Aiaporr ja Probleemid kohaliku faunaga

Kohalik fauna õuedushi all

Eile jõudsin rattaringilt tagasi kui oli juba pimedaks läinud, siin lõunamaal Kanadas juhtub see suht äkki. Kergelt hämaras astud poodi krabamaks külma õltsi rattasõidu janukustutuseks, poest välja tulles juba pime. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida, tegelt imelik et vähemalt pooltesse postitustesse oskab kesvamärjuke sisse pugeda. Väidetavalt inimesed mõtlevad ja räägivad asjust millest puudust tunnevad. Alkoga küll meil nii pole, sest suvise uputuse ajal pidi kaasa allkorrust kraamides ka meie aastatega kogunenud kärakariiuli varud üles tassima. Jessas, polnud aimugi kui palju igatsorti häid ja paremaid napsusid kodus. Vanasti sai igalt reisilt lubatud koguse 1.14L kangemaid jooke kaasa võetud, paraku ei jaksanud neid sama tempoga hävitada kui juurde tuli - viimased aastad olengi loobunud tollivaba napsu lennukiga koju tarimisest.

Igatahes koju jõudes vaatamata lebole tempole nahk märg, meil ju augustis tavapärasest tagasihoidlikum soojalaine parasjagu käsil, temperatuurid soojaindeksiga jäävad alla 40 kraadi. Jooksmas kannatab käia vaid varahommikul, tänagi lihtsalt sörkisin 6 kilti, palavaga ei taha pingutada. Aeda olen endale üles pannud välidushi mis kujutab endast garaazhi räästa külge lauajupi ja konksuga kinnitatud aiavoolikut. Igati mõnus ja tõhus meetod hommikul jaheda dushiga trenni higi maha lopumiseks ning kere jahutamiseks. Kasutada saab seni kui öised temperatuurid voolikus vett ära ei jääta, ehk siis siinmail aprilli keskpaigast oktoobri lõpuni julgelt.

Kutsik vannis pesus

Kui toast rätiku krabasin tikkus kutsik õue kaasa. Las tuleb, saab natuke aias ringi tormata sel ajal kui end loputan. Lasin koera väravast sisse, too pani jooksuga marjapõõsaste vahele. Keerasin kraani lahti ja jõudsin vaevalt vee alla kui ninna lõi jälk skunksihais. Ilmselt loom ehmus kas veejoa häälest või aialambi süttimisest. Kaua ei kannatanud selle haisu käes lobistada, äkki meenus - kuram koer aias. Hüüdsin mitu korda, kutsikust kippu ega kõppu, tavaliselt ta tuleb jooksuga kutsumise peale. Vaatan väravad kinni, loom välja ei saa. Aiast kusagilt teist ei leidnud, skunks koera maha ei murra, aga kus ta siis ikkagi on. Leidsin Sushi maja eest trepilt välisukse ees õnnetu ja kahtlaselt vaikse olekuga, ilmselt oli teine end värava alt läbi pressinud.

Ega sa lollike ometi skunksi püüdmas käinud. Kuna haisu pool maailma täis polnud aru saada kas koer lehkab või mitte. Lasin looma tuppa, kodused juba kommenteerisid skunksi haisu kuid eriti erutunud polnud, ikka vahel juhtub. Kui elukas väljas sahmaka laseb tunneb pool kvartalit haisu, ja seda nii väljas kui majades sees mis muidugi tähendab, et hermeetilisusega siinmaal lood hästi ei ole. Loomulikuks ventilatsiooniks kutsutakse :D Olukord muutus kahtlaseks kui toas lehk tasapisi hajumise asemel vaid tugevamaks läks. Suures toas diivanil püherdav ja pead patjadessee hõõruv koer andis vihje, mida ei saanud eirata. Haarasin ta sülle ja kohe oli selge põhiline haisuallikas. Kiirelt loom vanni, soojaveekraan lahti ja elukat kaasaga shampoonitama. Asjatundjad küll väidavad, et skunksi haisu pesuvahendid ära ei võta, ainult aeg aitab kui ei taha looma nülgida.

Reklaam: skunksihaisu eemaldav shampoon

Sushi oli üllatavalt rahulik vannis. Dushitasime teda sooja veega, pesime mitu korda eri pesuvahenditega, ainsaks tulemuseks omapärane lõhnabukett skunksi haisust, märjast koerast ja shampoonide aroomist. Kui sellist saaks purki panna võiks edukalt müüa deodorandina, millega ülekuulatavatelt tunnistusi välja pressida. Pesemise käigus tuli hulk karvatutte vannipõhja, tütar juba muretses, et koer ajab suurest stressist karva maha. Kui muidu polnud väga hull siis otsa eest ikka haises jubedalt. Kaasa pakkus oma tavalist Dove shampooni, ega miskit kaotada pole, kui see ei aita tuleb järgmisena torusiiliga proovida. Lasin koerale pool peotäit pähe, hõõrusin vahutama ja loputasin dushiga tükk aega kuni enam ei vahutanud. Ettevaatlikult nuusutades ei uskunud nina, lehk kadunud. Terve pere, kaasa arvatud kass, käis koera kontrollnuusutamas, tõepoolest see shampoon aitas - tegin pildi jätmaks meelde firma ja margi - taoline info on otseses mõttes kuldaväärt.

Kutsikut õhtusele jalutuskäigule viies tahtsin aiast särgi haarata - koer ajas kõik neli jalga sirgelt vastu ja keeldus aia poole minemast😁 Loodetavasti jääb meelde, et skunksi ei tasu taga ajada. Kolmekildise lonkimise jooksul kuivas loom õhtusoojuses kenasti ära. Koju jõudes ust avades lõi skunksi lehk vastu. Nojah, diivani katteriie ja padjad viskasime 2 tunnise rezhiimiga süvapesusse, õnneks vist vaibal loom ei püherdanud, muidu peaks selle ohtlike jäätmete keskusesse viima. Hais kipub nii nahale kui riietele juurde jääma. Kui ise harjud ära ja ei märka siis teised tunnevad kohe, põnevusega ootan täna töökaaslaste kommentaare. Hommikul jooksmast tulles lõi juba ukselt "aroom" vastu, toas olles lõhnatunne nüristub tasapisi.

Muudest elukatest nägin hommikul aias istudes koolibrit lendamas, esimese ehmatusega pidasin pirakaks parmuks :D Üleeile jooksis rebane maja eest läbi, eile kaks pesukaru ronisid meie viinamarjadega maiustama ja ilmselt orav näris ühe kahest valminud tomatist ära, millest kõrvalolev pilt. Mingi pirakas ritsikas istus mütsi peal. Igav siin ei hakka, fauna lõbustab! 

