Mõtete lugemisest

Forte's oli artikkel mõtete lugemise teemal, kokkuvõte tehtud ajakirjas Cell avaldatud uurimustööst "Inner speech in motor cortex and implications for speech neuroprostheses". Eesti keelde tõlkimisel on ilmselgelt kasutatud AI abi kuid sealjuures pole viitsitud korralikult üle lugeda, tõlge kohmakavõitu. Tuleb muidugi tunnistada, et proovisin ise ja ega see nii lihtne ole, eriti kui terminoloogiat ei tunne. Seega neile, kes ise ei viitsi lugeda esitan ChatGPT lihtsustatud lühikokkuvõtte tõlke (kaldkirjas) vägagi intrigeerivast sisust:

Uuriti, kas võimalik lugeda aju sisekõnet – mõtteid, mida inimene ütleb endale vaikselt peas.

• Tavaliselt vajavad kõnekeskuse aju-arvuti liidesed (BCI-d) seda, et inimene prooviks päriselt rääkida, kuid see võib olla väsitav.

• Katsete põhjal selgus, et sisekõne on hästi esindatud aju motoorses piirkonnas ja seda saab isegi reaalajas lugeda.

• Sisekõne ja päriselt rääkimise katsed on omavahel väga sarnased, kuid ajus leidub eraldi “kavatsuse mõõde”, mis neid eristab.

• Mõningaid vabas vormis sisekõne osi, näiteks loendamist või meenutamist, suudeti samuti dekodeerida.

• Uurijad rõhutavad, et on olemas meetodid, mis takistavad süsteemidel kogemata inimese privaatseid mõtteid dekodeerimast.

👉 Kokkuvõttes tähendab see, et tulevikus võivad halvatud inimesed saada suhtlemiseks uue võimaluse, kuid samas on väga oluline kaitsta ka inimeste privaatsust ja mõttevabadust.

Enne lause välja ütlemist moodustame selle mõttes (sisemine kõne) ja siis saadab aju signaalid kõneaparaadile. Tehisintellektiga varustatud arvuti suutis aga ajusse paigaldatud liideste kaudu suhteliselt edukalt isegi sisemist kõnet dekodeerida ehk lugeda. Tegu oli puhtalt sõnalise mõtlemise signaalide lugemisega samas kui aju mõtleb ka paljudes teistes vormides, kas või kujutluspiltidega. Viimaseid olevat suudetud aastaid tagasi mingil määral lugeda kui katsetuste tulemusi uskuda. Ma ise ausalt öeldes kahtlen sügavalt, eelkõige põhjusel, et graafiline kujutis sisaldab hulga rohkem infot mistõttu ka vigade võimalus mõõtmatult suurem. Pealegi kujutluspilt asub hoopis teises ajupiirkonnas kui kõne motoorne juhtimine. Samas mine sa tea.

Momendil muidugi pole hirmu, et valitsus või naaber kodaniku mõtteid hakkaks lugema, aga mis põhimõtteliselt võimalik, seda ka ükskord tehakse. Nii nagu juhtmega telefonide asemel tulid moblad võib põhimõtteliselt kunagi tulevikus olla võimalik mõtteid ka distantsilt lugeda. Sõnavabaduse juba oleme suurelt osalt "poliitkorrektsusele" kaotanud, kas mõttevabadus läheb järgmisena😜 Igat sorti autokraatide märg unenägu. Mingis ulmekas oli teema, et ainuüksi pahateo peale mõtlemise eest saadetakse vangi. Tegelikkuses muidugi läheks kõik kodanikud kinni kui vaid mõtlemise eest karistatud saada. Päris hirmutav kui mitte ainult kriminaalseid vaid ka privaatseid mõtteid suudetaks lugeda! Kujutage korraks ette!!! Võime oma mõtteid varjata ja impulsse kontrollida teeb primaadist inimese😉

Väsitav metsapuhkus

Puhkamine peaks ju akusid laadima, eriti kui seda looduses teha, aga seekord hoopis väsitas. Läksime kaasa ja koeraga kolmeks päevaks Metsaülikooli, nii 200 kilti põhjapoole. Metsade, soode ja järvedega ümbritsetud Eestlaste maa-alale - Kotkajärvele. Panime laupäeva hommikul vara ajama, vältimaks Torontost suvilaterajooni poole suunduvat autodemassi. Ilm ähvardas päris vihmane ja jahe tulevat, telgitamisel ei sega kui telk ja magamiskotid korralikud.

See aasta tehti tavapärase nädala pikkuse ürituse asemel kolmepäevane, mis minu arust hea mõte. Niikuinii kippus suur osa inimesi tulema esimesel ja viimasel nädalavahetusel, nädalasisene rahvahulk jäi suht hõredaks. Huvitavad loengud olid välispoliitilistel teemadel, eelkõige puudutasid Ukraina sõda, NATO ja Eesti tulevikuväljavaateid. Midagi uut ja vapustavat ei kuulnud kuid mõned mõtted jäid kõrvu. 

Mehed panevad maailma asjad paika

Esiteks ajalooliste paralleelide kaudu tähelepanek, et vene puhul juhtuvad massiivsed muutused väga ootamatult ja kiiresti: esimese maailmasõja impeeriumi lagunemine ja suht võimeka sõjaväe kokku kukkumine, NL poliitiline, majanduslik ja sõjaline kollaps, ... Teiseks väide, et Kremli maniakk ei saa lubada sõja lõppemist lihtsal põhjusel, et sõjast naasev kontingent tekitaks riigis totaalse kaose. Lubadust neist teha uus "eliit", pole ilmselgelt kellegi kavas pidada. Paraku võib mingi karismaatilise liidri (Prigozhin 2.0) esilekerkimisel puhkeda petetud veteranide juhtimisel täieliku vaesuse piiril eksisteeriva massi revolutsioon.

