Monday, February 13, 2023

Thru-hiker - paadunud matkasell


Te Araroa trail, üle 3000 km
Kaasal mul kombeks aeg-ajalt Eesti inimestele heast südamest ööbimisteenust pakkuda, tasuks võtame vaid suhtlemist ja lobisemist. Kui tütred veel kodus elasid siis neile eriti ei istunud, ei saa ju öösärgis või hoopis ilma hommikul ringi lipata kui võimalus võhivõõrale sülle joosta. Öömajalisi nii ja naasuguseid aga enamasti pole olnud põhjust kahetseda. Vahel mõelnud, et Torontos paljudel eestlastel palju avaramad võimalused kui meil kuid eksprompt öömaja pakuvad suht vähesed. Üks tihedamatest võõrustajatest mõne kildi kaugusel elav endine malevakaaslane, ehk siis kah immigrant.

Kui kaasa jälle ütles, et keegi pidi paariks ööks kohta otsima, kehitasin mitte eriti entusiastlikult õlgu. Kuna tegu olevat üksiku noormehega, soovitasin netis profiilile pilgu peale visata. Mitte et ma eriti pelgaks, aga lisainfo ei tee kunagi paha. Tegu olevat kõva matkaselliga, see kohe soojendas üles - sarnane huvi. Jaa-jaa ma tean küll, et netis saab endale suht väikese vaevaga suvalise profiili üles ehitada, paraku pole me piisavalt huvipakkuv sihtmärk ei sulleritele ega välisluureteenistustele😛

Igatahes tüüp osutus tõepoolest huvitavaks tegelaseks. Keskmisest pikema sõjaväelase kogemusega, kes armeest lahkudes leidnud endale mugava eriala, millega saab maailma mööda tööd tehes ringi rännata. Lisaks vaatamata noorusele ka selline ehtne eesti mees, kes ühtki tööd ära ei põlga ja enamasti kõigega hakkama saab. Alahindaksin tõsiselt kutsudes teda kõvaks matkaselliks - thru-hiker on omaette klass. Pidasin ennast suht vingeks matkajaks, tüübi mitmetuhande kilomeetriste retkede kõrval hakkas piinlik, et üldse mainisin oma sajakildist rekordit. Tegelt meeldis mulle kõige enam, et noormees rääkis matkadest nagu poleks need miskit erilist, ilma igasuguse suurustamiseta. Lisaks tundus meil olevat suht sarnane maailmavaade.

Ütleme nii, et meil klikkis kohe (vähemalt minu arust), iga õhtu lobisesime pikalt, viimane öö vaatasime Uus-Meremaa (mis ka minu unistuste nimekirjas) ja Appalachian Trail retke pilte poole viieni hommikul. Kuna tegu mitmetuhande kilomeetriste matkadega siis ilmselgelt kulub kuid. Esimese küsimuse peale, kust ta aega leiab vastas noormees: aega tuleb lihtsalt võtta. Pekki, ma jõudsin selle arusaamsieni alles kümmekond aastat tagasi. Ei saa ka mainimata jätta, et finantseerib kõik ise, pole mingeid pururikkaid vanemaid taga toetamas.

Appalachian Trail, üle 3500 km

Arvasin teadvat matkamisest õige palju, temalt oli kõvasti juurde õppida, eriti varustuse koha pealt. Uus-Meremaa loodus oli lihtsalt võimas, kohati meenutas Hawaiid. Appalacian Trail puhul üllatas karude rohkus ja asjaolu kui rahulikult ta nendega kohtumisi võttis. 15 karu ühe päeva jooksul on ikka uskumatult palju, nägin isegi videolõiku puu otsa roninud mõmmipoegadest ja emakarust. Madusid õige mitmeid, mõned eksootilisemad ja mürgisemad lisaks sellistele tavalistele, mida ka Ontarios näeb. Kambajõmmiks oli tal neiu, kes esimest korda pikemal matkal. Mina poleks küll julgenud kogemusteta kaaslasega nii pikale matkale minna, samas osutus tütarlaps äärmiselt tubliks pidades lõpuni vastu.

Esimest korda kuulsin sihukesest värgist nagu "trail magic" ja "trail angels". Vabatahtlikud, raja ääres elavad endised matkajad, ja muud heatahtlikud kodanikud jätavad raja äärde konteinereid või isegi külmkarpe toidu ja joogipoolisega, hakkajamad lausa pakuvad hommikusööki - kõik tasuta. Pean tunnistama, et mu arvamine ameeriklastest tõusis õige mitu pügalat (kummardus Epu suunas). Pole kuulnud, et Kanadas seda oleks, aga võibolla lihtsalt pole nii pikkadel radadel matkanud. Lisaks on rajal mõningad onnid ööbimiseks ja rajale mineku ning lahkumise kohtades kastid teiste matkajate poolt kõigile priilt võtmiseks maha jäetud varustusega, mida nood enam ei vajanud.

Kokkuvõttes üks igati põnev tutvus, kes teab äkki millalgi saan mõne lühema matka või etapi puhul kampa lüüa. Vormi poolest momendil väga ei muretse, loodetavasti liiga palju tema tempot tagasi ei hoiaks. Oleks pea unustanud: noormees tegeleb ka sukeldumise ja lumelaua sõiduga.

4 comments:

  1. Äge!
    Vaata neid USA radu ka:https://www.animalsaroundtheglobe.com/longest-hiking-trails-in-the-us/
    Meil Pauliga on (siiani väga udune) plaan teha kuulus Pacific Crest Trail, või vähemasti osa sellest. Näis. Lubama ei hakka.
    https://en.wikipedia.org/wiki/Pacific_Crest_Trail
    Ning jaa, ühendriiklased ON helded ja abivalmid, ma olen kogu aeg seda rääkinud ju :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aa, ja ühendriiklaste kiituseks veel: campgroundide (nende, kus truck camperiga peatume) sissepääsude juures on tihtipeale kastid või väike eraldatud ala kirjaga FREE. Matkasellid jätavad sinna asju, mida nad enam ei vaja, meie näiteks oleme jätnud toidunõusid, kasutet, aga veel täitsa asised matkatoolid, käterätikuid, riietusesemeid. Jäetakse ka telke, magamiskotte, priimuseid, väikeseid propaanikanistreid, koormakatteid. Need, kel tarvis, saavad sealt siis omale vajalikku valida. Campgroundides ööbib tihtipeale ka väga väikese sissetulekuga matkajaid.

      Delete
    2. Huvitav, tuli meelde, et Kanadas olen siiski korra sellist tasuta toidu ja muu kraami kohta näinud. Sedagi väga raskelt ligipääsetaval telkimisplatsil Beausoileil saarel, pead nimelt olema jahi või mingi muu veesõiduki omanik või üürima mingit alust. Ehk siis väikese sisseulekuga matkajad üldiselt sinna ei jõua.

      Läänes on mitmed tõsiselt pikad ja ägedad matkarajad, mida nimetasid, tüübil oligi plaanis üks neist ette võtta.

      Delete
    3. Tõenäoliselt legendaarne PCT siis, see kuulub iga pikamaamatkaja "kohustusliku" repertuaari hulka :)
      Sellest on raamatuid kirjutatud ja filme vändatud jne. Jupp PCT'd asub siinsamas mu koduosariigis: https://www.pctoregon.com/

      Delete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!