Droonide sõda ja "Soome" rahu

Ukraina-Vene sõja üheks kõige iseloomulikumaks relvatüübiks on kujunenud droonid. See tehnoloogia on muutnud sõda ja planeerimist nii taktikalisel, operatiivsel kui strateegilisel tasandil. Taktikaliselt jahivad droonid mõlema poole individuaalseid sõdureid, hävitavad kuulipildujapesasid, punkreid ja igat sorti tehnikat alustades mootorratastest ja lõpetades moodsaimate tankide, suurtükkide ning laevadega. Operatiivtasemel lasevad õhku laskemoonaladusid ja juhtimispunkte. Strateegilisel tasemel hävitavad vastase infrastruktuuri (elektrijaamu, kütusehoidlaid, naftatehaseid, ...) ja mis peamine muudavad võimatuks suurte ründegrupeeringute kasutamise. Droonide kasutamise videolõike võib igaüks ise nii X'st, Youtubest kui mujalt avalikust meediast leida, liiga graafilised nõrganärvilistele. 

Mõlemad pooled teavad, et võimatu on luuredroonidele märkamatult koguda kokku vähegi tugevamat löögirusikat. Tankide, soomusmasinate ja mehhaniseeritud jalaväe grupp kujuneks ideaalseks märklauaks vastase kaugsuurtükiväele. Seetõttu toimub viimase aja lahingutegevus väikeste suht hajutatud gruppide vahel muutmaks suurtükiväe tegevust ebaefektiivsemaks. Paraku tähendab see aeglast ja ohvriterikast edenemist, sest kohaliku läbimurde tekkimisel pole võimalik saata suurt grupeeringut edu arendama. Erandiks Kurski operatsioon, kuna vene poolel lihtsalt polnud seal vastavat võimekust, mis vihjab nende tehnikanappusele.

Kui sõja esimesel aastal oli palju sarnast 85 aasta eest toimunud Talvesõjaga siis edaspidi oleks oodanud muutusi. Miks vene peale esimest ehmatust 2022 aasta suvel ei mobiliseerinud ja läinud täisvõimsusega peale. Selleks ajaks polnud Ukraina saanud eriti mingit abi läänelt ja usutavasti oleks vene suutnud suurte ohvrite hinnaga suruda vähemalt Dneprini välja. Ilmselt kartis Kreml oma rahva reaktsiooni sõja kuulutamise ja üldmobilisatsiooni suhtes, otsustati minna aeglasemalt aga kindla peale - oldi veendunud, Ukraina niikuinii kukub. Siis tuli aga sügisene vasturünnak, mille suurt edu venemaa ei oodanud.

2023 kujunes suht staatiliseks, Vene võttis Bahmuti ning Ukraina vasturünnak sisuliselt ebaõnnestus täiega. Ainsaks plusspooleks kujunes vene vägede sidumine nii, et nood ei saanud mujal miskit tõsist ette võtta. 2024 hakkas lõpuks rohkem lääne abi kohale jõudma aga endiselt liiga vähe, liiga hilja ja liiga aeglaselt - vene võttis Avdiivka ja surub momendil Donbassis tõsiselt peale. Ukraina üllatusrünnak Kurskis kujunes ootamatult edukaks. Kas sellest pikemas plaanis kasu sõltub vene poole reaktsioonist. Kui vene ei löö vedelaks, lihtsalt tõkestab Ukraina suurema edenemise ja jätkab ise Donbassis ägedate rünnakutega ning ähvardab läbimurdega, kujuneb sügiseks suht hapu seis. Donbassi kaotamine väikese tüki Kurski oblasti eest oleks vilets vahetus.

Väidetavalt oli Ukrainal lisaks Donbassi surve vähendamisele, ka muid eesmärke. Esiteks taheti näidata läänele ja venemaale, et vene armee on tegelikult suht nõrk suutmata enda territooriumi kaitsta kuna enamus võitlusvõimelisi vägesid ja tehnikat Donbassi ja Harkivi rinnetele koondanud. Kui juba Ukraina piiri ääres selline seis siis ilmselt muud piirid nagu NATO ja Hiina vastas hoopis hõredad. Järelikult tegelt ei karda vene kummastki suunast rünnakut, seda kahjuks muidugi põhjendatult. Kui poleks tuumarelvi võiks NATO väed nädalaga Moskvasse marssida ja Hiina teispoolt Uraali mägedeni tulla. Venele kuluks ära teise maailmasõja alguse "Poola stsenaarium". Teiseks soovis Ukraina järgmisest "punasest joonest" - vene territooriumi hõivamisest, muigega üle astuda näitlikustamaks läänele vene bluffi.

Sõjavangide näol vahetusfondi täiendamine sellises mahus tuli ka ukrainlastele endile üllatusena, nende logistika olla lausa hädas venkude Ukrainasse vedamisega. Ajateenijatel puudub entusiasm end ohvriks tuua isegi putka uue ukaasi valguses, mis ähvardab vangilangenuid pika vanglakaristusega. Neljas põhjus olla väidetavalt võimalus rahuläbirääkimisteks vahetuskaubana tüki venemaa lauda löömine. See muidugi toimib vaid juhul kui Ukrainlased suudavad Kurski oblastis kanda kinnitada. Viimased kaks punkti viivad pealkirja teise osa - "Soome" rahuni.

Sõja jooksul on erinevate poolte võimalused lausa skisofreeniliselt üles-alla käinud. Põhjuseks muidugi asjaolu, et keegi ei tea milliste riskideni üks või teine pool valmis minema. Seni on lääs olnud väga argliku ja vaoshoitud käitumisega mis loomulikult venet provotseerinud maksimaalset tulemust püüdma. Kremli pidev bluffimine ja tuumarelvaga ähvardamine on järjest rohkem mõju kaotanud. Keegi ei usu enam, et nad seda Ukrainas tegelikult teeks. Lääne abi on küll pidevalt kasvanud aga endiselt ebapiisav isegi rinde hoidmiseks, Ukraina võidust rääkimata. Kõik see tähendab, et surve rahuläbirääkimiste alustamiseks järjest kasvab. Need saavad tegelikult alata alles siis kui kumbki pool ei arva, et sõja jätkamine kasulikum oleks. Ehk siis enne USA valimisi venemaa kindlasti läbirääkimistele ei lähe lootes Trumpi võidule ja sellega seoses Ukraina olulisele nõrgenemisele. Ukraina ei lähe enne tõsistele läbirääkimistele kui pole selge, et sõja jätkumine oleks kindlasti palju halvem variant.

Detailidesse laskumata kujutan kõige realistlikuma stsenaariumina "Soome" rahu nii nagu see juhtus peale Talvesõda ja ka Jätkusõda - Soome andis osa territooriumi venele kuid säilitas iseseisvuse. Vene oli mõlemal korral tehinguga nõus vaid seetõttu, et oli kindel Soome peadses langemises. Kogu Soome vallutamine pandi lihtsalt pausile mugavamat momenti ootama. Ukrainaga rahu sõlmimisel saab kindlasti olema sama loogika.

