va banque

Viimaste päevade sündmusi vaadates jääb mulje, et idanaabri diktaator otsustas panga peale minna. Kuulutati välja just äsja edasilükatud referendumid ja "osaline"mobilisatsioon ning ähvardati uuesti tuumarelvaga. Mõttekäik on ilmselt suht lihtne ja sirgjooneline: teeme "referendumid", liidame neli Ukraina oblastit venemaaga ja siis teatame, et vene territooriumi ründamise korral kasutame "enesekaitseks" tuumarelva.

Sellise stsenaariumiga lõikab Kreml igasugused võimalused läbirääkimisteks, sest on selge, et Ukraina ei kavatse enda territooriume loovutada ja samas ei võta ka vene tuumarelvaga hirmutamist tõsiselt. Nad on korduvalt õigusega rünnanud nii Krimmi kui vene piiriäärseid alasid droonide, rakettide ja suurtükitulega, mingit erilist reaktsiooni pole järgnenud.

Miks nii äkki selline käik tehti, eks ikka seepärast, et tavasõjavägi on osutunud üllatavalt hambutuks. Maailma "tugevuselt teine" sõjavägi on loovutanud strateegilise initsiatiivi maailma tugevuselt kahekümne teisele riigile. Küllap võtsid kindralid lõpuks julguse kokku ja teatasid, et olemasoleva sõjaväega pole võimalik rinnet hoida. Kui täiendust ei saa langeb peagi Herson või Lugansk või murravad ukrainlased Aasovi mere äärde poolitades vene väekontingendi.

Mobilisatsiooniga loodetakse esiteks rinnet stabiliseerida ja võimaluse korral eelnimetatud oblastid okupeerida. Paraku on suht kahtlane kas ja kuivõrd see õnnestub. Esiteks varustus: juba praeguse armee varustamisega on probleemid, ladudest tuuakse välja aegunud nõuka aegne raud, mida just kõige paremini pole hoitud. Teiseks väljaõpe, mida ei jõuta anda kui soov kiirelt auke kinni toppima hakata. Kolmandaks mobiliseeritava kontingendi moraal, kutseline sõjavägi ja vabatahtlikud on üks asi, sunniviisiliselt kaevikusse sügistalvel kupatatud kahuriliha hoopis teine asi. Suur osa sellest seltskonnast ilmselgelt eelistab võitlemisele vangilangemist ja ülejooksmist. Mäletan veel oma nõuka sõjaväe kadetiaja kogemusest, et üks populaarsemaid jututeemasid kasarmus oli kuidas sõja puhul saaks end kõige efektiivsemalt ja ohutumalt ameeriklastele või sakslastele vangi anda.

Tagasi pealkirja teema juurde. Kui Kreml tõepoolest järgib eelpool kirjeldatud stsenaariumi siis ilmselgelt lootuses, et see hirmutab piisavalt läänt, et nood hakkaks Ukrainale survet avaldama. Olukorra muudab ebastabiilseks asjaolu, et mõlemad näevad teist poolt bluffimas. Venemaa kasutab tuumapommi ainult juhul kui on üsna kindel, et lääs seda tema vastu ei kasuta, ega Kremliski kõik enesetapjad pole. Kolmanda maailmasõja vältimiseks peab Lääs suutma veenda venemaa juhtkonda tuumarelvaga tulevas poliitilist ja sõjaväelist juhtkonda hävitavas vastulöögis. Suure tõenäosusega näeme enne aasta lõppu kas NATO liitlastel on piisavat poliitilist tarkust, ühtsust ja otsustavust.

Miks läks Kremli kaak panga peale, eks ikka selle pärast, et mõistis lõpuks olukorra kriitilisust. Sõja kaotamine tähendab talle kindlat võimust, elust ja mis peamine surematust kuulsusest ilma jäämist. Sõja põhjuseks oli ju tema soov kirjutada enda nimi ajalukku kui üks vene suurtest valitsejatest. Tal on kokku varastatud kõik materiaalne mida hing ihaldab, kogu võim mis venes võimalik, aga saades seitsekümmend ja mõistes oma surelikkust tahab tüüp ka igavest kuulsust. Sõda niisama kaotades kaotab ta kõik, ajalooraamatutes saab olema kõrvuti Saddam Husseini, Gaddafi ja Ceausescuga. Tuumasõda valla päästes saab kindlasti ajalukku ka kaotuse puhul selliste kuulsuste kõrvale nagu Hitler, Stalin, Pol Poth, Mao, Caligula, ... Põrgus koht kõikse kuumemas katlas broneeritud.