Lõpuks ometi jõudis ka meile talv kohale. Saime korraliku sahmaka lund ja temperatuur langes piisavalt alla nulli, et mahasadanud kraam kohe ära ei sulanud. Põhja pool suusamäel olid tingimused veelgi paremad nagu võis eeldada.
Võtsin töölt reedese päeva vabaks, Blue Mountainil lumelaua maailma karikavõistluste etapp ja mõnus suusailm värske lume, mõne miinuskraadi ning päikesepaistega. Tüdrukud kahjuks ei saanud kumbki kaasa tulla, mis ikka, sõitsin üksi. Et igav ei hakkaks panin moblale allalaaditud Lex Fridmani podcasti Betür Kacariga autoraadiost mängima. Teemaks ürgne DNA, elu päritolu, panspermia, ... sihukesed põnevad asjad. Ainus häda on selles, et autosõidul ei saa liiga põnevat lugu kuulata, tähelepanu kipub liigselt jutule keskenduma. Ei hakka siin ümber jutustama, kuulake ise. Meeldejäävat kildu ikka jagan: "Kui sulle bakterid ei meeldi pole Maa õige planeet elamiseks"😁 Lisaks tuli pähe mõte, et taoliste podcasti'de kuulamise juurde sobib ideaalselt ChatGTP. Kui mõni moment jääb segaseks peatad podcasti ja küsid AI'lt terminite või teooriate kohta selgitust. Autos eeldaks see muidugi kõnetuvastusega chatboti (speechboti?) kasutamist. Ei jõua ära oodata millal kõik see tehnoloogia sujuvalt, tõrgeteta ja korrktselt töötavana lihtinimesele kättesaadavaks osutub.
Parkimise sain kõige lähemale tõstukile, sest üks tüüp lahkus just nina eest. Mäel oli rahvast suht palju kuid võistluste jälgijad suurt tõstukisabadesse ei tikkunud. Sõitsin poole kaheni ühte jutti kuni algas finaallaskumine. Jälgisin all kohe finishi juures. Oleks hea meelega läinud poole mäe peale filmima aga terve nõlv oli kinni pandud ja metsa vahelt ei viitsinud raja äärde ronida. Äge näha kuidas maailma tipptasemel lumelaudusid kihutavad, müstiline millise kaldenurgaga suudavad jäisel pinnal pöördes püsti püsida.
Suusatasin kahe puhkepausiga pea kaheksani. Tegin enamusele avatud radadele tiiru peale. Lund siiski nii vähe, et mitmed järsemad suletud, isegi paar laugemat lõunanõlva vaid kerge kümnesendise lumekihiga kaetud, seal pole ka lumekahureid. Teise puhkepausi istusin võistlejatele eraldatud ruumis kuna kohvikus lauad täis. Koondise jopest oli jällekord kasu, keegi ei küsinud midagi. Ainuke häda, et mingid tüübid tulid juttu ajama ja vanu aegu meenutama. Lasin headele mäeoludele viidates kiirelt jalga enne kui jutt liiga konkreetseks läks. Koju sõites kippus roolis tukk peale. Lõpuks kui pilt kaks korda pea eest kukkus keerasin külapoe parklasse ja tukastasin kümmekond minutit. Rohkem polnudki vaja, astusin veel korraks külma õhu kätte ja olingi värske.
Järgmisel päeval jalad hullult kanged, eriti andsid reielihased tunda. Täitsa lõpp, kas olen vanaks jäänud või mis, vanasti põrutasin lõdvalt nädal aega järjest hommikust õhtuni mäel ja ei miskit erilist. Sellises seisus küll ei saa esmaspäeval minna. Õnneks oli pühapäeval juba parem. Esmaspäeval lubas lumesadu ja parajalt külma ilma. Üksi poleks viitsinud aga sõbraga kokku lepitud, hea et aitas laiskusest üle. Lihased ka juba täitsa ok, sõita sai rohkemgi kui reedel, sest tõstukisabad praktiliselt puudusid. Võistlusnõlvale lasti tavakodanikke peale kahte. Kui korra seal laskutud siis mujale enam minna ei tahtnudki. Ideaalne kalle ja lumepinna tugevus, kihutasime ja harjutasime igat sorti pöördeid. Viimased sõidud uhasin otse alla, kui pulsikella uskuda tõusis kiirus pea 70 km/h peale. Kummalgi päeval läks üle saja kildi kirja, kokku 215km millest kaks kolmandikku suuskadel, ülejäänu tõstukil istudes - ei viitsinud pidevalt kella peale ja maha lülitada.
Jaanuarikuu jooksunumbrid kujunesid järgmisteks: Kokku 115km keskmise tempoga 4:50 kilomeetri peale. Kiireim kilomeeter 4:16, viiekas 23:24, parim keskmine kiirus 4:36/km. 16 korda jooksmas jaanuaris. Koertega jalutamist 24 kilti.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!