Maavälistest tsivilisatsioonidest ja kontakteerumisest

Päris pikk blogistamise paus tekkis ja seda mitte põhjusel, et poleks millestki kirjutada või poleks midagi juhtunud, pigem vastupidi. Ei teagi kohe kust otsast alustada, kõige mõistlikum vist tagant otsast, ehk siis viimastest asjadest, mida paremini mäletan😜

Kuulasin järjekordse Lexi podcasti, seekord David Kippingiga maaväliste tsivilisatsioonide ja elukõlblike maailmade teemal. Üllatav küll aga pea neljatunnise vestluse käigus ei jõua igav hakata, pigem vaja aeg-ajalt "tagasi kerida" (väljend eelajaloolisest maki ajastust) põnevamate kohtade üle kuulamiseks.

Mõningaid kilde ja minu mõtteid:

Ehkki elukõlblikke planeete ja maaväliseid tsivilisatsioone võib olla väga suur hulk meie galaktikas siis täiesti võimalik ja isegi suht tõenäoline, et momendil oleme ainus tsivilisatsioon galaktikas. Lihtsustamise mõttes pole mõtet teiste galaktikate või lausa kogu universumi plaanis spekuleerida, sest valguskiiruse lõplikkus tekitab juba siin tõsised piirangud.

Põhjuseks ajaline mõõde ehk tsivilisatsiooni kestmine. Elu arengut võiks jagada kolme etappi: elu tekkimine ja areng kuni teadvuse ja tsivilisatsiooni ning tehnoloogia tekkimiseni, bioloogilisel kandjal tehnoloogiline tsivilisatsioon, tehisintellekt. Täiesti võimalik, et see keskmine etapp, milles momendil asume ja kus aktiivselt otsitakse kontakti võimalike teiste tsivilisatsioonidega osutub äärmiselt lühikeseks, mõnest sajast mõne tuhande aastani. Äkki hoopiski osutub tehnoloogiliat kastuav teadvus elu viimaseks etapiks, teadvus ja tehnoloogia elu arengu enesehävituslik vähkkasvaja.

Valgusekiiruse lõplikkus viib situatsioonini, kus tavamõistes edasi-tagasi suhtlemine põhimõtteliselt võimatu. Isegi paarisaja valgusaasta kaugusel olevate tüüpidega suhtlemine eeldaks kaks korda nii pikka ooteaega oma teatele vastuse saamiseks. Siit tuleneb võimalus, et enamus suhtlemist (eeldusel et teisi tsivilisatsioone eksisteerib ja need tahavad suhelda) on "graffiti" tüüpi seinale kraabitud: "Juhan ja Liisu olid siin". Ehk siis mingit sorti võimalikult kaua kestev füüsiline märk. Juba egiptlased alustasid sellega - püramiidid. Maa peale jäetud jälg ei pea kuigi kaua vastu seoses ilmastikust tingitud ja geoloogiliste protsessidega. Kuu palju parem variant - teate säilivuse ajaskaala mõni miljard aastat. Mu arust veel parem Marss või mõni päikesest võimalikult kaugel asuv ilma atmosfäärita miniplaneet nagu Sedna.

Kosmosesse saadetud kuldkettaga on seotud üks kummaline seik, mida varem ei teadnudki. Nimelt on sellel lisaks mitmetele muudele teaduslikele sümbolitele ja koodidele alasti mehe ja naise pilt. Algselt olid need planeeritud suht tõetruud kuid seoses kristlike gruppide survega eemaldati naiselt alumised sugutunnused, et jumala pärast pornot ufolastele ei levitataks. Kui keegi maaväline kunagi peakski ketta leidma tekib tal õigustatud küsimus: on mehed ja naised hoopiski kaks eri liiki?

Tavaliselt on mõistlik võtta eelduseks, et kõigi näitajate poolest oleme suht keskmise lähedal, mitte super erilised - palju suurem tõenäosus asuda normaaljaotuse keskosas kui kusagil kaugel ääres. Päike on suht tavaline täht. Planeetide arv päikese ümber vihjab asjaolule, et enamuse seda sorti tähtede ümber on planeedid, mis viimasel ajal vaatlustega kinnitust leidnud. Elu tekkimine suht kiiresti peale soodsate tingimuste tekkimist vihjab, et elu on üsna tavaline nähtus kosmoses. Tsivilisatsiooni tekkimiseni kulunud pea 4 miljardit aastat alates elu tekkimisest viitab, et tegu haruldase või isegi üliharuldase võimalusega. Teisest küljest praegune maapealse elu ajamoment, teadvusega elu ja tehnoloogia, võib oma lühidusega olla väga eriline.

Kosmilises skaalas kontaktivõimelise tsivilisatsiooni lühiajaline kestvus, valguskiiruse lõplikkus ja asjaolu, et vaatamata pingutustele pole meil seni ühtki vettpidavat tõendit isegi (tõenäoliselt tavalise) maavälise elu rääkimata teiste tsivilisatsioonide kohta, viitavad kahepoolse kontakti kaduvväikesele võimalusele. Kokkuvõttes võib galaktikas küll olla eksisteerinud hulgaliselt tsivilisatsioone, kuid parimal juhul leiame ainult mahajäänud jälgi. Suhtlemsie mõistes oleme üksi ja jääme olema üksi. Nagu paartuhat aastat tagasi võisid küll ärksamad tüübid Saaremaa kalurikülas lõkke ümber spekuleerida võimaluse üle, et kusagil kaugel ülemere on teine küla kuid nendega suhtlemine polnud ettekujuteldav. Eelnev võrdlus annab pisikese lootusekiire: äkki momendil sama seis, tegelt võimalus on, me lihtsalt ei oska ette kujutada. Paraku seavad loodusseadused piirangud, millest ei saa üle ega ümber erinevalt inimeste kehtestatutest. Ehk me siiski ei tea veel kõiki fundamentaalseid seadusi.