Pakun välja, et Ukraina on sunnitud loovutama Donetski ja Luhanski saades vastu osa (mitte kõik) praegu vene käes olevaid Hersoni ja Zaporozje alasid. Tõsiseks probleemiks saab olema Krimm ja Ukraina tulevane kuulumine NATO'sse. Ainsa võimaliku kompromissina näen siin Krimmi vahetamist NATO liikmelisuse vastu. Kokkuvõttes saaks vene kolm Ukraina oblastit pluss veel veidi, Ukraina säilitaks iseseisvuse ja saaks NATO garantiid. Venemaa oleks nõus sellise tehinguga lootes, et enne NATO'sse astumist (mis võtab väga palju aega või ei toimu kunagi tänu Türgile, Ungarile, Slovakkiale ja kes teab milliselke teisele riigile tulevikus) teeb ta nii või teisiti Ukrainale 1:0 kas siis riigipöörde või uue sõjalise (seekord palju paremini planeeritud) aktsiooniga. Kardetavasti surub vene läbi ka sanktsioonide olulise nõrgendamise. Ehk siis lääs tõstab kollektiivselt käed üles ja sunnib ka Ukrainat selleks.

Kokkuvõttes oleks tegu tüüpilise "Müncheni tehinguga" kuna lääneriikide suutmatus ja otsusevõimetus sunnib Ukrainat selliseid tingimusi vastu võtma. Ukraina võimalik kuulumine NATO'sse ei pruugi suurt miskit tähendada kui Trumpi juhitud USA lahkuma peaks. Isegi ilma selleta on kunagine sõjaline suurvõim suht hambutu otsest sõjalist aktsiooni ette võtma, sest eeldab kõigi riikide nõusolekut. Esimeses tuhinas tundus, et Eesti julgeolek on oluliselt parem tänu NATO laienemisele, järele mõeldes ei pruugi Soome, Rootsi ja isegi Ukraina liitumine aidata kui NATO jääb jututoa tasemele. Nii jube kui see ka tundub on meie ainsaks lootuseks NATO valmisolek tuumarelva kasutada mitte ainult sõnades vaid ka tegudes ja võime seda usutavalt venele demonstreerida. 

Kui kremli maniakk saab õigusega sellist rahu võiduna esitada (isegi kui vene konstitutsiooni peab muutma osade oblastite tagasiandmisega) siis Ukraina president ilmselt astub ise tagasi. Ukraina sisepoliitika saab olema suureks küsimärgiks, raske ette ennustada, mida sõja sisuliselt kaotanud ja pettunud rahvas ette võtab. Putka probleemiks võib kujuneda hoopiski asjaolu, et ta ei kannata (tahab ajalukku minna Ukraina ja Valgevene liitjana vene võimu alla) oodata ära kogu Ukraina liitmist venega ja ründab ennatlikult uuesti.

Eelkirjeldatust positiivsema stsenaariumi ehk Ukraina võidu (territooriumi tagasisaamine, sõjakurjategijate karistamine, reparatsioonid, NATO liikmelisus) eelduseks oleks kas revolutsioon või totaalne majanduskrahh venemaal või lääne riikide otsene sekkumine sõjategevusse, mis momendil tunduvad õige ebatõenäolised sündmused. Hiina käitumine üht või teist poolt otsustavalt toetades "mustaks luigeks", mis lööks kaardipaki segi.

Positiivse noodiga lõpetades võime ükskõik millise sõja tulemuse korral mõned järgmised aastad suht rahulikult tunda. Vene sõjalise võime taastamine võtab aega ja ei maksa ka unustada, et vaatamata oma suurusele ja tuumapommidele on vene nii majanduse, rahvastiku kui kõrgtehnoloogia koha pealt teisejärguline tegelane maailma areenil. Konventsionaalne sõjavägi pole samuti kuigi võimekas nagu näha, aga sellega mitte tuumarelvadega vallutatakse ja hoitakse uusi alasid.

Kuradi põnev kümne või ka viie aasta pärast vaadata palju ma oma ennustustega mööda panen. Seni nimelt pole sõja käigu ennustused eriti täppi läinud kui sõja alguse kuupäev välja arvata.

P.S. Järgmine sõjapidamist oluliselt muutev samm saab olema droonidele AI paigutamine ja drooniparvede kasutamine. Tõsised tegijad katsetavad juba praegu, tulemused on paljulubavad. Näis millal esimesed "targad" droonid Ukraina sõja tandrile ilmuvad.

Napikas

Pilt õhtul töölt aknast läänesuunas 

Eile hakkas ühe ajal sadama, lääne pool tõusis tohutu must äikesepilv, välgutas ja müristas pidevalt. Hüppasin siva autosse, et enne suuremat vihmavalingut tööle jõuda. Õieti tegin, sest paarkümmend minutit hiljem kui naised koju jõudsid kallas kui oavarrest, raske oli neil auto aknast läbi vihma teed näha. tööl jälgisin murelikult läänekaart, kus paksud pilved. Äike on lokaalse iseloomuga, kesklinnast veits idas saime vaid veidi teed märjaks. Põhiline sadu oli läänes ja põhjas, jõed ajasid üle kallaste. Vahelduva eduga sadas kuni õhtuni aga nii vägevalt enam ei kallanud kui lõuna ajal.

      Videol olev piirkond meist paar-kolm kilti lääne pool - tõepoolest napikas!

Hakka või uskuma, et kliimamuutus ka siia jõudnud - vähemalt üleujutuste trendi jälgides. Kui meie piirkonnas (Toronto lääleosa) olid eelmised kaks vihmast põhjustatud üleujutust aastatel 1965 ja 2013 siis see suvi lausa kaks korda juhtunud. Eilne läks küll napilt mööda. Paralleelselt Ontario järve suubuvatest jõgedest (tegelt normaalolukorras vaevu põlveni ulatuvatest ojadest) võttis põhikoormuse enda peale kaks kilti lääne pool olev Etobicoke Creek päästes meid kõige hullemast. Aga seal oli see-eest tõsine uputus, vesi suurtel tänavatel voolas nagu mäestikujões, kohalikus kaubamajas kahlasid inimesed pahkluuni. Tänagi ähvardab äikesega, momendil küll ainult vahelduv pilvitus ja jälgilt lämbe ning niiske - jooksma ei läinud.

Meteoriidisadu ... päriselt?

