Usalda enesetunnet, või mitte?🤔

Hiljuti vestlesime ühe noorema inimesega sporditegemise teemal laiemalt ja jooksmise teemal kitsamalt. Tema järgib Polari pulsikella etteantud trennikava, mina pole kunagi mingi kava järgi treeninud, aga no mul pole ka mingeid eesmärke olnud. Kui silmi ees väreleks kindel aeg, millega distantsi läbida või koht võistlustel, mida saavutada, oleks kahtlemata mõistlikum spetside poolt koostatud treeningplaani järgida, mitte ise jalgratast leiutada. Mäesuusatamisega läksin iseõppija "lihtsama" vastupanu teed. Lõpptulemusena suudan liuelda täiesti asjalikult, kuid proffidelt tunde võttes oleks 30 aasta asemel selle taseme ühe hooajaga saavutanud. Iseõppides jõuad lõpuks ka kohale aga elu on liiga lühike, et kõiki asju ise teha nagu kolmeaastane.

Mina olen praktiliselt alati jooksnud ja ka muid spordialasid teinud enesetunde järgi. Kui tunnen, et hea päev, lähen trenni, kui mitte või väsimus kallal siis jätan vahele. Kuna viletsat enesetunnet või väsimust suht harva on ka mu füüsiline aktiivsus suht pidev ja trenne või jooksuringe ei jäta väga tihti vahele. Samas ei tekita ma endale stressi, et pean tingimata mingi tulemuse saavutama. Heaks näiteks maratonikavatsus, mida juba 5 aastat edasi lükanud, põhjuseks kas mõni kergem vigastus, sobiva momendi puudus või lihtsalt laiskus. Samas olen algusest saati, üle 5 aasta, suutnud hoida taset aasta jooksul keskmiselt 100 jooksukilti kuus.

Pealkirja juurde tagasi tulles oli eile kummaline väsimus kallal. Osaliselt kindlasti seletatav 7-tunnisest ajavahest ülesaamisega. Ärkasin, tuiasin ringi, mõtlesin jooksma minna aga hoopis viskasin diivanile sirakile, sihuke lörtsakas olemine. Vedelesin pool tunnikest kuni koer tuli ninaga nügima: vaja välja pissile minna. Kui ei õnnestunud looma ümber veenda pissihäda mõttetuses ajasin end ohates püsti, panin lühkarid jalga, särgi selga ja koerale rihma peale ning läksime. Lootus, et kildine jalutusring loomaga mind ärksamaks teeb ei täitunud. Ilma süüks ei saanud kuidagi ajada, ideaalne hommikune jahedus ja päikesepaiste. Tagasitulles viskasin uuesti diivanile ja jõllitasin lakke, ihu väsimust täis. Ehmatasin pea selgeks kui äkki lõi pähe kaasblogija kirjeldatud mure lausa paar kuud kestnud totaalsest väsimusest. Ega kurat ometi mul kah esimesed sümptomid. Hirm motiveerib: ajasin pingutusega jooksuriided selga ja istusin trepile, nii kergem tossusid jalga panna sest kummargil ei jaksanud. Mõtlesin, et jooksen veidi ja kui ikka üldse ei jõua, eks jalutan koju tagasi.

Mis seal salata, esimene pool kilti oli ikka täielik üle keha kangete lihaste ja liikmetega tuigerdamine. Paar korda käis peast läbi katkestamise mõte, punnin kildi ära ja kui paremaks ei lähe kõmbin koju ja hoopis avan õltsi tundus oivaline idee. Aga läks paremaks, tempot küll polnud kuid lihaste kangus ja valulikkus andis järgi. Teise kildi lõpus hingeldasin aga muidu oli juba päris normaalne tunne. Kolmas kilt veits allamäge läks ludinal, hingamise jätsin tavapärasest tihedamaks. 7 kildise distantsi teine pool oli juba igati harilik lippamine. Pulsikella kinni lüües võisin üllatusega tõdeda: 4:28 kilomeetri peale on selle suve rekordtempo! Vat sulle säh - tuleb välja, et enesetunnet ei maksa alati usaldada. Algne väsimus, kangus ja valulikkus kaob sportides esimese 10 mindiga ja peale seda oled jälle kraps nagu enne - isegi minu vanuses. Seda muidugi juhul kui tegu puhtalt enesetunde või tuju aga mitte mingi tegeliku tõsisema probleemiga.

Mobla Fit'i 10K aeg 44:48

Täna läksin rajale mõttega lühem viiekildine ring joosta, et eilsest pingutusest puhata. Samas tundusid jalad normaalses konditsioonis olevat, kellade patareid kah laetud, poolel teel keerasin 10K ringile. Normaalne rütm ja tempo kuni moblalt seitsme kildi vaheaega kuuldes mõistsin - mitte lihtsalt normaalne vaid lausa väga hea. Kui lõpus veidi suruda tuleks kümps alla 46 mindi. Andsin endale aru, et kerge ei saa olema, sest lisaks paarile pisemale tõusule on üks päris korralik viimasel kilomeetril. Mobla ütleb mulle vaheaegu kuid pulsikellad mõõdavad tavaliselt täpsemalt ja kahjuks ka lühema läbitud distantsi. Üheksandaks kildiks selge, et mäel tempot hoides peaks väga hea aeg tulema. Lisasin sügavama hingamisega hapnikuvoolu ning andsin tuld. 10K aega kuuldes rahulolu hinges: saingi napilt alla 46 mindi ... 44:48 ... oot, mis, hoopiski unelmate piir 45 alistatud!!! Paraku mobla registreeritud aega ma ei arvesta "ametlikku" statistikasse, sest pulsikellade numbrid täpsemad. Samas põhjendatud lootus, et ka pulsikella number peaks rekordilähedane olema. 45:36 oligi uus 10K rekord, eelmine 45:45. Lisaks viimane viiekas 22:27.

Aa... mis ma tahtsin öelda: tegelikult vist ikka ei saa enesetunnet usaldada, see võib petlikult halb tunduda kui tegelt pole häda midagi ja hoopiski elu vorm uimasuse varjus peidus.