Droonide sõda ja "Soome" rahu

Ukraina-Vene sõja üheks kõige iseloomulikumaks relvatüübiks on kujunenud droonid. See tehnoloogia on muutnud sõda ja planeerimist nii taktikalisel, operatiivsel kui strateegilisel tasandil. Taktikaliselt jahivad droonid mõlema poole individuaalseid sõdureid, hävitavad kuulipildujapesasid, punkreid ja igat sorti tehnikat alustades mootorratastest ja lõpetades moodsaimate tankide, suurtükkide ning laevadega. Operatiivtasemel lasevad õhku laskemoonaladusid ja juhtimispunkte. Strateegilisel tasemel hävitavad vastase infrastruktuuri (elektrijaamu, kütusehoidlaid, naftatehaseid, ...) ja mis peamine muudavad võimatuks suurte ründegrupeeringute kasutamise. Droonide kasutamise videolõike võib igaüks ise nii X'st, Youtubest kui mujalt avalikust meediast leida, liiga graafilised nõrganärvilistele. 

Mõlemad pooled teavad, et võimatu on luuredroonidele märkamatult koguda kokku vähegi tugevamat löögirusikat. Tankide, soomusmasinate ja mehhaniseeritud jalaväe grupp kujuneks ideaalseks märklauaks vastase kaugsuurtükiväele. Seetõttu toimub viimase aja lahingutegevus väikeste suht hajutatud gruppide vahel muutmaks suurtükiväe tegevust ebaefektiivsemaks. Paraku tähendab see aeglast ja ohvriterikast edenemist, sest kohaliku läbimurde tekkimisel pole võimalik saata suurt grupeeringut edu arendama. Erandiks Kurski operatsioon, kuna vene poolel lihtsalt polnud seal vastavat võimekust, mis vihjab nende tehnikanappusele.

Kui sõja esimesel aastal oli palju sarnast 85 aasta eest toimunud Talvesõjaga siis edaspidi oleks oodanud muutusi. Miks vene peale esimest ehmatust 2022 aasta suvel ei mobiliseerinud ja läinud täisvõimsusega peale. Selleks ajaks polnud Ukraina saanud eriti mingit abi läänelt ja usutavasti oleks vene suutnud suurte ohvrite hinnaga suruda vähemalt Dneprini välja. Ilmselt kartis Kreml oma rahva reaktsiooni sõja kuulutamise ja üldmobilisatsiooni suhtes, otsustati minna aeglasemalt aga kindla peale - oldi veendunud, Ukraina niikuinii kukub. Siis tuli aga sügisene vasturünnak, mille suurt edu venemaa ei oodanud.

2023 kujunes suht staatiliseks, Vene võttis Bahmuti ning Ukraina vasturünnak sisuliselt ebaõnnestus täiega. Ainsaks plusspooleks kujunes vene vägede sidumine nii, et nood ei saanud mujal miskit tõsist ette võtta. 2024 hakkas lõpuks rohkem lääne abi kohale jõudma aga endiselt liiga vähe, liiga hilja ja liiga aeglaselt - vene võttis Avdiivka ja surub momendil Donbassis tõsiselt peale. Ukraina üllatusrünnak Kurskis kujunes ootamatult edukaks. Kas sellest pikemas plaanis kasu sõltub vene poole reaktsioonist. Kui vene ei löö vedelaks, lihtsalt tõkestab Ukraina suurema edenemise ja jätkab ise Donbassis ägedate rünnakutega ning ähvardab läbimurdega, kujuneb sügiseks suht hapu seis. Donbassi kaotamine väikese tüki Kurski oblasti eest oleks vilets vahetus.

Väidetavalt oli Ukrainal lisaks Donbassi surve vähendamisele, ka muid eesmärke. Esiteks taheti näidata läänele ja venemaale, et vene armee on tegelikult suht nõrk suutmata enda territooriumi kaitsta kuna enamus võitlusvõimelisi vägesid ja tehnikat Donbassi ja Harkivi rinnetele koondanud. Kui juba Ukraina piiri ääres selline seis siis ilmselt muud piirid nagu NATO ja Hiina vastas hoopis hõredad. Järelikult tegelt ei karda vene kummastki suunast rünnakut, seda kahjuks muidugi põhjendatult. Kui poleks tuumarelvi võiks NATO väed nädalaga Moskvasse marssida ja Hiina teispoolt Uraali mägedeni tulla. Venele kuluks ära teise maailmasõja alguse "Poola stsenaarium". Teiseks soovis Ukraina järgmisest "punasest joonest" - vene territooriumi hõivamisest, muigega üle astuda näitlikustamaks läänele vene bluffi.

Sõjavangide näol vahetusfondi täiendamine sellises mahus tuli ka ukrainlastele endile üllatusena, nende logistika olla lausa hädas venkude Ukrainasse vedamisega. Ajateenijatel puudub entusiasm end ohvriks tuua isegi putka uue ukaasi valguses, mis ähvardab vangilangenuid pika vanglakaristusega. Neljas põhjus olla väidetavalt võimalus rahuläbirääkimisteks vahetuskaubana tüki venemaa lauda löömine. See muidugi toimib vaid juhul kui Ukrainlased suudavad Kurski oblastis kanda kinnitada. Viimased kaks punkti viivad pealkirja teise osa - "Soome" rahuni.