Metsamatk grupile

Kolmandaks NATO ja Eesti lähituleviku stsenaariumid. Kuna Euroopa kardab paranoiliselt vene tuumaähvardust, mis välistab Ukrainale võiduks vajaliku abi andmise, ollakse küüniliselt järgmiselt parema lahendusena huvitatud sõja jätkumisest võimalikult kaua. Seni kui venel Ukrainas käed täis, pole jõudu Euroopa kallale tulla. Sõja jätkumine annab Euroopale rohkem aega valmistuda kaitseks. Euroopa-vene sõjalise konflikti möödapääsmatuses ollakse Euroopa pealinnades üsna kindlad, ainult ajastuse koha pealt eriarvamustel. Ühiskonda üritatakse tasapisi ette valmistada, et esimesed raketid ja droonid liiga suure shokina ei tuleks ega halvaks ühiskonna toimimist. Lootus Ameerika abile kriitilisel momendil on maha maetud, vähemalt selle administratsiooniga. Sõjahirmust ja võimalikkusest kavas teha eraldi postitus.

Sushi oma karjaga metsas

Minu jaoks on Metsaülikoolis olulised aspektid saun, seltskondlik mõttevahetus mõõduka käraka seltsis ja muidugi metsas hulkumine. Kõigil kolmel päeval käisime koeraga metsas, kahel neist organiseeritult koos väikese grupiga. Kutsik üldiselt arglikuvõitu, kardab võõraid ja suuri inimeste gruppe ning hoiab minu ligi. Metsa minnes tundis end väga turvaliselt, nuusutas kõik kaasmatkajad üle ja silkas siis koos teistega. Minu lähedusesolek polnud enam vajalik, sain rahumeeli pilte plõksutada, koer käis karjaga koos vahepeal isegi teenäitaja rollis. Sushil tuli janu ja enne kui jõudsin keelata jooksis soojärvest jooma. Veeni ei jõudnud, sest enne jäi mutta kinni, kõht vastu mudapinda, jalad sumasid aga edasiliikumist suurt polnud. Mõtlesin, et pean looma väljasikutamiseks ise kõhuli viskama, õnneks ikka sai omal jõul lõpuks välja, ise mudane nagu murjam. Hiljem pesin teda pool tundi järves aga mudalõhn jäi loomale külge.

Ojaorg graniitkaljude vahel

Takkajärgi tuleb tunnistada, et väsimuse põhjuseks võis saun osutuda. Nimelt olin mõlemad päevad varaste hommikutundideni seltskonnaga saunas. Kesköö paiku vajusid keskealised minema, mina jäin ainsa enda põlvkonna esindajana noorematega leili viskama, õltsi libistama, maailma asju arutama ja laulu jorutama. Esimene öö jõudsin kolme ajal ja teine öö alles neljaks telki. Kaasa oli juba muretsema hakanud ega ma järve uppunud või metsa eksinud. Põhjendamatu hirm, sest pikalt (aastakümneid) pole enam niipalju joonud, et ei teaks mis teen, kus olen või hommikul paha oleks.

Saun

Vahepeal mõtlesin, et natu imelik põlvkond noorematega pidu panna aga ilmselt ei jätnud halba muljet, sest päeval tulid nii mõnedki ise õhtust juttu jätkama. Viimane õhtu oli lausa torupillikontsert, üks neiu esines saunarätiku väel, mis kippus pidevalt maha libisema. Läbivaks jututeemaks oli tehisintellekt, täiesti arusaadav, et teeb nooremat põlvkonda ärevaks, kiired muutused mõjutavad eelkõige nende tööelu ja karjääri. Ootamatult selgus, et üks neidis osutus mu "poolõeks", meil nimelt ühine isa. Tema pärisisa on minu "akadeemiline isa"👤😁 Juttu oli pikemalt, sest temagi tegeleb jooksmisega - tempo ja distantsid ja suhtumine sporti väga sarnased minu omaga, isegi põlv teeb viimasel ajal tüli. Pilte saunast ei saa arusaadavatel põhjustel postitada, nagu Las Vegases: mis saunas juhtub see sauna jääb😉

Kuts peale mudasuplust

Soojärv

Kui muidu oli kõik väga äge siis toitlustamine alla igasugust arvestust. Eriti väärib esiletõstmist pühapäevaõhtu paljureklaamitud "üllatus", mis kujutas endast eriliselt kibedat pannikoogi nätsakat. Inimesed jäid peale esimest ampsu üksteisele otsa vaatama: kas sa ka tunned seda maitset??? Arutati, kuidas küll võimalik nii ebameeldiva maitsega asja küpsetada. Populaarseim versioon maitseainete riiulisse sattunud rotimürgist ilmselt tõeks ei osutunud, sest keegi maha ei surnud. Tavaliselt eriti pidulik viimase päeva lõuna osutus hoopiski "nädala kokkuvõtteks" ehk siis kõik toiduülejäägid olid kokku segatud, vett juurde lisatud ja mingiks "supiks" keedetud. Kui järgmine kord samad toitlustajad võtame omad toidud kaasa.

