Pühapäeval vahepeal jalutuskäik järve ääres |
Kui töö juures kolleegidega penskariks hakkamise teemal lobisesime oli paljude esimeseks küsimuseks kas sul igav ei hakka, mida sa tegema hakkad? Nagu mis mõttes, ma ei saanud kohe üldse aru ja ladusin kui küllusesarvest igasugu põnevaid tegevusi: Reisimine, matkamine, suusatamine, rattasõit, sukeldumine, arvutimängud, igasugu populaarteaduslikud podcastid ja videod, maja juures umbes saja asja kallal nokitsemine ja mõne uue projekti ette võtmine, ... põnevat tegemist jaguks mul mitme elu jaoks. Samas saan töökaaslastest aru, paljud neist pole piisavas vormis, et kehalisi põnevaid tegevusi harrastada, pole kunagi Kanadast väljas käinud, ei tunne erilist huvi teaduse ega tehnika vastu (Kanada haridussüsteem). Ainus asi mis silmad särama paneb on telekast spordivõistluste või seriaalide ja filmide vaatamine. Kokkuvõttes käivad paljud tööl edasi nii palga pärast kui igavuse peletamiseks.
Kõige tähtsam on tabada ära moment kui ikka veel jaksad toredaid asju teha, mitte surmani tööl käia. Muidu kaotaks väljateenitud pensioniraha ja puhkuse nautimise aeg igasuguse mõtte. Põhimõtteliselt tegu lahendamist vajava optimeerimisülesandega - olulisemateks sisenditeks eeldatav järgijäänud aktiivne aeg, eluiga, finantside hulk, mida plaanis kulutada hobide harrastamiseks ja elamiskuludeks, kindlate sissetulekute suurus, varude suurus - vaja maksimeerida järgijäänud aktiivne eluaeg. Kindlasti on veel terve hulk pisikesi muutujaid, mida tuleks arvestada rääkimata kõigi väärtuse tõenäosususest.
Ülalkirjeldatuga veidi seotud teema on ekraani vahendusel meelelahutus. Nimelt otsustas kaasa protesti mõttes lõpetada Netflixi tellimise, sest nad sitikad katkestasid paroolijagamise alusel teenuse pakkumise võimaluse (seni sai meie parooliga terve pere eraldi vaadata, pluss sugulased). Eile siis mõtlesime viimast võtta. Tõmbasin kava ette ja klikkisin veerand tundi vasakule-paremale, ülalt-alla, leidmata midagi huvipakkuvat. Lootus scifi peal, kuid kirjeldused ajasid isu ära. Märulid ei paku enam üldse pinget. Dokumentaale ja loodusfilme võin netist niisama lõpmatuseni tõmmata. Seriaale pole ise viitsinud vaadata, vahel harva kaasa kõrvalt. Lõpuks lõin käega, otsustasime koos sommide "Deadwind" lõpuni vaadata. Kiiruse panime 1.25 peale, kummalisel kombel ei seganud see kõne kuulamist. Mis ikka, kui vahel isu põhjamaade krimkasid vaadata siis lihtsalt kas striimime või vpn'ga logime vastavasse riiki.
Õnneks loomeinimesed pole pragmaatikud ...
ReplyDeletekahjuks andekaid loojaid on vähemus ~
No ei saa aru miks õnneks? Kas siis loomeinimesed ei tahagi mugavalt elada??? Ons kitsikus andeka loomise eelduseks? Kas mitte jutt vaesest kunstnikust või kirjanikust pole niisama promo ja marketing müügiedu nimel.
DeleteEesti kirjandusturul on kindlasti tõsi, sest eesti keele kõnelejaid on lihtsalt nii vähe, et puhtalt müügitulust ei tohiks Eesti kirjandust üldse olemaski olla.
DeleteKunstnikel on ka raske, ühest küljest on neil keelebarjäär madalam, aga teisest küljest eeldatakse kunstnikelt rohkem tasuta töötamist, argumendiga "aga sa saad niiviisi endale nime teha" jne.
Nii et neil on parim lootus, et õnnestub leida töö, mis kuidagi hinge sees hoiab ja kunstitegemise jaksu ära ei võta.
Teatri- ja muusikainimestel on kergem, neil on palgalised töökohad.
Lastele olen alati öelnud: esiteks omandage eriala, mis lubab mugavalt ära elada, siis aega ja võimalusi tegeleda hobidega nii palju kui süda kutsub. Kunsti, muusikat ja laiemalt loometegevust põhielatusallikana saavad endale lubada üksikud tipud, natuke nagu siinmaal jäähoki: sajast tuhandest harrastajast kümme tulevad ots-otsaga kokku, üks saab rikkaks.
DeleteSportlased ei ole loojad. Oskareid antakse vaimsete saavutuste eest.