Sõja jooksul on erinevate poolte võimalused lausa skisofreeniliselt üles-alla käinud. Põhjuseks muidugi asjaolu, et keegi ei tea milliste riskideni üks või teine pool valmis minema. Seni on lääs olnud väga argliku ja vaoshoitud käitumisega mis loomulikult venet provotseerinud maksimaalset tulemust püüdma. Kremli pidev bluffimine ja tuumarelvaga ähvardamine on järjest rohkem mõju kaotanud. Keegi ei usu enam, et nad seda Ukrainas tegelikult teeks. Lääne abi on küll pidevalt kasvanud aga endiselt ebapiisav isegi rinde hoidmiseks, Ukraina võidust rääkimata. Kõik see tähendab, et surve rahuläbirääkimiste alustamiseks järjest kasvab. Need saavad tegelikult alata alles siis kui kumbki pool ei arva, et sõja jätkamine kasulikum oleks. Ehk siis enne USA valimisi venemaa kindlasti läbirääkimistele ei lähe lootes Trumpi võidule ja sellega seoses Ukraina olulisele nõrgenemisele. Ukraina ei lähe enne tõsistele läbirääkimistele kui pole selge, et sõja jätkumine oleks kindlasti palju halvem variant.

Detailidesse laskumata kujutan kõige realistlikuma stsenaariumina "Soome" rahu nii nagu see juhtus peale Talvesõda ja ka Jätkusõda - Soome andis osa territooriumi venele kuid säilitas iseseisvuse. Vene oli mõlemal korral tehinguga nõus vaid seetõttu, et oli kindel Soome peadses langemises. Kogu Soome vallutamine pandi lihtsalt pausile mugavamat momenti ootama. Ukrainaga rahu sõlmimisel saab kindlasti olema sama loogika.

Pakun välja, et Ukraina on sunnitud loovutama Donetski ja Luhanski saades vastu osa (mitte kõik) praegu vene käes olevaid Hersoni ja Zaporozje alasid. Tõsiseks probleemiks saab olema Krimm ja Ukraina tulevane kuulumine NATO'sse. Ainsa võimaliku kompromissina näen siin Krimmi vahetamist NATO liikmelisuse vastu. Kokkuvõttes saaks vene kolm Ukraina oblastit pluss veel veidi, Ukraina säilitaks iseseisvuse ja saaks NATO garantiid. Venemaa oleks nõus sellise tehinguga lootes, et enne NATO'sse astumist (mis võtab väga palju aega või ei toimu kunagi tänu Türgile, Ungarile, Slovakkiale ja kes teab milliselke teisele riigile tulevikus) teeb ta nii või teisiti Ukrainale 1:0 kas siis riigipöörde või uue sõjalise (seekord palju paremini planeeritud) aktsiooniga. Kardetavasti surub vene läbi ka sanktsioonide olulise nõrgendamise. Ehk siis lääs tõstab kollektiivselt käed üles ja sunnib ka Ukrainat selleks.

Kokkuvõttes oleks tegu tüüpilise "Müncheni tehinguga" kuna lääneriikide suutmatus ja otsusevõimetus sunnib Ukrainat selliseid tingimusi vastu võtma. Ukraina võimalik kuulumine NATO'sse ei pruugi suurt miskit tähendada kui Trumpi juhitud USA lahkuma peaks. Isegi ilma selleta on kunagine sõjaline suurvõim suht hambutu otsest sõjalist aktsiooni ette võtma, sest eeldab kõigi riikide nõusolekut. Esimeses tuhinas tundus, et Eesti julgeolek on oluliselt parem tänu NATO laienemisele, järele mõeldes ei pruugi Soome, Rootsi ja isegi Ukraina liitumine aidata kui NATO jääb jututoa tasemele. Nii jube kui see ka tundub on meie ainsaks lootuseks NATO valmisolek tuumarelva kasutada mitte ainult sõnades vaid ka tegudes ja võime seda usutavalt venele demonstreerida. 

Kui kremli maniakk saab õigusega sellist rahu võiduna esitada (isegi kui vene konstitutsiooni peab muutma osade oblastite tagasiandmisega) siis Ukraina president ilmselt astub ise tagasi. Ukraina sisepoliitika saab olema suureks küsimärgiks, raske ette ennustada, mida sõja sisuliselt kaotanud ja pettunud rahvas ette võtab. Putka probleemiks võib kujuneda hoopiski asjaolu, et ta ei kannata (tahab ajalukku minna Ukraina ja Valgevene liitjana vene võimu alla) oodata ära kogu Ukraina liitmist venega ja ründab ennatlikult uuesti.

Eelkirjeldatust positiivsema stsenaariumi ehk Ukraina võidu (territooriumi tagasisaamine, sõjakurjategijate karistamine, reparatsioonid, NATO liikmelisus) eelduseks oleks kas revolutsioon või totaalne majanduskrahh venemaal või lääne riikide otsene sekkumine sõjategevusse, mis momendil tunduvad õige ebatõenäolised sündmused. Hiina käitumine üht või teist poolt otsustavalt toetades "mustaks luigeks", mis lööks kaardipaki segi.

Positiivse noodiga lõpetades võime ükskõik millise sõja tulemuse korral mõned järgmised aastad suht rahulikult tunda. Vene sõjalise võime taastamine võtab aega ja ei maksa ka unustada, et vaatamata oma suurusele ja tuumapommidele on vene nii majanduse, rahvastiku kui kõrgtehnoloogia koha pealt teisejärguline tegelane maailma areenil. Konventsionaalne sõjavägi pole samuti kuigi võimekas nagu näha, aga sellega mitte tuumarelvadega vallutatakse ja hoitakse uusi alasid.

Kuradi põnev kümne või ka viie aasta pärast vaadata palju ma oma ennustustega mööda panen. Seni nimelt pole sõja käigu ennustused eriti täppi läinud kui sõja alguse kuupäev välja arvata.

P.S. Järgmine sõjapidamist oluliselt muutev samm saab olema droonidele AI paigutamine ja drooniparvede kasutamine. Tõsised tegijad katsetavad juba praegu, tulemused on paljulubavad. Näis millal esimesed "targad" droonid Ukraina sõja tandrile ilmuvad.