Koprajärv

Järgmised kolm päeva linnas oli täielik tuumaväsimuse tunne. Ei teagi kas põhjustatud pikkadest saunaõhtutest või nende päevade toidust. Hakkasin juba kahtlustama, et koroona mind kätte saanud. Tütar nimelt jäi tõbiseks, temal küll tavaline kurgu-nina-köha tõbi nagu negatiivsest testist selgus. Kaalusin juba arstile minekut kui kolmapäeval perfektse ilmaga sörkides õhupuudus vaevas ja hingeldama ajas. Samas mis näoga vaatab arst otsa kui minu vanune kodanik kurdab, et 8km jooks väsitab ja ajab hingeldama. Ehk siis otsustasin terveks saada ja saingi - tahtejõul on tugev mõju😜

Järgmine päev küsisin AI abi viigipuude hooldamisel ja niitsin muru. Öelge mis tahate aga minu elu on AI tohutult lihtsamaks teinud ja igasugu tegevused efektiivsemaks muutnud. 

Täna oli super hea uni, lausa 88 punkti sajast, enesetunne igati puhanud ja valmis uutele väljakutsetele vastu minema nagu esikus allakukkunud nagi uuesti seinale kinnitamine😜

AI soovitus viigipuude hooldamisel:

TT: Is there something one should do to promote fig fruits growth and ripening. It's 27 of August in Toronto area, there are plenty of figs and more coming. They are small and I am worried that they may stay small and not ripen in time.

ChatGPT said: Good question — figs in the Toronto area can be a bit tricky because the growing season is shorter than in the Mediterranean where figs thrive. By late August you still have some warm weeks, but ripening depends a lot on variety and weather. Here are some things you can do to promote fruit growth and ripening: Practical steps to help your figs ripen Reduce new vegetative growth Pinch or prune the tips of young, still-growing branches. This stops the tree from putting energy into new leaves and redirects it into the fruit. Late summer is the right time for this. Thin the fruits If you have many small figs forming now, most won’t ripen before frost. Consider removing the smallest, latest ones so the tree concentrates resources on the bigger fruits already present. Maximize sunlight and warmth Ensure the tree gets full sun. You can remove shading branches or move potted figs to the warmest, sunniest spot. If possible, position near a south-facing wall to capture extra heat. Water wisely Keep soil slightly moist but not soggy. Too much water now may slow ripening or cause splitting later. A bit of stress (drier soil) can encourage ripening. Fertilizer caution Avoid nitrogen fertilizers this late in the season, as they stimulate leafy growth instead of ripening. If anything, a low-nitrogen, higher potassium feed (like tomato fertilizer) can help fruit maturity. Extend the season if frost comes early In Toronto, frost can hit by early October. If your figs are still ripening, consider frost protection: row covers, moving pots indoors, or wrapping outdoor trees to buy extra weeks. What to expect Main-crop figs (the bulk of the season’s fruit) may ripen through September if the weather stays warm and sunny. Very late-formed figs likely won’t ripen this year and will drop off. That’s normal in colder climates. Do you know which variety you have (e.g. Chicago Hardy, Celeste, Brown Turkey, etc.)? That would help refine advice, since some ripen much earlier than others.

Lõpp hea, kõik hea

Tokyos teel Haneda lennujaama

21:56 sain moblale teate: "maandusime" - Jaapani reis tütardel lõpuks läbi. Lõppkokkuvõttes läks pea nii hästi kui sai selle suure streigiga minna. Ehkki ametlikult kujunes streigi pikkuseks vähem kui pool päeva hakkas Air Canada logistilistel põhjustel juba kaks päeva varem lende tühistama. Laupäeva lõuna ajal andis valitsus korralduse stjuuardessidel tööle tagasi minna kuid nood keeldusid, streik muutus seaduslikust ebaseaduslikuks. 

Lennukis

Lennufirma oli arvestanud mõnepäevase seisakuga kuid nüüd on kaardilaud segi löödud, kellelgi pole aimu kaua streik kestab või mis üldse edasi saab. Air Canada on üks suurtest lennufirmadest, tänaste uudiste järgi juba üle poole miljoni reisija lennupiletid tühistatud. Lennuväljadel üle maailma, kus Air Canada lendab, paras segadus. Reisijad ei saa firmaga ühendust, pole ka imestada, poole miljoni teenindamiseks lihtsalt ei jagu robotiaega inimestest rääkimata. Kõned lihtsalt katkestatakse. Isegi lennujaama töötajad pole võimelised firmaga kontakteeruma.

Kass aknalaual pikisilmi ootamas

Kui ühendust ei saa ei saa ka nõuda hotelli või muude kulude korvamist uutest lennupiletitest rääkimata. Ehk siis vähemalt esialgu pead raha ise välja käima ja lootma, et kunagi hiljem firma selle kompenseerib. Tänahommikuse seisuga olid varaseimad piletid järgmiseks pühapäevaks, kui veab ja mingil imekombel Air Canada esindajal nööbist kinni saad. Jah võid ka ise osta kuid iga tunniga hinnad kerkivad, sest nõudmine kasvab ja inimesed muutuvad järjest meeleheitlikumaks.

Lõpuks kodus kohvreid lahtipakkimas

Lõppkokkuvõttes kaotasid tüdrukud kaks päeva kui Tokyos olemist saab kaotuseks nimetada. 12 tunnise lennu asemel 19 tunnine kaasa arvatud 6 tundi äärmiselt ebasõbralikus Detroidis. Rahaliselt pidid maksma kaks päeva hotelli eest juurde ja ka kohvrite eest ekstra, sest Air Canada unustas pileteid ümber märkides kohvrid kirja panna. Siis veel kaks päeva saamata jäänud palk. Lisaks pisikulud nagu söök, jook ja transport. Teoreetiliselt peaks saama seda kõike lennufirmalt välja nõuda, pluss kompensatsioon "emotsionaalse stressi" tekitamise eest. Enne streigi lõppu pole mõtet asju ajama hakata ehkki juba praegu on vähemalt üks class-action lawsuit sisse antud.