Moblal Skymap äpiga radiandi leidmine:
Joon all horisont, ülal vasakul Põhjanael
Radiandist natu paremal ülal Kassiopeia
P.S. Toronto, 12 Aug 21:30

Ma siin meteoriitide teemal pikemalt lugejat harima ei hakka, tänapäeval võib paari klahviklõpsu või ka tehisintellektilt häälega küsides hoobilt saada igatsorti huvipakkuvat infot. Tähtsateks faktideks, et perseiidid pärinevad Swift-Tuttle komeedilt (eraldunud komeedipuru mis järgib enam-vähem komeedi orbiiti), maakera tabavad kiirusega umbes 214000 km/h (ma ei eksinud nullidega), nähtavad peamiselt põhjapoolkeral seoses orbiidi ja liikumise suunaga, radiant (saabumise suund) on Perseuse tähtkujus heledaimast tähest Mirfak (α Persei) (võtke heaks kui keegi lapsele ilusat ja haruldast nime otsib😉) pea otse põhjas (Põhjanaela suunas). Mis muidugi ei tähenda, et ainult selles suunas meteoriite näha. Pikemad valgusjutid pigem kaugemal kuna meteoriit tabab atmosfääri vaatleja suhtes nurga all mitte otse tema suunas (otsesuuna puhul oleks näha sekundi kahe jooksul süttivat ja kustuvat tulukest mitte pikka jälge tähistaevas). Haripunkt 12 augusti keskööl eeldatavalt rohkem kui 100 meteoriidiga tunnis ehk üle ühe minutis.

Põrutasin kohalikku pimedamasse kohta suurlinnast eemale, kaks tundi autosõitu põhjapoole. Ühendasin meeldiva meeldivaga ehk ujumaskäimise, rannajalutuskäigu ja lühikese matka meteoriidisaju vaatlemisega. Kohe võin kinnitada, et meteoriitide poolest oli tegu täieliku läbikukkumisega, tunni aja jooksul, mil lebotasin mõnusalt selili rannaliival, kutsik kõrval norisemas, nägin kahte keskmise heledusega meteoriiti ja kolme-nelja nõrka, üks otse minu suunas ehk vaevu asukohta muutev süttiv ja kaustuv tuluke. Satelliite see-eest taevas täis, neid võis tõepoolest märgata keskeltläbi ühe minutis. Korra nägin ilmselt orbiidi korrigeerimist, sest satelliidi juures toimus kolm umbkaudu sekundi kestvat järsku heleduse tõusu.

Kui meteoriite ei näinud siis ilusat päikeseloojakut sain pikalt koos kutsikuga nautida ning portsu pilte teha. Kohe saabudes läksime ujuma, vesi oli ülisoe ja kummaliselt mage, mälus ikka veel Läänemere kerge soolasus. Laine suht suur, arvasin et Sushi ehk kardab kuid kus sa sellega. Jooksis hooga vahutavasse ja murduvasse lainesse sisse koos minuga ujuma. Koera jaoks olid lained nii kõrged, et maad või mind nägi vaid laineharjalt. Kalda poole tagasi ujudes liugles pikalt koos lainega. Hakkas vist meeldima, tegi seda mitu korda, filmile ei saanud, sest üksi talle vees ei meeldi olla. Kaldal püherdas pikalt liivas ja raputas end nii, et kõrvad tahtsid pea küljest lennata.

Käisime kivist randa pidi matkamas. Päike pole enam nii kuum, et tumedaid kivisid tuliseks kütaks. Just parasjagu soojad jalgu puhates selili lebotamiseks ja lainete mühina saatel õltsi limpsimiseks. Meteoriitide vaatkemiseks olin kaasa võtnud klapptooli ja paksu toolikatte liival pikutamiseks. Enne kui hämaraks läks sõime kutsikuga kõhud täis. Andsin talle lisaks maiusele veidi lihalõike ja juustucroissanti enda kõrvalt - hea päev elukal😋 Loom jõi järvest, mina lonksasin viimase Hollandist kaasa võetud Heinekeni. 

Poole üheksa ajal loojus päike, tegin viimased fotod. Vedasin ühe ilusa rannas silma hakanud pikliku kivi autosse - just sobilik peenra äärde. Pimedani veel aega, otsustasin rannal tukkuda kuni päris pime. Kerge pikkade käiste ja kapuutsiga pusa ning fleecevest pakkusid piisavalt sooja, kutsik külje ääres nagu soojavee kott. Silmi avades vaatas vastu põhjatu tähistaevas, samas polnud nii selge ja kontrastne nagu vahel augustiööl. Poolkuu ja õrn pilvkate kaugemal ei lasknud taeval päris pimedaks minna. Nagu eespool mainitud nägin oma pettumuseks vähem meteoriite kui tavalisel pimedal ööl. Lõpuks tüdinesin asjatust ootamisest ja satelliitide jõllitamisest ning korjasin kodinad kokku. Sõitsime kaks tundi koju, tee peal kuulasin aja veetmiseks Donna Leoni viimast kriminulli.

Ei ole vist päris normaalne käitumine sõita puhkepäeval 4 tundi et kahte meteoriiti näha, mis kumbki vaevalt sekundiga üle taeva kihutasid. Normaalne inimene oleks lasknud teistel vaeva näha ja vaadanud netist nende videosid hulka ägedamatest meteoriitidest. Samas tundub vahetu kogemus vingem (ei tea kui põhjendatult) nagu spordisündmuse või kontserdi puhul. Mis teha, igaühel omad kiiksud. 

Usalda enesetunnet, või mitte?🤔

Hiljuti vestlesime ühe noorema inimesega sporditegemise teemal laiemalt ja jooksmise teemal kitsamalt. Tema järgib Polari pulsikella etteantud trennikava, mina pole kunagi mingi kava järgi treeninud, aga no mul pole ka mingeid eesmärke olnud. Kui silmi ees väreleks kindel aeg, millega distantsi läbida või koht võistlustel, mida saavutada, oleks kahtlemata mõistlikum spetside poolt koostatud treeningplaani järgida, mitte ise jalgratast leiutada. Mäesuusatamisega läksin iseõppija "lihtsama" vastupanu teed. Lõpptulemusena suudan liuelda täiesti asjalikult, kuid proffidelt tunde võttes oleks 30 aasta asemel selle taseme ühe hooajaga saavutanud. Iseõppides jõuad lõpuks ka kohale aga elu on liiga lühike, et kõiki asju ise teha nagu kolmeaastane.

Mina olen praktiliselt alati jooksnud ja ka muid spordialasid teinud enesetunde järgi. Kui tunnen, et hea päev, lähen trenni, kui mitte või väsimus kallal siis jätan vahele. Kuna viletsat enesetunnet või väsimust suht harva on ka mu füüsiline aktiivsus suht pidev ja trenne või jooksuringe ei jäta väga tihti vahele. Samas ei tekita ma endale stressi, et pean tingimata mingi tulemuse saavutama. Heaks näiteks maratonikavatsus, mida juba 5 aastat edasi lükanud, põhjuseks kas mõni kergem vigastus, sobiva momendi puudus või lihtsalt laiskus. Samas olen algusest saati, üle 5 aasta, suutnud hoida taset aasta jooksul keskmiselt 100 jooksukilti kuus.

