Hunta

Nii Harkivi kui Hersoni oblastite rindesündmusi ja vene momendi võimekust vaadates (reserve õieti enam pole) tekib tunne, et õudne lõpp hakkab lähenema. Võimalik, et palju kiiremini kui keegi oodata oskab. Viimaks on ka venemaal hakanud rahvale läbi televisiooni kohale jõudma: erioperatsioon ikka päris plaanipäraselt ei käi, mis iganes ametlikud uudised ja Peskov väidavad. Mida rohkem desertööre ja lepingu üles öelnud vabatahtlikke tegasi üle piiri kodudesse põgeneb, seda rohkem levib infot ka rohujuure tasandil.

Muidu osavalt manipuleeriv Kremli pealik on viimasel ajal teinud mitmeid vigasid, kuid kõige tõsisemaks kindlasti sõjaväe juhtkonna välja vihastamine. Ülemjuhataja annab tehniliselt võimatud ülesanded täitmiseks ja süüdistab siis kindraleid kui sõjavägi armetult põrub. Hullem veel: tüüp mõtleb nagu Hitler omal ajal, et on sõjaline geenius ja liigutab rindel väegrupeeringuid. Keegi muidugi ei julge vastu vaielda kui ei taha kohast ilma jääda või aknast alla kukkuda. Vene süsteemis hinnatakse kuulekust mitte initsiatiivi ja oma peaga mõtlemist. Kui täidad ülemuse käsku ja läheb halvasti ei juhtu midagi hullu, ülemus ju niikuinii oma viga ei tunnista ja ebaõnnestumine aetakse tavaliselt nelja aastaaja või NATO kaela.

                            Ülevaade olukorrast venemaa pilgu läbi :D

Eelmisel vene julgeolekunõukogu kohtumisel olla räägitud enamus ajast kõigest muust kui sõjast, alles lõpus ühendati ka rindel olev kindral videolingiga nõupidamisele. Täpsemat infi pole, kuid paremini informeeritud allikad väidavad, et kindral saatis Vladi peale pika monoloogi kuulamist nahhui. Eilseks planeeritud kohtumise väejuhatusega jättis ülemjuhataja ära ja põrutas hoopis suvilasse. Peskov soovitas ajakirjanikel rindeuudiste kohta aru pärida kindralstaabilt mitte Kremlilt.

Ega kõik vene kindralstaabi kõrgemad sõjaväelased lollid ole, nad saavad selgelt aru, kes läbikukkumiste peasüüdlane. Paraku peab sõjaväelane käsku (ka lolli) täitma, seda tambitakse juba utshebkast alates kirsaga tagumiku kaudu ajudesse. Au pihta käib kui sind süüdistatakse alusetult teiste tehtud vigades. Mistõttu ma ei kahtlegi, et justnimelt nii kõrgemate sõjaväelaste kui ka keskastme polkovnikute hulgas käärib rahulolematus ja idanevad mõtted, et katastroofi ärahoidmiseks on ainsaks lahenduseks võimu enda kätte võtmine.

Sütikuks võib kujuneda järgmine suurem sõjaline lüüasaamine. Dnepri läänekalda langemine, Ukraina läbimurre Melitopoli kaudu mere äärde Berdjanskisse või hoopis läbi Luganski Donbassi grupeeringu seljataha. Juba praegu on näha ka esimesi avaliku rahulolematuse märke rahva seas: linnanõukogude pöördumised, vestlussaated telekas, milbloggerite sõim armee juhtkonna ja ülemjuhataja aadressil. Ei maksa oodata rahvaülestõusu nagu 1905, pigem sõjaväelise hunta võimuletulekut. Loosungiks "Venemaa päästmine", rahva hulgas kahtlemata esialgu populaarne, edasine toetus sõltub tegevusest.

Sõjaväelaste puhul on loomulikult oodata konflikti eskaleerimist üldmobilisatsiooni ja/või massihävitusrelvade kasutusele võtuga. Nii nagu Vova ei saa endale lubada lüüasaamist rindel nii ei saa seda lubada ka hunta, kes militaarsete loosungitega võimule tuleb. Kui Kremlit toetab FSB (peale märtsikuist rappida saamist mitte eriti entusiastlikult) siis sõjaväe seljataga on pigem võimekamgi GRU. Võimu ülevõtmine käib ilmselt äärmiselt kiiresti ja suht väikese vägivallaga, VV nimel pole ka rosgvardija valmis föderaalvägede vastu astuma ja surema. Kodusõda ei tule, küll aga võib viimane klassikaline impeerium laguneda õige mitmeks eraldiseisvaks osaks.

Paraku kaotab Venemaa sõja niikuinii. Erinevalt Saksamaast, kellel oli teise maailmasõja eel vaieldamatult parim sõjavägi, moodsaim sõjatehnika ja mitmed tugevad liitlased pole Venemaal ühtegi tõsiseltvõetavat liitlast ning sõjavägi kujutab endast eelmise sajandi tehnikat kasutavat suht väikesearvulist viletsa väljaõppega kampa. Saksamaa võitmiseks kulus üle viie aasta, Venemaa pekstakse porri aasta, pooleteisega. Pikas plaanis võidab sõja majanduslik võimsus: nagu teise maailmasõja saatuse otsustas USA sõttaastumine liitlaste poolel nii määravad ka selle konflikti saatuse USA, Hiina ja Euroopa majandusvõimsus oma sõdureid kasutamata. USA ja Euroopa on Ukraina poolel, Hiina ootab rahulikult varjus ja võtab peale sõja lõppu vähem või rohkem varjatult üle Siberi koos maavaradega, mida neil hädasti tarvis.

Ma väga ei imestaks kui järgmise aasta suvepuhkust saaks Ukraina terviseks kohalikku odavat ja head shampust juues Krimmis veeta ;)

P.S. Ikka veel on raske aduda, et asume maailmaajaloo pöördepunkti vahetus läheduses, vähemalt sama olulises kui aastal 1991 äkki isegi 1918 või 1945 aastaga samas kategoorias!