Kodus olid nii kass kui koer täiega pöördes kadunud karjaliikmete saabumise üle rõõmustades. Allpool esimene videolõik lennupiletite hindadest, teine üldisest olukorrast.

Lennusaaga jätk

Lennu tühistamisteade

Kellel lendamine ja eriti lennupiletid ning lennule saamine ärevust tekitab pole soovitav edasi lugeda, sest järgnev lugu pani isegi minusuguse külmkõhu muretsema. Endaga toimunud reisiseiklus oli nii vahetu ja äkiline, et ette polnud aega mõelda. Tütarde Jaapanist tagasilennu ärajäämise võimalusest hakati uudistes juba nädala eest rääkima. Kaks korda nädala jooksul lendamisega seotud jama üle elada läheb natuke paljuks. Streigihoiatus anti ja nagu eelmises postituses mainisin siis äärmiselt vastiku ajastusega: paar tundi enne plikade plaanitud väljalendu laupäeva varahommikul meie aja järgi. Air Canada lennuliin hakkas streigiks valmistudes juba neljapäeval lende ära jätma, kulude mõttes on nimelt kasulikum kui lennukid kodu lennujaamades või teeninduskeskuste läheduses maa peale jäävad.

Juhendid lennufirmaga
tegelemiseks

Reede hommikuni oli lend kenasti Air Canada veebilehel üleval kui plaaniliselt toimuv, isegi väravad pandi juba kirja. Sama lennuk, igatahes tõusis Vancouverist õhku asudes Tokyo poole teele andes lootust, et peab ka tagasi Torontosse lendama. Siis aga saabus külm dush, esiteks ei lasknud lennufirma süsteem pardakaarti registreerida ja tund hiljem sai tütar emaili, et lend tühistatud. Air Canada lubas otsida asenduslendu kuid peagi tuli järgmine teade: asenduslendu ei suudetud leida, ja soovitati tungivalt pool pileti raha (700CAD) tagasi võtta. Tegelikult on lennuliinil kohustus leida asenduslend aga nad üritavad muidugi sulle raha pakkuda, sest ühepäevase etteteatamisega on lend üüratult kallis (odavaim pilet 10 kordne hind) nagu võisime veenduda kui panin vastava otsingu. 12 tunnise otselennu asemel saad selle raha eest 30 tunnise ööbimise ja ümberistumisega lennu😜

Kaasa surfas veidi ja leidis Air Canada klientide huvigrupi kes jagas kasulikke näpunäiteid. Põhiline oli mitte võtta vastu pileti eest pakutavat raha vaid nõuda lennu asendamist ja kui lennufirma seda ei suuda teha siis ise osta pilet ning selle maksumus hiljem Air Canada käest välja nõuda. Viimane võib muidugi raskeks osutuda ja isegi vajada kohtutee käimist. Hoides alles kogu kirjavahetuse jääb kliendile õigus sest iseseisvalt pileti leidmine näitab veenvalt, et lennufirma ei pingutanud piisavalt asenduspileti otsimisel, kusjuures hind või konkureeriv lennufirma ei saa olla mõjuv argument.

Ühepäevase ettehoiatusega
piletihinnad on kirved$$$

Vahepeal oli Jaapanis öö saabunud, tüdrukud kobisid magama. Kaalusime olukorda ning kaasa otsustas üritada Air Canadaga üle telefoni ühendust võtta. Ta lootis inimliku kontakti eelisele võrreldes juturobotiga suhtlemisele, kelle puhul ei saa emotsioonidega manipuleerida. AI labürindist mööda pääsenuna pandi ootele hoiatusega, et see võib 3 tundi kesta. Kaasa, kangekaelne nagu ta mul on, ei lasknud end heidutada. Tegelikult ootas pidevalt telefoni otsas klassikalist muusikat kuulates lausa 6 tundi (vahepeal moblat laadides) enne kui elus klienditeenindaja liinile tuli.

Minul erilist usku inimkontakti polnud kuid ei tahtnud naise tuju alla viia, las proovib, äkki juhtub ime. Kui ta lõpuks mulle helistas kostus kohe esimeste sõnade hääletoonist, et ime oli tõepoolest juhtunud. Tänu osavale suhtlemisoskusele (eks temalgi klienditeeninduse kogemust) ja social engineeringule (mille üksikasju ma ei saa avaldada) suutis välja rääkida asenduspiletid esmaspäevaks. Otselende enam pole, sest neid lendab vaid Air Canada, piletid õnnestus kinni panna kiireimale ühe ümberistumisega lennule, Detroiti lennujaama väisavad tüdrukud tagasiteel 6 tundi.

Uudistes väitis, et praeguse seisuga on õige mitusada lendu ära jäetud ja üle saja tuhande reisija lennuta jäänud, valdaval enamusel neist pole asenduslendu. Pole ka imestada, sest sellisele massile lihtsalt pole võimalik turismihooaja tipus, kui lennuliinid niigi üle koormatud, lendusid pakkuda. Kõige sitemas seisus kodanikud, kes tagasilennul, ehk siis viibivad võõral maal ja keegi ei tea kui kaua. Isegi kui mõne päeva pärast streik lõppeb on kogunenud meeletu mass, keda tuleb jupikaupa süsteemist läbi lasta. Stjuuardesside 100% palgatõusu nõue praeguses majandusolukorras oli muidugi absurdne isegi kui muudes asjades nagu tööaja määratlemine on neil põhjust kurta. Air Canadale läheb iga päev maksma 60-70 miljonit saamata tulu. Kokkuvõttes võib kauakestev streik firma pankrotti ajada ja siis ei saa reisijad kompensatsiooni ärajäänud lennu eest ning stjuuardessid kaotavad töö.

