Kevadväsimus või vanadus?

Viimasel ajal, tegelt pea aasta algusest saati on samm jooksurajal nagu raskemaks läinud. Tempot vaadates pole küll mingit erilist tagasiminekut märgata, aga sihuke tunne nagu oleks hapnikust rohkem puudus kui tavaliselt. Ehk siis tavalise viiesammuse sisse-välja hingamise rütmi asemel olen hakanud neljast kasutama: kahe sammuga sissehingamine, kahega välja. Varem hingasin tihemalt ainult kiirendades või mäkke joostes, nüüd kipub niisama seitsmekat sörkides neljasammune hingamisrütm sisse tulema. Proovisin jõuga aeglasemalt ja sügavamalt hingata, päris hästi funksis ja tempo ei läinud alla, paraku ei tundunud naturaalne nagu varem. Hakkas juba kahtluseuss närima, et vanadus kipub ligi. Kas olen oma parimad sooritused teinud ja siit läheb tee vaid "allamäge". Joosta muidugi allamäge lihtsam😁

Täna läksin järjekordsele ringile peale kätekõverduste ja kõhulihaste seeriat. Tuleb tunnistada, et need viimased tegevused on viimasel ajal unarusse jäänud. Käelihased lausa valutasid kuna alustasin alles eile uuesti peale paarikuust vaheaega. Kõhulihased seevastu normis, ei andnud tunda. Ilm sihuke pilves jahedavõitu, 8 soojakraadiga - kõlbas siiski lühikeste pükstega joosta, särgi peale tõmbasin õhukese jooksufleece, pähe nokats. Algus oli tavaline tunne, kilomeetri ja kahe vaheajad sutsu paremad kui harilikult, kolmas üllatavalt kiire. Vilksas mõte: jookseks täna kümpsi, samm suht kerge, eks neljapoole kohal otsustan kas keeran tagasi või lähen pikemale ringile. Kuna tunne ikka hea suundusingi jõeoru poole. Viie kildi vaheag kostis parim sel aastal joostutest, kummaline sest kümpsi puhul ju viieka rekordit ei tee.

Kui aju arvab et oled 25 arvab keha,
et oled peast põrunud ... või mitte veel😉

Järgmised viis olid ses mõttes raskemad, et rada rohkem liigendatud kallakutest üles-alla. kaheksanda, üheksanda ja kümnenda kildi kohal tõusud, suurim just lõpus. Tõusude peal lasen tempot alla, ei suru hambad ristis, ega ma medali või mõisa peale jookse. Päris viimane pool kilti kergelt allamäge jooksid jalad ise. Vaheagu ei kuulnud lõpus, sest just neil momentidel sõitis mingi masin mööda või niitis kodanik muru. Lõpetasin samas punktis kust startisin ja vajutasin kellad ning mobla kinni. Esimesel pilgul paistis normaalselt hea tempo olnud. Alles peale dushi all käimist ja lähemalt uurimist selgus, et jooksin uue isikliku 10K rekordi 45:52. Sealjuures olid mõlemad pooled ehk 5K selle aasta parimad ajad, viimane ja raskem pool isegi kiirem 22:46. Huvitav kas hommikune hullamine loetakse rahvusvahelise spordiarbitraazhi poolt dopinguks, mis rekordid kehtetuks muudab🤔

Seega kuuldused mu vanaks jäämisest on momendil mõnevõrra liialdatud⛷️🍻🏃