Pealkirja juurde tagasi tulles oli eile kummaline väsimus kallal. Osaliselt kindlasti seletatav 7-tunnisest ajavahest ülesaamisega. Ärkasin, tuiasin ringi, mõtlesin jooksma minna aga hoopis viskasin diivanile sirakile, sihuke lörtsakas olemine. Vedelesin pool tunnikest kuni koer tuli ninaga nügima: vaja välja pissile minna. Kui ei õnnestunud looma ümber veenda pissihäda mõttetuses ajasin end ohates püsti, panin lühkarid jalga, särgi selga ja koerale rihma peale ning läksime. Lootus, et kildine jalutusring loomaga mind ärksamaks teeb ei täitunud. Ilma süüks ei saanud kuidagi ajada, ideaalne hommikune jahedus ja päikesepaiste. Tagasitulles viskasin uuesti diivanile ja jõllitasin lakke, ihu väsimust täis. Ehmatasin pea selgeks kui äkki lõi pähe kaasblogija kirjeldatud mure lausa paar kuud kestnud totaalsest väsimusest. Ega kurat ometi mul kah esimesed sümptomid. Hirm motiveerib: ajasin pingutusega jooksuriided selga ja istusin trepile, nii kergem tossusid jalga panna sest kummargil ei jaksanud. Mõtlesin, et jooksen veidi ja kui ikka üldse ei jõua, eks jalutan koju tagasi.

Mis seal salata, esimene pool kilti oli ikka täielik üle keha kangete lihaste ja liikmetega tuigerdamine. Paar korda käis peast läbi katkestamise mõte, punnin kildi ära ja kui paremaks ei lähe kõmbin koju ja hoopis avan õltsi tundus oivaline idee. Aga läks paremaks, tempot küll polnud kuid lihaste kangus ja valulikkus andis järgi. Teise kildi lõpus hingeldasin aga muidu oli juba päris normaalne tunne. Kolmas kilt veits allamäge läks ludinal, hingamise jätsin tavapärasest tihedamaks. 7 kildise distantsi teine pool oli juba igati harilik lippamine. Pulsikella kinni lüües võisin üllatusega tõdeda: 4:28 kilomeetri peale on selle suve rekordtempo! Vat sulle säh - tuleb välja, et enesetunnet ei maksa alati usaldada. Algne väsimus, kangus ja valulikkus kaob sportides esimese 10 mindiga ja peale seda oled jälle kraps nagu enne - isegi minu vanuses. Seda muidugi juhul kui tegu puhtalt enesetunde või tuju aga mitte mingi tegeliku tõsisema probleemiga.

Mobla Fit'i 10K aeg 44:48

Täna läksin rajale mõttega lühem viiekildine ring joosta, et eilsest pingutusest puhata. Samas tundusid jalad normaalses konditsioonis olevat, kellade patareid kah laetud, poolel teel keerasin 10K ringile. Normaalne rütm ja tempo kuni moblalt seitsme kildi vaheaega kuuldes mõistsin - mitte lihtsalt normaalne vaid lausa väga hea. Kui lõpus veidi suruda tuleks kümps alla 46 mindi. Andsin endale aru, et kerge ei saa olema, sest lisaks paarile pisemale tõusule on üks päris korralik viimasel kilomeetril. Mobla ütleb mulle vaheaegu kuid pulsikellad mõõdavad tavaliselt täpsemalt ja kahjuks ka lühema läbitud distantsi. Üheksandaks kildiks selge, et mäel tempot hoides peaks väga hea aeg tulema. Lisasin sügavama hingamisega hapnikuvoolu ning andsin tuld. 10K aega kuuldes rahulolu hinges: saingi napilt alla 46 mindi ... 44:48 ... oot, mis, hoopiski unelmate piir 45 alistatud!!! Paraku mobla registreeritud aega ma ei arvesta "ametlikku" statistikasse, sest pulsikellade numbrid täpsemad. Samas põhjendatud lootus, et ka pulsikella number peaks rekordilähedane olema. 45:36 oligi uus 10K rekord, eelmine 45:45. Lisaks viimane viiekas 22:27.

Aa... mis ma tahtsin öelda: tegelikult vist ikka ei saa enesetunnet usaldada, see võib petlikult halb tunduda kui tegelt pole häda midagi ja hoopiski elu vorm uimasuse varjus peidus.

Maailm on väike

Teisipäeva õhtul oli nii ilus ilm, ei saanud jätta käimata Vääna rannas ujumas - viimast korda mõneks ajaks. Päike just loojunud aga rahvast rannas paksult. Positiivseks momendiks, mida varem polnud tähele pannud: parkimine kella kaheksast õhtul tasuta, hommikul enne kümmet muideks ka. Vesi oli vaikne ja suppsoe nagu kõik need viimased 6+  nädalat, mis Eesti pinnal viibinud. Õhk parasjagu jahedam kuid õhuniiskus nii kõrge, et pihud niisked.

Koju enne keskööd, viimane aeg elamist sättima ja pakkima hakata, lennuväljale sõiduni vaid 5 tundi jäänud. Auto ajasin garaazhi, ratta tõstsin sisse, tööriistad panin kenasti oma kohale tagasi, et järgmine aasta hea võtta - ei pea otsima. Riided sorteeritult puude peale, tuba korda aga tolmuimejaga ei jõudnud üle käia. Pakkimine läks suht kiiresti, sest kahes kohas elamise eelis: pole vaja riideid edasi tagasi tassida. Kaasa vaid mõned üksikud riidetükid, põhilise kaalu moodustas otse Soomest toodud "Kulta Katariina" ja "Presidentti Gold" kohv ning Kalevi kommid - Maiuspala, Kalev, marmelaadikommi pakid, Pilveke, Tõmmu, Vana Tallinna likööri batoonid. Kuna kohv ja kommid kole rasked toppisin kohvrisse hunniku kilekotte tühimikku täitma, et kraam ei hakkaks liialt ringi liikuma.

Rihm peale tõmmatud mõõtsin kaaluks 22.1kg, veidi alla lubatud 23 kilo, mis Air Canadaga üleookeani ja jätkulennul Euroopas tasuta. Käsipakiks seljakott kuhu läks elektroonika ja mõned kingitused ning toitu, mille toppisin kotti alles hommikul enne lahkumist. Hulk saiakesi ja singijuustu stritsel mõeldud lennujaamas konsumeerimiseks. Joogi ostan kohapealt ehkki praegu saab veel Tallinna lennujaamast vedelikke liitrijagu kaasa võtta. Kell oli öösel kaks läbi kui kõik pakitud, korkisin lõdvestuseks õlle enne magamaminemist. Lisafunktsiooniks ärkamise kindlustamine, et pissihäda üles ajaks kui kella viieks pandud mobla äratust ei peaks kuulma. Voodisse kobisin veidi enne kolme, eriti hästi ei maganud.