Lendamisest ja Jaapanist

Suve lõpp kisub meie perele lendamise koha pealt õige hapuks minema. Alles oli minul jama ja nüüd algab Air Canada streik. Mõlemad tütred momendil Jaapanis, tagasilennu pilet neil 15 augustiks. Air Canada on juba alustanud lendude tühistamisega ja kavatseb just 15 augustil lõplikult kõik lennukid maa peale jätta. Momendi seisuga pole küll 100% selge mis kellast täpselt, kuid streik algab laupäeva öösel kell 1 ja plikade lend peaks õhku tõusma 3 tundi hiljem kell neli varahommikul Toronto aja järgi (17:05 Jaapanis).

                          Kapteni lennueelne ohutuskõne ilma ilustamata

Kui lend jääb ära Air Canada süül on lennuliini kohustuseks vaid kasutamata pileti osa tagasi maksta. Nad võivad aidata uue lennu leidmisel kuid isegi oma veebilehel rõhutavad, et taolisele võimalusele ei maksa turismihooajal eriti loota. Ehk siis sisuliselt pea sama olukord mis minul. Vahe vaid selles, et mitte omal süül ja teavad paar päeva ette - aega pikemalt närvitseda😜 Saavad küll veits raha tagasi kuid paaripäevase eelhoiatusega pileti ostmine on alati kuratlikult kallis ja see lisamaksumus tuleb oma taskust kinni taguda. Loodetavasti saavad vähemalt Tokyos mõne karate sõbra juures ööbida kui peaks mitu päeva ootama.

Vanem tütar Mount Fuji tipus

Noorem tütar Karate võistlustel Tokyos

Momendil Air Canada veebilehel veel lend tühistatud pole aga selle peale ei maksa väga loota. Lennufirma soovitab ümber registreerida nädal hiljemale ajale. Normaalsel tööl käivatel inimestel pole taolist vabadust nagu minul, et pikenda lõdvalt oma puhkust nädala võrra. Ega siin miskit suurt teha ole, streik ja lennu võimalik tühistamine sõltuvad palju kõrgematest meie tahtele mitte alluvatest instantsidest nagu stjuuardesside ametiühing ja lennufirma.

Sünnipäevalapsest tütar otse Canada koondise sildi taga

Kopsakas Kooliraha

Propellerlennuk viib Helsinkisse

Tagasireis Torontosse algab igati positiivselt. Ärkamine normaalsel ajal kaheksa paiku mitte neli öösel, et varahommikusele lennule jõuda. Ilm ilus, kohver komme ja kohvi täis pakitud, isegi tavapärast kiirustamist pole, sest sõbrad viskavad enne tööleminekut mu lennujaama. Jõuan poolteise tunnise varuga enne õhkutõusmist. Kohver täpselt õiges kaalus - 23.1 kg,  

Viimane õhtu kodus magamistoa aknast

mida ära andes pean vaid passi näitama kuna kõik pardakaardid olen juba moblasse laadinud. Viimase viie aasta jooksul pole paberist kaarte kasutanud, pole aimugi miks äkki küsin kas preili saaks mulle paberil välja trükkida. Takkajärgi võin vaid arvata, et üks väike kuradike selle idee mulle ajusse istutas. Pardakaardid Finnairi logoga, kummaline tundus, sest lendan ju Iceland Air lennuga. Loogiline seletus, et Finnair lendab nende eest, rohkem ei mõelnud. Aega oli küll ja veel, läksin välja, istusin lennuvälja ees pingile, libistasin õltsi ja ampsasin selveri juustusingi stritslit peale.

Varesepoeg tuli hüvasti jätma

Tollivabast poest võtsin põneva Jaapani hieroglüüfidega veini ja Eesti mustriga salli nooremale tütrele sünnakingiks. Lend pisikese propellerlennukiga Helsinkisse võtab vaid 20 minutit. Järgmise lennuni aega oodata kolm tundi. Otsustan kindluse mõttes kohe väravasse minna ja seal aega parajaks teha. Küsin lennujaama töötajalt kust läheb Reykjaviki lend, too saadab mu väravasse 32. Tee peal vaatan tablood, jah Finnairi Reykjaviki lend väljubki väravast 32 ainult oodatust tund hiljem. Mis ikka, ju hilinevad veidi - sean sammud sinnapoole. Inimesi õieti pole veel, väravas helendab REYKJAVIK.

Mõlemad Reykjaviki lennud
ja Finnairi AY mõlemal😒

Astun tollivabast läbi, vaatan ringi, üks veints jääb silma. Saan veel poe liikmekaarti võttes soodukat. Kaks pikka lendu ees, kus süüa juua ei pakuta, eks toitun siis enne lennujaamas. Otsin omale varjulisema nurgakese, avan veini ja netis surfates näksin stritslit ning suitsuvorsti. Suhtlen sõpradega ja viidan aega, kahju et podcasti polnud valmis valinud, otsin aga miskit põnevat ei leia. Lähen vetsu kui kuulen, et kutsutakse Reykjaviki lennule. Kummaline. tund ju veel minna. Jalutan Check-in laua juurde, näitan oma pardakaarte ja küsin kas juba alustate lennule laskmisega. Oh ei, alles tunni aja pärast vastab lennujaama töötaja vormis naine, aega küll.

