt avanevad uksed ehmatasid kutsikat, elukas surus otsustavalt kõik neli jalga vastu ja keeldus edasi minemast. Õnneks on metroo põrand klaassiledateks lihvitud graniitplaatidest, kuts lohises väikese vaevaga järgi.

Sain mõningate kõõrdpilkude osaliseks, mitte just tavaline pilt: üks koer jalutab õnnelikult kõrval ja nuusib uusi lõhnu, teine lohiseb taga nagu mänguasi. Õnneks Sushi ei teinud mingit häält. Trepi juurde jõudes olin sunnitud ta sülle krabama, muidu oleks lihtsalt alla veerenud. Perroonil maha pannes jäi loom hirmunult harkisjalu seisma ja keeldus rongi peale minemast, mis ikka lohistasin ta sinnagi. Vagunis võtsin kutsika sülle, too surus end minu vastu ja värises. Rahunes alles siis kui jõudsime vahepeal maa peale ja aknast paistis pimeduse asemel maju ning puid mööda vuhisemas.

High Parki jaamas läksime maha, panin looma perroonile ja otsustasin vaadata mis saab. Veidi seisis paigal, nähes et suundume ülesviiva trepi poole, otsustas kaasa tulla. Liikus õige ettevaatlikult, kümne sammu kaupa, aga vähemalt liikus. Iga kord kui seisma jäi ootasime kannatlikult kuni võttis julguse kokku ja astus järgmised sammud. Metroost välja saamine võttis kolm korda rohkem aega kui normaalselt, loodetavasti koer sai suuremast hirmust üle.

Marjad väänkasvu otsas

Pargis oli koertel igati tore, hullult uusi radasid ja lõhnu. Viisin nad miniloomaaeda, kus vaatasid kitsi, biisonit ja jaanalinde. Kõige kummalisemaks osutusid keset muruplatsi kasvavad banaanipuud. Talve need kindlasti üle ei ela, ju olid kevadel pulli mõttes suht suurtena maha istutatud, nii kiiresti nad ju ometigi ei kasva. Kokku sai veidi alla kahe tunni jalutada, mistõttu tagasisõidupilet metrool tasuta. Koerte eest ei pea niikuinii maksma ja mingit suukorvi kohustust meil ka pole. Seekord oli Sushi juba julgem ja peale paari pausi tuli vabatahtlikult kaasa, vagunis hüppas minu kõrvale tooli peale.

Kaheliitrises potsikus

Kodus korjasin kõik sidrunväändiku marjad, sest järgmiseks kolmeks päevaks ennustas vihma ja eelnevast kogemusest tean, et valmis marjad lähevad veidi pikemalt niiskes olles kiirelt hallitama. Neist saab maru maitsvat teed, segan lihtsalt suhkruga nagu toormoosiks. Väga tugevalt ei tohi purustada, et seemned katki ei läheks, need annavad muidu tugeva vaigumaitse. Marjad tugevalt happelised ja omapäraselt eksootilise maitsega kui kuuma vee sisse lusikatäis toormoosi panna. Mulle väga meeldivad. Kasvavad ka Eestis vägagi edukalt. Lisaks marjadele kasutatakse lehti ja vääte tee keetmiseks, lihtsalt kauem vaja leotada. Maitse siis hoopis teistsugune meeldiv ja aromaatiline, tee ise kuldkollane. Küpseid kiwisid on praegu iga päev alles kõhutäie jagu, nädala paari pärast peaks saama korjama hakata.