Hommikul Järvevana teel sõit lennuväljale

Teatava üllatusena tegin iseenesest silmad lahti kaks minutit enne viit. Hästi läks, sest mobla olin automaatselt ööseks hääletule rezhiimile pannud, sel läks ainult ekraan viie ajal heledaks aga piuksugi ei kostnud - oleks võinud rahuliku südamega sisse magada. Kiirelt kohvimasin peale, toidukraam seljakotti ja olingi valmis. Naisesugulane (konkreetne termin liiga keeruline) sõidutas mu heast südamest lennujaama. Kümme minti enne kuut astusin Lennart Meri terminali ees maha. 

Check-in saba päris korralik. Veidi seisin inertsist koos tavakodanikega kuni meenus, et olles ise üle neti registreerinud võin ka ise kohvri sisse anda ja lihtsalt lennujaama turvatsooni jalutada. Self check-in nelja koha juures oli vaid paar kolm inimest. Teoreetiliselt väga lihtne: skännid moblast enda pileti, vastad paarile küsimusele ja masin trükib sulle kohvriklepsu, mille pead ise sanga külge kleepima. Lisaks paar pisikest kohvri peale ja tshekk endale juhuks kui pagas kaduma läheb. Praktiliselt muidugi võimalik igal sammul miskit valesti teha alates klepsu lahtisikutamisest kuni õige sihtkoha defineerimiseni. Viimane asi juhtus minul, sest tagusin ekraanil kiirelt "edasi", vaevumata instruktsioone lugema. Just nagu kooliajal mate ülesannet tehes kuna nii lihtne. Muidugi juhtus, mis juhtuma pidi - hooletusviga nagu kooliski. 

Kohvri peale läks Amsterdami kleps, mitte Toronto oma. Kui asjast aru sain oli hilja, kohver juba kadus linti mööda lennujaama põhjatusse kõhtu. Kaalusin lindile järgiviskumist kuid loobusin kui silmi ette tuli stseen Chaplini filmist kus ta hammasrataste vahel seikleb. Minu hädakisa peale ilmus üks kena neiu, kellele äpardust kurtsin. Too rahustas: pole hullu, trükime uue klepsu ja ma lähen otsin kohvri üles ning vahetan pagasihoidlas lipikud ära. Helistas kiirelt alla küsides milline mu kohver - must muidugi, nagu 90% pagasist😔 Õnneks käepidemel värviline kleeplint, selle järgi leiti kiiresti ja aeti asi joonde. Tänasin ülevoolavalt, järgmine kord olen targem.

Viking Line lahkub Tallinna sadamast samal ajal

Lend veits hilines a mul savi, Amsterdamis 2 pool tundi vaja laiaks lüüa. Väikeses lennukis kipuvad istmed ka väikesed olema, tukkuda suht ebamugav ehkki üritasin. Piloot oskas üllataval kombel pooletunnise hilinemise pea tasa teha. Schipoli lennuväljal orienteerusin terminalide tähtede järgi, G'sse saamiseks tuli EU piir ületada. Läksin automaatkontrollist läbi ja näitasin Canada passi ette. Viga, suunati ametniku jutule. Too üritas edutult mu sisenemise templit leida kuni teatasin, et pole mõtet, sest tulles kasutasin EU passi. Ok, minge edasi, lasi mu ilma passi küsimata EU'st välja.

Aega ikka veel hullult järgi, astusin Duty Free'sse, miskit keelekastet muretsema. Hollandlastel äärmiselt meeldiv komme vastavaid jooke külmas hoida, sealhulgas ka õltsi. Kui kahe purgi eest küsiti 8 euri siis 6-pack Heinekeni vaid €12 eest. Võite 3 korda arvata millise valiku tegin. Kassaneiu küsis kas panna turvakotti, mekin paar kohe ära vastasin. Hoiatas veel: Ameerikas võetakse ära kui pole kotis, aga minu ilmet nähes arvas: ega need sinna jõua. Ei viitsinud seletada, et kui jõuavadki siis keegi ei hakka paari õltsi konfiskeerima. Otsisin endale mõnusat kohta, kus singijuustu stritslit rahulikult õltsiga alla loputada. Harilikud istmed olid ebamugavad ja kõvad, päris maha ei tahtnud ka istuda. Silma jäi üks äge karakter, kellest ei saanud pilti tegemata jätta.

Kaks nahast massaazhitooli olid väravast veidi eemale paigutatud. Polnud kavas sihtotstarbeliselt kasutada, isegi lühiajaline seanss liiga kallis minusugusele koonrile. Koukisin saia välja ja olin just Heinekeni korkinud kui tool piiksuma pistis. Muidugimõista ei protestinud mitte õlle vastu vaid soovitas tungivalt massaazhiteenust kasutada või uttu tõmmata. Enamuse probleemide parima lahenduse leiad kasutades innovatiivse mõtlemise (thinking outside the box) meetodit. Panin mürasummutavad kõrvaklapid pähe ja mind enam ei seganud. Kedagi teist vist ka mitte, igatahes ei tulnud keegi tropiks sõimama. Oleks tulnud soovitanuks tal mündid sisestada kui häirib, küll tool siis vait jääb. Peale stritsli manustamist ja kolme jääkülma õltsi tuli vaatamata vaiksele piiksumisele tukk peale. Äratas mind koristaja, kes tooli ümbert tolmu võttis. Perfektne ajastus, just kuulutati välja minu tsooni lennukisse sisenemine.

Üleookeani lennuk suurem ja mugavam nagu tavaliselt, seekord marki ei vaadanud aga äärtes kahesed istmed ja keskel neljane ehk kaheksa kohta reas. CheckIni tehes õnnestus mul end puupüsti täis lennukis keskelt vetsu lähedasest positsioonist ainsale vabale aknakohale ümber sättida. Naabriks sain toreda vaikse filipiinlasest naise. Ei viitsinud suhelda ja tema luges kah omaette raamatut. 

Lend möödus nagu ikka: toitudes, filme vaadates ja magada üritades. Aknakoht meeldib mulle kahel põhjusel: esiteks muidugi võimalik välja vaadata ja ägedatest vaadetest pilti teha aga teiseks saab magades mugavalt pead toetada. Vaateid seekord suurt polnud, enamus ajast ühtlane valge pilvitus, seda ka Gröönimaa kohal. Alles Labradoris esimesed augud pilvedes, enne Torontot läks selgemaks, sain isegi kesklinnast mõned viisakad fotod. Kõrvaloleval pildil võimalik isegi teletornist (CN Tower) kohalik vaatamisväärsus tuvastada. Kolmeteist tunniga Tallinnast Torontos - Maailm on väike!