Ootan rõõmsalt lendu😎

Mõtlen omaette, et miks siis valjuhääldist kuulutatakse lennule minekust. Ju midagi segi aetud, igaks juhuks lähen tabloo juurde ja teen isegi pildi - tõepoolest aega piisavalt. Vetsus kuulen, et antakse teada lennule mineku lõpetamisest. Mis jama nad ajavad, lähen uuesti väravasse, seal endiselt suht vaikne ja väljalennu aeg alles tunni pärast. Teen aega parajaks kuni hakatakse minu lennule kutsuma, olen kolmandas satsis, sain hea iste broneerida, just tiiva ette mõnusa vaatega pildistamiseks. Pileti piiksutamine millegi pärast ei tööta, tädi proovib paar korda, üritab käsitsi sisse lüüa, ikka ei tööta. Oi, see pole ju meie lennu pilet. Mis mõttes, mul on ju Finnairi lend Reykjavikki, pardakaart FINNAIR ei ma saa aru. Teie pilet on Iceland Airiga, mis just lahkus. Aga ma ju näitasin siin enne piletit ja käisin küsisin millal see lend väljub. Toda tegelast muidugi polnud kusagil. Vaadake teie Finnairi pardakaardil on peenikeses kirjas: operated by Iceland Air - siit ilmselt ka segadus. Meil on väga kahju aga me ei saa aidata, võtke Iceland Air klienditeenindusega ühendust.  

Infoletist ei saa mingit abi. Hakkan siis Iceland Air klienditeenindust pommitama. Soome numbriga telefonile keegi ei vasta kuna nad avatud vaid 10:00 - 16:00 ja ilmselt juba uttu tõmmanud. Üritan interneti kaudu chatiga, kuradi segane menüü aga lõpuks vestlusrobot vastab. Päris pikalt saadame sõnumeid enne kui robot alla annab ja lubab inimesega ühendada. Veel veidi ootamist kuni saan islandikeelse teksti. Kurat küll vannun, vastan inglise keeles ja palun jumalat, et tüüp ikka mõistaks. Õnneks pole probleemi, lülitab kohe ümber inglisele. Kümmekonna minutiga selgitan olukorra uuesti üle. Palun võimaluse korral end järgmisele lennule paigutada.

Mees uurib olukorda ja saadab mulle kolm erinevat võimalust, parim väljub kahe tunni pärast. Super, olen õnnelik kuni mees teatab, et see läheb maksma 1600 USD. Oot-oot, see polnud ju minu viga, et ma maha jäin, mind juhatati valesse väravasse. Ma saan aru, et see polnud sinu viga aga see polnud meie viga ka. Finnair peaks teile kompenseerima lennupileti, kuna nemad saatsid teid valesse väravasse. OK, kas te ei saa ise Finnairi käest seda küsida tegin ilmselgelt lootusetu ürituse - ei, ikka teie ise peate nendega asju ajama. No ok, teeme ära, mis seal ikka vastasin resigneerunult. Silmi ees kujutlus peldikusse langevaist sajadollaristest. Seni kui ta omalt poolt vormistas avasin paralleelselt teises aknas booking.com ja toksisin sisse Helsinki-Toronto lennu otsingu. Hinnad hulka soodsamad, algasid lausa 600'st kuid kiire ühe peatusega lend oli nõks alla 800, no kurat ikka poole odavam kui Iceland Air'i pakutu.

Avasin uuesti Iceland air klienditeeninduse akna, et kauplema asuda kui tabas järjekordne äpardus. Mobla hakkas jupsima, viskas esiteks lambist rohelise joone ekraanile ja siis kadus igasugune ühendus sootuks ning mobla lülitas end maha. Täitsa persses ... mis ma nüüd teen. Torkasin laadijaga stepslisse akus 30% järgi aga mobla ise jube kuum. Nojah, järjekordne poolteist tonni aia taha, tänane päev pole finantsiliselt just edukate killast. Koukisin kotist varumobla, vahetasin SIM kaardi, lülitasin peale ja sain ühenduse tagasi. Paraku kõik veebiaknad tagasi ei tulnud, loomulikult mitte Iceland Air oma. Kell juba viis, istusin momendiks ja kaalusin olukorda. Sõber elab Helsinkis, helistan talle, küsin kas saab mind võõrustada. M vastas kohe ja lubas 15 minuti pärast lennujaamast üles korjata. Saatsin tööle sõnumi, et täna tööle ei jõua, lendudega jama.

Kontrollisin ka üle, kas Helsinki-Toronto pilet ikka olemas, isegi õige mitu, eks sõbra pool rohkem aega, seal otsin parima ja lendan homme, tänastele niikuinii hiljaks jäänud. Äkki kargas pähe, et mul oli ju kohver ka. Pekki küll, kust ma selle kätte saan??? Vaatasin ringi, kelle käest küsima minna kui hakkas silma: Lost and Found. Seal istus akende taga kolm piltilusat näitsikut, kes osutusid äärmiselt osavõtlikeks kui oma olukorda kirjeldasin. Helistasid veidi ringi ja 5 minuti pärast toodi mulle kohver kätte. Jõudsin kümmekond sammu astuda kui avastasin, et mul pole ei passi ega pardakaarte taskus. Mida veel!!! Lippasin tagasi kadunud asjade leti juurde ise põrandat skaneerides. Sinna polnud jäänud, nad võtsid mu infi ja lubasid helistada kui leitakse. Õnneks pole see ainus pass, kuid jama sellegipoolest palju.

