Põhiküsimuseks: Miks inimene teeb trenni või on füüsiliselt aktiivne, mis eesmärgiks??? Nii palju kui olen aru saanud siis põhjuseid õige mitmeid: tervis, kehakaal, väljanägemine (edevus), moega kaasa minek, ühiskonna surve, soov enda võimete piire kombata, lihtsalt meeldib, ... jne ...
Kui lihtsalt meeldib, nagu minul, on väga lihtne - inimesed üldiselt kulutavad hea meelega aega meeldivate tegevuste peale. Mis tähendab, et tavaliselt ei pea end sundima. Päris nii lihtne siiski pole kuna ka meeldiva tegevuse puhul vahel lihtsalt pole tuju või viitsimist. Enamasti ei sunni end sellisel juhul, aga kui ilm ilus ja muidu tuju pole kõige parem tean kogemusest, et peale jooksu on enesetunne kindlasti hulka etem. Jooksu ajal mõtleb aju probleemidele parima lahenduse, ja pärast dushi all käimist olen energiat täis lahendusi ellu viima. Ehk siis kui trenn meeldib pole eriti motivatsiooni vajagi, kasulike tulemuste (tervis, kaal, väljanägemine, ..) kaasnemine vaid boonuseks.
Aga kui eesmärgiks ülejäänud ülalpool loetletud on motivatsiooniga hulka keerulisem. Inimene tavaliselt kipub eeldama, et teen nii ja tulemus on selline. Täiesti arusaadav, sest suur osa meie elust käib taolise malli järgi - käid tööl, saad palka. Paraku pole trenni ja põhjuste seos üksühene: tervist, kaalu, väljanägemist, enesetunnet ... mõjutab ka hulk muid tegureid. Raske on end sundida tegema miskit ebameeldivat kui tulemus kole aeglane või vaevaline tulema ja üksühest seost ei näe.
Teine teema on intensiivsus. Ei väsi rõhutamast, et iga uue tegevusega alustades on kõige mõistlikum strateegia tasa ja targu. Eriti füüsiliste koormuste korral, lihased ja liigesed peavad pisitasa uue olukorraga harjuma kui ei taha, et iga päev valutaks või lausa vigastuse saaks. Inimene ei lähe ju paugupealt ilma kogemuseta firmasse direktoriks kandideerima, samuti ei saa spordivõõras kodanik lambist maratoni jooksma minna. Või noh saab teha mõlemat kuid läbikukkumine on garanteeritud.
Kui oled mõnda aega pidevalt trenni teinud võid hakata intensiivsust tõstma. Sportlikke eesmärke võib muidugi püstitada, kuid need peavad olema realistlikud, et tunneksid trennist mõnu mitte ei vihkaks iga momenti. Tegelikult on numbrilistel eesmärkidel mõte vaid professionaalsetel sportlastel. Harrastaja võib neid üles sättida kuid soovitaksin neid teha suht lihtsalt saavutatavad ja paindlikud. Totter oleks end stressi ajada mõttega, et pead tingimata, sadagu või pussnuge, eesmärgi saavutama (millel tegelt mingit sisulist mõtet pole).
Laias laastus jagunevad spordid lühiajalisteks maksimaalset pingutust nõudvateks ja kestvusaladeks. Enamasti eelistavad esimesi nooremad inimesed, kestvusalad sobivad pigem kesk ja vanemas eas. Nii oli minulgi, karate nooremana, jooksmine nüüd veidi eakamana. Tegelikult saab karated edukalt ka vanemana harrastada, kogemused ja vastase lugemine tuleb ajaga, lihtsalt reaktsioonikiirus langeb. Samas võid veidi aeglasem olla kui tead ette mida vastane tegema hakkab.
Intensiivsuse koha pealt on inimesed ilmselt väga erinevad. Mina näiteks ei tunne, et spordiksin kui pulss pole "punases tsoonis". Üldtunnustatud reeglid väidavad, et tegelt inimene ei jaksa pingutada punases tsoonis üle 5-10 minuti. Pulsi tsoonid määratakse vanuse alusel maksimaalse pulsi järgi. Pidin oma pulsikellal käsitsi paika panema valetades end 30 aastat nooremaks, muidu karjuks pidevalt südameataki häire. No ja isegi selle seadistusega jooksen 5 - 10 kilti enamasti punases tsoonis. Esialgu arvasin, et pulsikell valetab aga kõik kolm on mõne löögi piires samad. Jooksen 170 peal, hullult surudes üle 190, öösel langeb tavaliselt alla 45. Nagu tuttav kardioloog ütles: loodus on sind õnnistanud ebatavalise pumbaga.
Kõrvaloleval pildil tänahommikune 11km jooks Harku metsas. Keskmine tempo 4:46 kilomeetrile, esimene kilt soendustempos, kiireim viimane. Stabiilne kiirus ja pingutus. 42 tundi taastumist on muidugi naljakoht, tund hiljem hüppasin ratta selga ja sõitsin jooksu ajal vilksamisi metsa all nähtud kukeseeni korjama - korraliku korvitäie sain. Nagu näha on pulss 53'st jooksuminutist 43 jooksul punases. VO2Max 58, kehakaal 78.1kg enne jooksu, BMI 21.9.
Miks võib laias laastus määratleda kaheks sisemine motivatsioon - nt see, et meeldib ja tunnen, et sporti tehes ja pärast seda on hea olla ja kehal ning vaimul on seda vaja. Seda viimast on keeruline küll sõnadesse panna. Ja siis väline motivatsioon - parem välimus, väiksem (või ka suurem) kehakaal, enda teistele tõestamine jms. Mina tõukejõuks oli näiline väline motivatsioon - ma teadsin, et suudan paarist kilost söömise korrigeerimisega vabaneda, aga skinny fat oleks ikka olnud. Seega puhtalt kehakuju parandamise eesmärgil läksin kunagi spordiklubisse, aga tegelikult oli mul sisemine motivatsioon ennast muuta ning hästi kiiresti oli nii, et hakkas meeldima end liigutada.
ReplyDeleteIntensiivsusega on see, et jookstes on üsna lihtne punasesse minna ja seal ka püsida, kunagi kui mingit jooksuprogrammi testisin, siis muutsin seal vanust + kruttisin maks pulssi, sest muidu näitas liiga palju punases ja jube tüütu oli. Mis sest, et tegelikult oli üks eesmärkidest saada jooksupulss madalamaks, lõpuks vist isegi sain. Jättes kõrvale jooksmise ja mõne üksiku HIIT trenni, on muidu jube keeruline pulssi punasesse saada, vahel jõusaalis on tunne, et mis trenn see ka on, kui pulss vaevalt 120, aga lihastele ikka vast on.
Ehk siis see pulsi mõõtmine pole just kõige objektiivsem hinnang pingutuse tasemele. Lihtsalt iga inimene on nii erinev, erinevate eeldustega, erinevate organitega ja erineva metabolismiga.
DeleteMa varateismelisena olin paras kõõlusk, kätejõudu suht minimaalselt ehkki sai kergejõustiku trennis käidud. Vastupidavust (loe jooksmist) hakkasin alles 5 aasta eest harrastama, varem lausa vihkasin iga kümmekonnast minutist pikemat pingutust. Tuleb tõdeda, maitsed muutuvad.