Õnnelik Sushi suigatab oma uue mänguasjaga

Maandusime õigel ajal, juba lennukist saatsin sõnumi, et olen kohal. Piirikontroll automaatskänneriga kiire ja efektiivne. Tollitüüp viipas mu lihtsalt läbi ainsatki küsimust esitamata, küllap paistan piisavalt usaldusväärne. Kaasa küll arvas, et halli habemega kiilakas vanamees lihtsalt ei lange välimuse poolest tüüpilise narkomuula kategooriasse. Kodus võttis mind vastu õnnest pöörane kutsik, kellele mängupalli kingituseks tõin. Kass lendas ligi nuusutama, kuid ei näidanud üles erilist jällenägemisrõõmu. Sushi urises kiisu peale kui too palliga mängida tahtis, krabas lelu kiirelt hambusse ning viis diivanile pesasse. Miskit oli nagu puudu - Koko muidugi. Kes teab kas olekski enam ära tundnud, aga ikkagi tühi koht akna all õhuaugu kõrval, kus ta viimasel ajal lebotas. Ei jõudnudki viimast korda koos randa - üks ajajärk otsa saanud. 

Kukeseenelkäik nr2

Pilt jooksurajalt, mu ratast metsa all näha
kuid seeni ei suuda leida isegi teades kus need on 

Eilse jooksuringi ajal märkasin silmanurgast midagi tuttavlikult kollast metsavahel vilksatamas. Kuna sealsamas lähedal olin paari nädala eest kukeseeni korjanud jätsin koha meelde. Koju jõudes käisin dushi all, jõin kiirelt hommikukohvi saiakeste ja jogurtiga ning kihutasin rattaga tagasi metsa. Tagant kiirustas hirm, et vahepeal läheb keegi teine "minu" kukekate kallale. Õiges kohas ratta seljast maha, juba tee pealt vaadates polnud kahtlust, et kahekümne meetri kaugusel pisikesed kukekad metsa all. Jaa sõbrad - terav nägemine tuleb ka seenelisele kasuks. Tegin moblaga tee pealt pildi, selle pealt paraku ilma zoomimata pea võimatu kukekaid leida isegi teades, et need seal on.

20X zoom

Seekord suht noored ja pisikesed, see-eest palju ja tihedalt. Kokku leidsin umbes neljast kohast väikeste kollaste seente pesakondi. Sealjuures mitte kõigist eelmisel korral meeldejäänud paikadest. Jackpoti otsa sattusin otse maastikurattaraja kõrval, kümmekonna ruutmeetri suurune kaskede varju jääv ala paksult suuri lehterkukekaid lausa täis. Mõned juba vanad ja hallitama läinud. Kuidas keegi polnud enne mind näinud, ainus seletus tavapäratu kasvukoht - kaskede all??? Seekord märkasin ka trendi, et kukeseentele meeldib kasvada metsaradade peal või vahetus läheduses. Pealeastumine ei paista neid eriti segavat, paari elujõulise seene kübaral võis tallamustrit näha.

Puhastamine on see tüütu osa

Lisaks seentele on see aasta ohtralt pohlasid, Tavaliselt ühed tüütumad marjad korjata, kuid Harku metsas on suured ja tihedad kobarad. Toppisin peotäite kaupa suhu, vahele ka mustikaid. Viimased üllatavalt suured ja magusad, ilmselt juba üleküpsenud. Paistab, et viimaste nädalate hoovihmad ja tugev päike ning soe ilm marjade arengu turborezhiimi lükanud. Oleks neid isegi korjanud aga ajaga kippus kitsaks minema ja kukekad meeldivad mulle kõvasti rohkem. Pealegi saab maitsvaid mustsõstraid ja vaarikaid suurema vaevata oma aiast suhu toppida. Kas teadsite, et valge klaar on juba täiesti valmis ka Tallinnas - esimesed suured pehmed ja mahlast läbiimbunud klaarid õunad tuletavad nii maitse kui välimusega elavalt lapsepõlve meelde!  

Eelmise kuu jooksuinfo olen võlgu: Juulis lippasin 16 korraga 118 kilti keskmise tempoga 4:48 kildi peale. Viie, kümne ega ka kilomeetri distantsil märkimisväärseid aegasid pole ette näidata. Käisin 60 kilti ja sõitsin rattaga 250 km. Samme keskmiselt 16427 päevas, läbitud distants nõks alla 20 km päevas. Puhkuse kohta polegi nii paha ehkki eelmine aasta olin samal ajal tublim.

Harrastusspordist

Ritsiku postituse juures tekkis trenni teemal päris pikk arutelu. Ei tahtnud väga pikalt kommenteerima hakata, mistõttu otsustasin ise postituse kirjutada.

Põhiküsimuseks: Miks inimene teeb trenni või on füüsiliselt aktiivne, mis eesmärgiks??? Nii palju kui olen aru saanud siis põhjuseid õige mitmeid: tervis, kehakaal, väljanägemine (edevus), moega kaasa minek, ühiskonna surve, soov enda võimete piire kombata, lihtsalt meeldib,  ... jne ...  

Kui lihtsalt meeldib, nagu minul, on väga lihtne - inimesed üldiselt kulutavad hea meelega aega meeldivate tegevuste peale. Mis tähendab, et tavaliselt ei pea end sundima. Päris nii lihtne siiski pole kuna ka meeldiva tegevuse puhul vahel lihtsalt pole tuju või viitsimist. Enamasti ei sunni end sellisel juhul, aga kui ilm ilus ja muidu tuju pole kõige parem tean kogemusest, et peale jooksu on enesetunne kindlasti hulka etem. Jooksu ajal mõtleb aju probleemidele parima lahenduse, ja pärast dushi all käimist olen energiat täis lahendusi ellu viima. Ehk siis kui trenn meeldib pole eriti motivatsiooni vajagi, kasulike tulemuste (tervis, kaal, väljanägemine, ..) kaasnemine vaid boonuseks.

Aga kui eesmärgiks ülejäänud ülalpool loetletud on motivatsiooniga hulka keerulisem. Inimene tavaliselt kipub eeldama, et teen nii ja tulemus on selline. Täiesti arusaadav, sest suur osa meie elust käib taolise malli järgi - käid tööl, saad palka. Paraku pole trenni ja põhjuste seos üksühene: tervist, kaalu, väljanägemist, enesetunnet  ... mõjutab ka hulk muid tegureid. Raske on end sundida tegema miskit ebameeldivat kui tulemus kole aeglane või vaevaline tulema ja üksühest seost ei näe.

Teine teema on intensiivsus. Ei väsi rõhutamast, et iga uue tegevusega alustades on kõige mõistlikum strateegia tasa ja targu. Eriti füüsiliste koormuste korral, lihased ja liigesed peavad pisitasa uue olukorraga harjuma kui ei taha, et iga päev valutaks või lausa vigastuse saaks. Inimene ei lähe ju paugupealt ilma kogemuseta firmasse direktoriks kandideerima, samuti ei saa spordivõõras kodanik lambist maratoni jooksma minna. Või noh saab teha mõlemat kuid läbikukkumine on garanteeritud.