Jalutasin välja ning kohe sõitis ka sõbra Subaru ette. Põrutasime tema poole, autos alles selgus milline vedamine - nad olid pidanud Eestisse pulma minema aga ei jõudnud õhtusele laevale, lähevad järgmine hommik vara, saan nende pool öömaja. Kohvri jätsin autosse, seljakoti tarisin sisse, ukse ees pudenes midagi maha - pass ja pardakaardid!!! Olin need meeltesegaduses seljakoti rihmade vahele susanud, milline kergendus. Esimese asjana võtsin sõbra läpaka kaudu ühendust Iceland Air'ga veendumaks, et nad pole mind 1600$ eest oma lennule pannud - ei olnud, õnneks. Siis asusin otsima sobivat lendu Torontosse, poole tunniga selgus, et parim võimalus oli vahemaandumisega Dublinis. 670 eurisele hinnale tuli ports tasusid otsa, kõige suuremaks 95 eurine kohvri maksumus. Lõpphind kujunes 919+29=948EUR. Kogu värgi juures oli selline pisike risk, et kuna piletid ostetud kahe eri lennufirma lennukitele siis ümberistumine ja kohvri üleviimine minu vastutusel. No kurat ühe reisuga pole ju võimalik kaks korda lennust maha jääda ... või on???  2.5 tundi maandumise ja õhkutõusu vahel pole just liiga pikk aeg - võtsin tuimalt riski, 

Mõnitavad raisk😡: Olen Geeniuse tasemel😂

Süda tilkus verd oma krediitkaardi numbrit sisse tagudes. Natukese aja pärast hakkas hoopis hirmuhigi tilkuma, kui süsteem keeldus kõiki mu kolme krediitkaarti tunnistamast. Viimasega jõudsin küll kõige kaugemale, kinnituskood saadeti kaasa moblale Kanadasse kuid seda sisse toksides hangus sõbra läpakas. Proovisime veel paar korda, lõpuks sõber katsetas oma kaardiga. Polnud kerge sellegagi, ta pidi mitu korda üle kinnitama, et tegu ehtsa kaardiga ja isegi helistama. Kolmetunnise maratoni lõpuks sain kinnituse, et pilet olemas. Pardakaarti kinnitama asudes tuli teade lennufirmalt: praegu pole võimalik, proovige hiljem. Sõber lohutas: vahel ei saa teha kui lend on üle müüdud. Kurat, ma olen sügavas sitas kui Helsinkis öeldakse, et mine järgmisega - siis kaotan Dublini lennu. Mingi moment sain aru, et suhtlesin kogu aeg sellele mõtlemata soome keeles, nojah keeleoskusest on vahel kasu ka.

Mul pole mingit muud tõendit pileti kohta kui Booking Reference number. natuke murelikuks teeb. Poole tunni pärast uuesti proovides õnnestub mõlemate lendude pardakaardid kinnitada, laadin alla mõlema mobla mälusse (teine läks ka vahepeal tööle kui oli maha jahtunud). Mälust saan iga kell kätte ka siis kui mingit ühendust pole. Protsess ise haruldaselt tülikas ja aeganõudev, kõik inf tuleb käsitsi sisse toksida - hullumeelsus. Kümne paiku sööme ja käin dushi all, et reisu ja hirmuhigi maha loputada. Magama keeran pool kaksteist ja uinun kohe, ropult kurnav päev. Äratused panin mõlemal moblal kell 5 hommikul, lend pool kaheksa. Ühe ajal öösel ärkan hirmsa müristamise ja välgusähvatuste peale. Nii vägevat äikesetormi pole aastaid näinud. Mis kõige hullem, ei taha teine järgi jääda, kestab kella neljani. Äikesega teatavasti lennukid õhku ei tõuse ja ma olen ainult 10 km lennuväljast eemal. Isegi kui seitsmeks selgineb, kipub hilinemiste jada kõiki lendusid mõjutama.

Aju ketrab eri variante, ainus lohutus, et isegi kui Helsinki lend hilineb jõuan vähemalt Dublinisse, kus täiesti juhuslikult elab sellesama sõbra tütar. Lõpuks sunnin aju jõuga rahunema lohutusega, et võib palju halvemini minna - mitte et ma kellelegi halba tahaks aga äkki kukkus Iceland Air lennuk alla😜 Kokkuvõttes kui see lennust mahajäämine on mu elu suuremaid ebaõnnestumisi (nagu  ongi) siis on mul ikka hullult vedanud. No kas või tulles Islandil kui roolis magama jäin ja ilma rajahoidmis radarita oleksin tee pealt 80 kilti tunnis mitu meetrit allpool vedelevate laavarahnude otsa kihutanud. Finantsiliselt tonn kaotust aga raha saab alati tagasi teenida - mõni päev ületunde, lihtsalt totter raiskamine häirib. Pealegi erinevalt keskmisest kodanikust pole võlgu, mis nõuaks tagasimaksmist - ehk siis suures plaanis on elu lill ja chill - nii oma aju manipuleerides tuli kohe ka uni.

Helsinki lennuväli: Taamal äikesepilvede müür, mis öösel muret tekitas

Ärkasin nõks enne 5 just enne äratuskellasid. Pea uimane, jõin suure kruusi kohvi ja sõime korraliku hommikusöögi. Aknast välja lennuvälja poole vaadates paistis taamal võimas äikesepilv või õieti müür äikesepilvi. Näis kuhu liigub, vahet pole, niikuinii miskit teha ei saa. 5:35 hakkasime sõitma, 6:00 andsin kohvri ära, M tuli igaks juhuks kaasa kui peaks abi vaja olema, arve kviitung ju tema nimel ja tema moblas. Piir ja toll sujusid kiirelt, läksin kohe väravasse. Aja ja lennunumbri kontrollisin nüüd paranoiliselt mitu korda. Äike tasapisi eemaldub. õhku tõuseme täpselt, natu tukastan, joogiks tuuakse eriliselt hõrk mustikamahl. Dublinis maandume lausa 20 minti varem, aega seega lõdvalt.

