Koduloomade omamise kõige raskemaks momendiks on nende lahkumine, mis paratamatult kunagi tuleb. Olen kuulnud inimesi rääkivat, et kuna sõbra lahkumine nii raske siis nad ei taha enam endale koera või kassi võtta. Tõepoolest on väga raske, kuid minu meelest annab tohutult väärtust elule juurde, eriti kui saad ka loomale täisväärtuslikku ja toredat aega pakkuda.
Koko lahkumine on senistest kõige raskem olnud. Meil olid enne kaks kassi, kuid mõlemad läksid mõnevõrra ootamatult, kiiresti ja loomulikul teel. Polnud seda aega, kus loom kuude kaupa tasapisi viletsamaks jääb. Meie vanaprouast koera viimane aasta sarnanes üllatavalt palju inimese kustumisega. Mõni hääbub vaimselt, mõni füüsiliselt, mõnel mõlemad korraga nagu ka meie Kokol see juhtus. Tasapisi füüsiliselt nõrgemaks jäämine on normaalne kuid viimastel kuudel muutus järjest kiiremaks.
Kiki ja Koko kes tuli meie ellu 2009
Veel juunikuus käisin temaga vähemalt korra nädalas veidi pikema, paari kilomeetrise tiiru. Ega ta suurt jaksanud ja liikus aeglaselt aga ikka oli põnev pargis ja metsas nuuskida. Kuulmine oli tal täiesti läinud, nägemine üsna hägune aga lõhnataju hea. Nii lihaskoordinatsioon kui jõud viletsad, kippus vahepeal komistama ja kukkuma, trepist üles saamine oli raske. Viimasel kuul oli pesast üles ajamine probleem, jalutamine kole vaevaline, toidukausi juures ei jaksanud püsti seista, ... Paar korda oli kaasaga tänaval pikali kukkunud ja tõmblema hakanud. Hädad hakkasid öösiti pesasse juhtuma. Lõpuks kippus apaatseks jääma, ei rõõmustanud enam toidu, teiste koerte ega inimeste üle. Ehk siis ka vaimne pool kustus.
Koko ja Sushi lumes möllamas
Loomaarsti sõnul polnud mõtet looma kauem lihtsalt vaevlemas hoida, valulik lõpuagoonia juba alanud. Parem nii loomale kui perele raske otsus teha. Mind lohutab teadmine, et lahkumisprotsess tegelikult nii kerge on. Kui olete kunagi narkoosi saanud teate millest jutt. Üks moment oled ja siis enam ei ole. Aga ikka on kuradima raske, viisteist aastat saatis Koko meid.
Eile oli raske millelegi konsentreeruda, mõtted kogu aeg kutsa peal. Oleksin peaaegu punasest tulest läbi sõitnud ja ei märganud üht noormeest ülekäigurajal. Kui maja ees parema esirattaga kraavi sõitsin leidsin, et autoga ei maksa täna enam liiklusesse nina pista.
Õhtul rääkisime pikalt kaasaga. Süütasin Kokole küünla ja võtsin pitsi konjakit. Koko, sa jääd meile alatiseks meelde rõõmsa, energilise ja äärmiselt kena välimusega kutsana!!!
Sama siin: tuli 2009, lahkus mõni nädal tagasi täiesti läbikulununa. Täpselt nagu klassikud ütlevad: "15 years of joy and then terrible sadness." Üritan seda tunnet surnuks analüüsida, pole veel sihile jõudnud.
Kaastunne! Minu 13aastane läks jaanuaris ja kummitab mind unedes siiani. Esimene kuu oli väga raske. Eelmistest jäi alati keegi veel koju, aga temast mitte.
Tunnen südamest kaasa..
ReplyDeleteSama siin: tuli 2009, lahkus mõni nädal tagasi täiesti läbikulununa. Täpselt nagu klassikud ütlevad: "15 years of joy and then terrible sadness." Üritan seda tunnet surnuks analüüsida, pole veel sihile jõudnud.
ReplyDeleteMul on nii kahju seda lugeda, aga elu, mis teha.
ReplyDeleteJah, koera ei võta ma enam kunagi, see on kindel.
mul tuli lugedeski pisar silma.
ReplyDeleteMe pidime samamoodi järgemööda mõlema kassiga hüvasti jätma - neerud olid läbi ja loomal läks elu nii halvaks, et ei tahtnud lasta piinelda.
Tunnen sulle ja su perele kogu südamest kaasa. Kogemuspõhiselt. Ja ainult aeg on see, mis haava parandab. Jällegi kogemuspõhiselt.
ReplyDeleteKoko tõmbas pika kõrre, elas kauakestnud, mõnusa elu parimas peres.
Ja seda ka veel, et su postituse esimene lõik annab märku, et loomaomaniku rõõmudest ja valudest mõtleme, sina ja mina, täpselt ühtmoodi.
Kaastunne minugi poolt. Karvaste sõprade lahkumine jätab suure augu südamesse...
ReplyDeleteTänud kõigile, tore et Koko peale nii mitmed mõtlevad!
ReplyDeleteKaastunne!
ReplyDeleteMinu 13aastane läks jaanuaris ja kummitab mind unedes siiani. Esimene kuu oli väga raske. Eelmistest jäi alati keegi veel koju, aga temast mitte.