DeleteEmotsioonideta ei sünni kunsti (fakt!) – seda ma tahtsin öelda ~
Kas see oli nüüd Piretist inspireeritud, või ongi teemad õhus? :)
ReplyDeleteKõige olulisem- et jaguks tervist. Kui seda pole, pole ka mingitel plaandel mõtet. Kui on, siis mul täpselt sama plaan- nautida elu, puhata, vedeleda, reisida ..:)
Pole aimugi millisest Piretist jutt, ma ei tunne ühtegi. Aga tervise jutt sulatõsi. Pole mõtet hambad ristis tööd teha, et hiljem teenitud raha ravimite peale matta.
Deletea mulle meenusid molekulaarbioloogi, kelle pool ma ükskord reisi peal ööbisin ja kes arutasid, et peaks AIDSi uurima hakkama, sellel on ohtliku töö staatus ja saaks noorelt pensionile ja siis hakkaks kalal käima jne.
ReplyDelete*kaks* molekulaarbioloogi
DeleteVanasti vist oli lenduritel ja baleriinidel võimalus varakule pensionile, molekulaarbioloogide kohta pole küll kuulnud. Samas on varakul pensionil mõte siis kui tervis ja vorm piisavalt säilinud, et seda ka nautida saab.
DeleteKustuta, kui sama kommentaar 2x tuleb - mulle tundub, et eelmine ei läinud läbi.
ReplyDeleteMa kõigepealt su teksti lugedes mõtsin omaette, et nonii, tüüpiline üüberpragmaatiline TT:), aga siis läks tähelepanu sõnapaarile „personaalsed näitajad“, ja otsekohe leebusin. Needsamused „personaalsed näitajad“ vähendavad pragmaatilisust mu meelest hoomatavalt, kuna nende alla kuuluvad ju ka emotsioonid. Et mida keegi personaalselt oluliseks peab. Kes pangas olevat numbrit, kes hobideks vabaks jäävat aega, kes töölkäimist, et igav ei hakkaks, jne. Nii et jah, sul on õigus, igaüks koostab ise oma isikliku valemi, isiklike muutujatega, isiklike eelistuste ja eeldatavate tõenäosustega.
Indigoaalasega väga nõus – tervis on olulisim. Kõik muu tuleb takkajärele.
Võib, ma korraks kommin stiilis „aga mul/meil oli nii“? Mu mees koostas selle sinu nimetet valemi 10 aastat tagasi, vaatas tulemust, ja jäi 55selt pensionile. Enamik lähikondseid ja töökaaslasi olid shokis. Heita üle õla tasuv ja prestiizhne töö, tööandjapoolne tervisekindlustus, muud USAs (ja mujal läänemaailmas) „kohustuslikud“ kellad-viled, ilma milleta, nagu kuulekatele kodanikele edukalt selgeks tehtud, sured sa järgmisel päeval hirmsat surma näljas, külmas, ühiskonnast välja heidetuna? Noh, the rest is history, nagu öeldakse. Mitte midagi hirmsat ei juhtunud. OK, tänasel päeval töötab ta taas, kuid ainult osa-ajaga, väljakutse peale, ja peamiselt seetõttu, et on oma töösse kiindunud. Samal ajal pole ta kaugeltki mitte tüüp, kel hobidest või vaba aja täitmise oskustest/soovidest/võimalustest puudust oleks.
Ühesõnaga, mis ma tahan öelda, on: soovin sulle edu su isikliku, sulle (ja su perele) sobiva võrrandi väljatöötamisel!
Tänud.
DeleteNo näed, su mees jõudis selle arusaamisega minust 5 aastat ette!
Rõhk on tõepoolest "personaalsetel" eelistustel ja nende teadvustamisel vältimaks ühiskonna poolt "ette nähtud" käitumismalli. Kõrvalt vaadates on lihtsalt kahju kodanikest, kes pole võimelised "rat race'st" välja murdma ja elama nagu neile päriselt meeldiks. Üks asi kui tehakse mõnuga tööd mis pigem nauditav hobi, teine asi kui tööd tehakse ainuüksi soovist pangakontole veel üht nulli juurde keevitada või lihtsalt fantaasia puudusest.
Aga kudas teil vanematega? Mumeelest paras võrrand on see, kuidas sätitada oma elu nii, et selle perioodi vahele kui lapsed kodust lendavad ja vanurid veel koju pole maandunud, jääks piisavalt aega omale elamiseks. Kui jala pealt lähevad (vabandust, kui tundub liiga karm), siis vähe teine teema, aga kui peab pikalt hooldama, siis ikka nürib vaimu ja tervist. Hoolduse teema on siin väga kahtlane ja ei avalda usaldust, vanad ei taha ka.
ReplyDeleteKanadas ja Eestis on suht sarnased hooldamise probleemid. Ega keegi taha hooldekodusse minna aga mingi moment pole tavainimesel piisavalt oskusi, koolitust ja võimet.
Delete