Maailm on väike

Teisipäeva õhtul oli nii ilus ilm, ei saanud jätta käimata Vääna rannas ujumas - viimast korda mõneks ajaks. Päike just loojunud aga rahvast rannas paksult. Positiivseks momendiks, mida varem polnud tähele pannud: parkimine kella kaheksast õhtul tasuta, hommikul enne kümmet muideks ka. Vesi oli vaikne ja suppsoe nagu kõik need viimased 6+  nädalat, mis Eesti pinnal viibinud. Õhk parasjagu jahedam kuid õhuniiskus nii kõrge, et pihud niisked.

Koju enne keskööd, viimane aeg elamist sättima ja pakkima hakata, lennuväljale sõiduni vaid 5 tundi jäänud. Auto ajasin garaazhi, ratta tõstsin sisse, tööriistad panin kenasti oma kohale tagasi, et järgmine aasta hea võtta - ei pea otsima. Riided sorteeritult puude peale, tuba korda aga tolmuimejaga ei jõudnud üle käia. Pakkimine läks suht kiiresti, sest kahes kohas elamise eelis: pole vaja riideid edasi tagasi tassida. Kaasa vaid mõned üksikud riidetükid, põhilise kaalu moodustas otse Soomest toodud "Kulta Katariina" ja "Presidentti Gold" kohv ning Kalevi kommid - Maiuspala, Kalev, marmelaadikommi pakid, Pilveke, Tõmmu, Vana Tallinna likööri batoonid. Kuna kohv ja kommid kole rasked toppisin kohvrisse hunniku kilekotte tühimikku täitma, et kraam ei hakkaks liialt ringi liikuma.

Rihm peale tõmmatud mõõtsin kaaluks 22.1kg, veidi alla lubatud 23 kilo, mis Air Canadaga üleookeani ja jätkulennul Euroopas tasuta. Käsipakiks seljakott kuhu läks elektroonika ja mõned kingitused ning toitu, mille toppisin kotti alles hommikul enne lahkumist. Hulk saiakesi ja singijuustu stritsel mõeldud lennujaamas konsumeerimiseks. Joogi ostan kohapealt ehkki praegu saab veel Tallinna lennujaamast vedelikke liitrijagu kaasa võtta. Kell oli öösel kaks läbi kui kõik pakitud, korkisin lõdvestuseks õlle enne magamaminemist. Lisafunktsiooniks ärkamise kindlustamine, et pissihäda üles ajaks kui kella viieks pandud mobla äratust ei peaks kuulma. Voodisse kobisin veidi enne kolme, eriti hästi ei maganud.

Hommikul Järvevana teel sõit lennuväljale

Teatava üllatusena tegin iseenesest silmad lahti kaks minutit enne viit. Hästi läks, sest mobla olin automaatselt ööseks hääletule rezhiimile pannud, sel läks ainult ekraan viie ajal heledaks aga piuksugi ei kostnud - oleks võinud rahuliku südamega sisse magada. Kiirelt kohvimasin peale, toidukraam seljakotti ja olingi valmis. Naisesugulane (konkreetne termin liiga keeruline) sõidutas mu heast südamest lennujaama. Kümme minti enne kuut astusin Lennart Meri terminali ees maha. 

Check-in saba päris korralik. Veidi seisin inertsist koos tavakodanikega kuni meenus, et olles ise üle neti registreerinud võin ka ise kohvri sisse anda ja lihtsalt lennujaama turvatsooni jalutada. Self check-in nelja koha juures oli vaid paar kolm inimest. Teoreetiliselt väga lihtne: skännid moblast enda pileti, vastad paarile küsimusele ja masin trükib sulle kohvriklepsu, mille pead ise sanga külge kleepima. Lisaks paar pisikest kohvri peale ja tshekk endale juhuks kui pagas kaduma läheb. Praktiliselt muidugi võimalik igal sammul miskit valesti teha alates klepsu lahtisikutamisest kuni õige sihtkoha defineerimiseni. Viimane asi juhtus minul, sest tagusin ekraanil kiirelt "edasi", vaevumata instruktsioone lugema. Just nagu kooliajal mate ülesannet tehes kuna nii lihtne. Muidugi juhtus, mis juhtuma pidi - hooletusviga nagu kooliski. 

Kohvri peale läks Amsterdami kleps, mitte Toronto oma. Kui asjast aru sain oli hilja, kohver juba kadus linti mööda lennujaama põhjatusse kõhtu. Kaalusin lindile järgiviskumist kuid loobusin kui silmi ette tuli stseen Chaplini filmist kus ta hammasrataste vahel seikleb. Minu hädakisa peale ilmus üks kena neiu, kellele äpardust kurtsin. Too rahustas: pole hullu, trükime uue klepsu ja ma lähen otsin kohvri üles ning vahetan pagasihoidlas lipikud ära. Helistas kiirelt alla küsides milline mu kohver - must muidugi, nagu 90% pagasist😔 Õnneks käepidemel värviline kleeplint, selle järgi leiti kiiresti ja aeti asi joonde. Tänasin ülevoolavalt, järgmine kord olen targem.