Kui oled mõnda aega pidevalt trenni teinud võid hakata intensiivsust tõstma. Sportlikke eesmärke võib muidugi püstitada, kuid need peavad olema realistlikud, et tunneksid trennist mõnu mitte ei vihkaks iga momenti. Tegelikult on numbrilistel eesmärkidel mõte vaid professionaalsetel sportlastel. Harrastaja võib neid üles sättida kuid soovitaksin neid teha suht lihtsalt saavutatavad ja paindlikud. Totter oleks end stressi ajada mõttega, et pead tingimata, sadagu või pussnuge, eesmärgi saavutama (millel tegelt mingit sisulist mõtet pole).

Laias laastus jagunevad spordid lühiajalisteks maksimaalset pingutust nõudvateks ja kestvusaladeks. Enamasti eelistavad esimesi nooremad inimesed, kestvusalad sobivad pigem kesk ja vanemas eas. Nii oli minulgi, karate nooremana, jooksmine nüüd veidi eakamana. Tegelikult saab karated edukalt ka vanemana harrastada, kogemused ja vastase lugemine tuleb ajaga, lihtsalt reaktsioonikiirus langeb. Samas võid veidi aeglasem olla kui tead ette mida vastane tegema hakkab.

Intensiivsuse koha pealt on inimesed ilmselt väga erinevad. Mina näiteks ei tunne, et spordiksin kui pulss pole "punases tsoonis". Üldtunnustatud reeglid väidavad, et tegelt inimene ei jaksa pingutada punases tsoonis üle 5-10 minuti. Pulsi tsoonid määratakse vanuse alusel maksimaalse pulsi järgi. Pidin oma pulsikellal käsitsi paika panema valetades end 30 aastat nooremaks, muidu karjuks pidevalt südameataki häire. No ja isegi selle seadistusega jooksen 5 - 10 kilti enamasti punases tsoonis. Esialgu arvasin, et pulsikell valetab aga kõik kolm on mõne löögi piires samad. Jooksen 170 peal, hullult surudes üle 190, öösel langeb tavaliselt alla 45. Nagu tuttav kardioloog ütles: loodus on sind õnnistanud ebatavalise pumbaga.

Kõrvaloleval pildil tänahommikune 11km jooks Harku metsas. Keskmine tempo 4:46 kilomeetrile, esimene kilt soendustempos, kiireim viimane. Stabiilne kiirus ja pingutus. 42 tundi taastumist on muidugi naljakoht, tund hiljem hüppasin ratta selga ja sõitsin jooksu ajal vilksamisi metsa all nähtud kukeseeni korjama - korraliku korvitäie sain. Nagu näha on pulss 53'st jooksuminutist 43 jooksul punases. VO2Max 58, kehakaal 78.1kg enne jooksu, BMI 21.9.

Infoks lisan tänase toitumise:

Hommikusöök: Jogurt ja müsli, kohv, kaks magusat saiakest ja kaks soolasemat pirukat.

Lõuna: Põdraliha praad kartulitega, tomati-kurgi salatiga, tee ja suur kohupiimapirukas.

Õhtu: Kohv, paar pasteedisaia, sulatatud juust, küüslaugusai, jäätis mustsõstratega.

Snäkid: mustikad ja pohlad seenel olles, 5-6 õuna, veerand arbuusi, neli kommi, ja kaks õltsi seeni puhastades.

Koko

Viimane pilt Kokost mu moblas juunis

Koduloomade omamise kõige raskemaks momendiks on nende lahkumine, mis paratamatult kunagi tuleb. Olen kuulnud inimesi rääkivat, et kuna sõbra lahkumine nii raske siis nad ei taha enam endale koera või kassi võtta. Tõepoolest on väga raske, kuid minu meelest annab tohutult väärtust elule juurde, eriti kui saad ka loomale täisväärtuslikku ja toredat aega pakkuda.

Koko lahkumine on senistest kõige raskem olnud. Meil olid enne kaks kassi, kuid mõlemad läksid mõnevõrra ootamatult, kiiresti ja loomulikul teel. Polnud seda aega, kus loom kuude kaupa tasapisi viletsamaks jääb. Meie vanaprouast koera viimane aasta sarnanes üllatavalt palju inimese kustumisega. Mõni hääbub vaimselt, mõni füüsiliselt, mõnel mõlemad korraga nagu ka meie Kokol see juhtus. Tasapisi füüsiliselt nõrgemaks jäämine on normaalne kuid viimastel kuudel muutus järjest kiiremaks.

Kiki ja Koko kes tuli meie ellu 2009

Veel juunikuus käisin temaga vähemalt korra nädalas veidi pikema, paari kilomeetrise tiiru. Ega ta suurt jaksanud ja liikus aeglaselt aga ikka oli põnev pargis ja metsas nuuskida. Kuulmine oli tal täiesti läinud, nägemine üsna hägune aga lõhnataju hea. Nii lihaskoordinatsioon kui jõud viletsad, kippus vahepeal komistama ja kukkuma, trepist üles saamine oli raske. Viimasel kuul oli pesast üles ajamine probleem, jalutamine kole vaevaline, toidukausi juures ei jaksanud püsti seista, ... Paar korda oli kaasaga tänaval pikali kukkunud ja tõmblema hakanud. Hädad hakkasid öösiti pesasse juhtuma. Lõpuks kippus apaatseks jääma, ei rõõmustanud enam toidu, teiste koerte ega inimeste üle. Ehk siis ka vaimne pool kustus.

Koko ja Sushi lumes möllamas

Loomaarsti sõnul polnud mõtet looma kauem lihtsalt vaevlemas hoida, valulik lõpuagoonia juba alanud. Parem nii loomale kui perele raske otsus teha. Mind lohutab teadmine, et lahkumisprotsess tegelikult nii kerge on. Kui olete kunagi narkoosi saanud teate millest jutt. Üks moment oled ja siis enam ei ole. Aga ikka on kuradima raske, viisteist aastat saatis Koko meid.

Eile oli raske millelegi konsentreeruda, mõtted kogu aeg kutsa peal. Oleksin peaaegu punasest tulest läbi sõitnud ja ei märganud üht noormeest ülekäigurajal. Kui maja ees parema esirattaga kraavi sõitsin leidsin, et autoga ei maksa täna enam liiklusesse nina pista.

Õhtul rääkisime pikalt kaasaga. Süütasin Kokole küünla ja võtsin pitsi konjakit. Koko, sa jääd meile alatiseks meelde rõõmsa, energilise ja äärmiselt kena välimusega kutsana!!!

                                       Koko õpib ujuma ja sukelduma