Meteoriidisadu ... päriselt?

Moblal Skymap äpiga radiandi leidmine:
Joon all horisont, ülal vasakul Põhjanael
Radiandist natu paremal ülal Kassiopeia
P.S. Toronto, 12 Aug 21:30

Ma siin meteoriitide teemal pikemalt lugejat harima ei hakka, tänapäeval võib paari klahviklõpsu või ka tehisintellektilt häälega küsides hoobilt saada igatsorti huvipakkuvat infot. Tähtsateks faktideks, et perseiidid pärinevad Swift-Tuttle komeedilt (eraldunud komeedipuru mis järgib enam-vähem komeedi orbiiti), maakera tabavad kiirusega umbes 214000 km/h (ma ei eksinud nullidega), nähtavad peamiselt põhjapoolkeral seoses orbiidi ja liikumise suunaga, radiant (saabumise suund) on Perseuse tähtkujus heledaimast tähest Mirfak (α Persei) (võtke heaks kui keegi lapsele ilusat ja haruldast nime otsib😉) pea otse põhjas (Põhjanaela suunas). Mis muidugi ei tähenda, et ainult selles suunas meteoriite näha. Pikemad valgusjutid pigem kaugemal kuna meteoriit tabab atmosfääri vaatleja suhtes nurga all mitte otse tema suunas (otsesuuna puhul oleks näha sekundi kahe jooksul süttivat ja kustuvat tulukest mitte pikka jälge tähistaevas). Haripunkt 12 augusti keskööl eeldatavalt rohkem kui 100 meteoriidiga tunnis ehk üle ühe minutis.

Põrutasin kohalikku pimedamasse kohta suurlinnast eemale, kaks tundi autosõitu põhjapoole. Ühendasin meeldiva meeldivaga ehk ujumaskäimise, rannajalutuskäigu ja lühikese matka meteoriidisaju vaatlemisega. Kohe võin kinnitada, et meteoriitide poolest oli tegu täieliku läbikukkumisega, tunni aja jooksul, mil lebotasin mõnusalt selili rannaliival, kutsik kõrval norisemas, nägin kahte keskmise heledusega meteoriiti ja kolme-nelja nõrka, üks otse minu suunas ehk vaevu asukohta muutev süttiv ja kaustuv tuluke. Satelliite see-eest taevas täis, neid võis tõepoolest märgata keskeltläbi ühe minutis. Korra nägin ilmselt orbiidi korrigeerimist, sest satelliidi juures toimus kolm umbkaudu sekundi kestvat järsku heleduse tõusu.

Kui meteoriite ei näinud siis ilusat päikeseloojakut sain pikalt koos kutsikuga nautida ning portsu pilte teha. Kohe saabudes läksime ujuma, vesi oli ülisoe ja kummaliselt mage, mälus ikka veel Läänemere kerge soolasus. Laine suht suur, arvasin et Sushi ehk kardab kuid kus sa sellega. Jooksis hooga vahutavasse ja murduvasse lainesse sisse koos minuga ujuma. Koera jaoks olid lained nii kõrged, et maad või mind nägi vaid laineharjalt. Kalda poole tagasi ujudes liugles pikalt koos lainega. Hakkas vist meeldima, tegi seda mitu korda, filmile ei saanud, sest üksi talle vees ei meeldi olla. Kaldal püherdas pikalt liivas ja raputas end nii, et kõrvad tahtsid pea küljest lennata.

Käisime kivist randa pidi matkamas. Päike pole enam nii kuum, et tumedaid kivisid tuliseks kütaks. Just parasjagu soojad jalgu puhates selili lebotamiseks ja lainete mühina saatel õltsi limpsimiseks. Meteoriitide vaatkemiseks olin kaasa võtnud klapptooli ja paksu toolikatte liival pikutamiseks. Enne kui hämaraks läks sõime kutsikuga kõhud täis. Andsin talle lisaks maiusele veidi lihalõike ja juustucroissanti enda kõrvalt - hea päev elukal😋 Loom jõi järvest, mina lonksasin viimase Hollandist kaasa võetud Heinekeni. 

Poole üheksa ajal loojus päike, tegin viimased fotod. Vedasin ühe ilusa rannas silma hakanud pikliku kivi autosse - just sobilik peenra äärde. Pimedani veel aega, otsustasin rannal tukkuda kuni päris pime. Kerge pikkade käiste ja kapuutsiga pusa ning fleecevest pakkusid piisavalt sooja, kutsik külje ääres nagu soojavee kott. Silmi avades vaatas vastu põhjatu tähistaevas, samas polnud nii selge ja kontrastne nagu vahel augustiööl. Poolkuu ja õrn pilvkate kaugemal ei lasknud taeval päris pimedaks minna. Nagu eespool mainitud nägin oma pettumuseks vähem meteoriite kui tavalisel pimedal ööl. Lõpuks tüdinesin asjatust ootamisest ja satelliitide jõllitamisest ning korjasin kodinad kokku. Sõitsime kaks tundi koju, tee peal kuulasin aja veetmiseks Donna Leoni viimast kriminulli.

Ei ole vist päris normaalne käitumine sõita puhkepäeval 4 tundi et kahte meteoriiti näha, mis kumbki vaevalt sekundiga üle taeva kihutasid. Normaalne inimene oleks lasknud teistel vaeva näha ja vaadanud netist nende videosid hulka ägedamatest meteoriitidest. Samas tundub vahetu kogemus vingem (ei tea kui põhjendatult) nagu spordisündmuse või kontserdi puhul. Mis teha, igaühel omad kiiksud.