Viking Line lahkub Tallinna sadamast samal ajal

Lend veits hilines a mul savi, Amsterdamis 2 pool tundi vaja laiaks lüüa. Väikeses lennukis kipuvad istmed ka väikesed olema, tukkuda suht ebamugav ehkki üritasin. Piloot oskas üllataval kombel pooletunnise hilinemise pea tasa teha. Schipoli lennuväljal orienteerusin terminalide tähtede järgi, G'sse saamiseks tuli EU piir ületada. Läksin automaatkontrollist läbi ja näitasin Canada passi ette. Viga, suunati ametniku jutule. Too üritas edutult mu sisenemise templit leida kuni teatasin, et pole mõtet, sest tulles kasutasin EU passi. Ok, minge edasi, lasi mu ilma passi küsimata EU'st välja.

Aega ikka veel hullult järgi, astusin Duty Free'sse, miskit keelekastet muretsema. Hollandlastel äärmiselt meeldiv komme vastavaid jooke külmas hoida, sealhulgas ka õltsi. Kui kahe purgi eest küsiti 8 euri siis 6-pack Heinekeni vaid €12 eest. Võite 3 korda arvata millise valiku tegin. Kassaneiu küsis kas panna turvakotti, mekin paar kohe ära vastasin. Hoiatas veel: Ameerikas võetakse ära kui pole kotis, aga minu ilmet nähes arvas: ega need sinna jõua. Ei viitsinud seletada, et kui jõuavadki siis keegi ei hakka paari õltsi konfiskeerima. Otsisin endale mõnusat kohta, kus singijuustu stritslit rahulikult õltsiga alla loputada. Harilikud istmed olid ebamugavad ja kõvad, päris maha ei tahtnud ka istuda. Silma jäi üks äge karakter, kellest ei saanud pilti tegemata jätta.

Kaks nahast massaazhitooli olid väravast veidi eemale paigutatud. Polnud kavas sihtotstarbeliselt kasutada, isegi lühiajaline seanss liiga kallis minusugusele koonrile. Koukisin saia välja ja olin just Heinekeni korkinud kui tool piiksuma pistis. Muidugimõista ei protestinud mitte õlle vastu vaid soovitas tungivalt massaazhiteenust kasutada või uttu tõmmata. Enamuse probleemide parima lahenduse leiad kasutades innovatiivse mõtlemise (thinking outside the box) meetodit. Panin mürasummutavad kõrvaklapid pähe ja mind enam ei seganud. Kedagi teist vist ka mitte, igatahes ei tulnud keegi tropiks sõimama. Oleks tulnud soovitanuks tal mündid sisestada kui häirib, küll tool siis vait jääb. Peale stritsli manustamist ja kolme jääkülma õltsi tuli vaatamata vaiksele piiksumisele tukk peale. Äratas mind koristaja, kes tooli ümbert tolmu võttis. Perfektne ajastus, just kuulutati välja minu tsooni lennukisse sisenemine.

Üleookeani lennuk suurem ja mugavam nagu tavaliselt, seekord marki ei vaadanud aga äärtes kahesed istmed ja keskel neljane ehk kaheksa kohta reas. CheckIni tehes õnnestus mul end puupüsti täis lennukis keskelt vetsu lähedasest positsioonist ainsale vabale aknakohale ümber sättida. Naabriks sain toreda vaikse filipiinlasest naise. Ei viitsinud suhelda ja tema luges kah omaette raamatut. 

Lend möödus nagu ikka: toitudes, filme vaadates ja magada üritades. Aknakoht meeldib mulle kahel põhjusel: esiteks muidugi võimalik välja vaadata ja ägedatest vaadetest pilti teha aga teiseks saab magades mugavalt pead toetada. Vaateid seekord suurt polnud, enamus ajast ühtlane valge pilvitus, seda ka Gröönimaa kohal. Alles Labradoris esimesed augud pilvedes, enne Torontot läks selgemaks, sain isegi kesklinnast mõned viisakad fotod. Kõrvaloleval pildil võimalik isegi teletornist (CN Tower) kohalik vaatamisväärsus tuvastada. Kolmeteist tunniga Tallinnast Torontos - Maailm on väike!

Õnnelik Sushi suigatab oma uue mänguasjaga

Maandusime õigel ajal, juba lennukist saatsin sõnumi, et olen kohal. Piirikontroll automaatskänneriga kiire ja efektiivne. Tollitüüp viipas mu lihtsalt läbi ainsatki küsimust esitamata, küllap paistan piisavalt usaldusväärne. Kaasa küll arvas, et halli habemega kiilakas vanamees lihtsalt ei lange välimuse poolest tüüpilise narkomuula kategooriasse. Kodus võttis mind vastu õnnest pöörane kutsik, kellele mängupalli kingituseks tõin. Kass lendas ligi nuusutama, kuid ei näidanud üles erilist jällenägemisrõõmu. Sushi urises kiisu peale kui too palliga mängida tahtis, krabas lelu kiirelt hambusse ning viis diivanile pesasse. Miskit oli nagu puudu - Koko muidugi. Kes teab kas olekski enam ära tundnud, aga ikkagi tühi koht akna all õhuaugu kõrval, kus ta viimasel ajal lebotas. Ei jõudnudki viimast korda koos randa - üks ajajärk otsa saanud.