Iirimaa

Kõigepealt läbin piirikontrolli, see läheb lupsti, saan Iiri templi sisse. Piirivalvur ütleb, et kohvriga pole vaja tollist läbi minna, Canadaga olevat Duty Free leping. Näitab mulle kaardil mingi kitsa koridori kust saab otse Toronto lennule. Paraku on mul kohvri kättesaamiseks ikkagi vaja välja minna, siis kohver ära anda ja uuesti sisse. Kohvriga oli veel see jama, et pidin ta Soomes ümber pakkima kuna Helsinki-Dublin lennule lubati 20 kilone mitte 23'ne. Nüüd toppisin paar kohvipakki tagasi, et kabiinis oleks vaid üks seljakott. Tollis hull saba aga mul aega maa ja ilm. Nii põhjalikku kontrolli pole kaua aega kusagil näinud, isegi jalatsid tuleb ära võtta.

Westjetiga lendan Dublinist Torontosse

Jällegi otsin kohe värava üles ja kontrollin hoolikalt üle - lennust mahajäämise paranoia jääb loodetavasti veel mõneks ajaks saatma. Tollivabast haaran suure õlle, et oleks millegi viisakaga kaasas olev ja ilmselt igasugu reegleid rikkunud suitsuvorst ning viimane jupp stritslit libedamalt nahka panna. Väravas kontrollitakse mollid üle, minu habetunud välimust vaatab vormis naine jupp aega kahtleva pilguga. Olen küll mina, lihtsalt habe pikem muigan, vist küll, lastakse lennukile. Koht mul 12 reas, istun maha ja jõuan juba rõõmustada lisaruumi pärast, sest olen avariiväljapääsu juures. Siis aga saabub üks härrasmees väites, et see on tema koht. Ups, ongi nii, pean kolima rida ettepoole kus õige kitsas ja lisaks ei saa seljatuge alla lasta. Üritasin korraks silma kinni lasta ja kukkusin nii ära, et õhkutõusmist ei mäleta - pool tundi oleks nagu lehm keelega tõmmanud.

Mõlemad lennukid Boeing 737 vanad versioonid, kõvade tihedalt paigutatud istmetega, ilma ekraanideta. Paras piin nii pikalt üle ookeani lennata. Positiivse momendina sai lennuki wifit kasutades oma ekraanilt filme vaadata. Pea samanimelise raamatu järgi tehtud Mickey 17 vaatasin lõpuni - üsna ok kuid raamat mu arust palju parem. Accountant 2 märuli jätsin pooleli, rohkem ei viitsinud mobla ekraaniga silmi piinata. Süüa pakuti kaks korda, väga tagasihoidlik eine kuid parem kui mitte midagi. Läksin küsisin omal käel õltsi juurde, viisakalt käituvaile inimestele antakse ikka ekstra. Torontos maandusin kahe ajal ja helistasin kohe tööle, et täna kahjuks ei jõua, just maandusin. Natu piinlik, sest sama sisuga kõne võtsin eelmisel päeval Helsinkist. Ülemus küsis poolnaljaga palju ma oma kahekuust puhkust plaanin pikendada, mis sa päeva kaupa jupitad, ütle kohe, et nädal. Kohvri sain üllatava kiirusega kätte, piirikontrolli minnes jalutas üks politseinik koeraga mööda, too nuuskis huviga mu suitsuvorstilõhnalist seljakotti aga jalutas edasi. Kaasa korjas mu lennujaama väljumisalalt Iceland Air (iroonia missugune) sildi alt üles ja oligi seiklus läbi.

Loo moraal: Ära mine ülbeks ja lohakaks ja ära arva, et kui sul 40 aasta jooksul sadu kordi lennates pole kunagi reisides mingit jama olnud kestab vedamine igavesti. Kontrolli alati üle lennu numbrid, väravad ja lennuaeg, Vaikse Ookeani puhul ka päev, sest ületad päevapöörijoone. Ära usalda inimesi, kontrolli ISE kõik üle!!! Passi pole ma kunagi maha unustanud või kaotanud aga tänapäeval on see tegelt ainus hädavajalik dokument, traditsioonilised paberkandjal pileteid ja pardakaardid enamasti kadunud. Alati kui võimalik tasub osta pilet lennufirmalt otse kogu suuna peale, siis nemad ka hoolitsevad su kohalejõudmise eest kui nende (mitte enda) süül lennust maha jääd.

Mis seal ikka ISE olen süüdi. Kooliraha on kopsakas kuid arvestades asjaolu, et ma kunagi reisikindlustust ei osta olen selle ammu-ammu mitmekordselt tasa teeninud. Reisukindlustus tihtipeale katab vaid makstud lennupileti hinna, mitte selle kalli, mille mahajäämise korral pead edasi lendamiseks lunastama.

Kõigil vabad käed minu lolluse ja lohakuse üle irvitada ning parastada ja õpetussõnu jagada😌

Tore oleks lugeda teie lennureisi äpardustest, kas siis kommentaarides või lausa oma postitustes, ehk siis teen üleskutse sel teemal blogida😉

Tagasi tavaelus

Kahekuune puhkus lõppes suure ja kuluka pauguga, millest tuleb eraldi postitus. Kindlasti õige populaarne, sest no kellele ei meeldiks lugeda teiste apsudest ja ebaõnnestumistest, eriti kui need iseenda lollusega vürtsitatud. See oli siis eelreklaamiks järgnevale postitusele😉

Eile kui lõpuks Torontosse jõudsin otsustasime kaasaga IKEA kohvikusse einetama minna, tal oli rosolje küll mu saabumise puhul valmis tehtud, aga hapukoort ja kurke vaja veel poodi ostma minna. IKEA's pakuti perekaardi omanikele poole hinnaga põhitoitusid - 3 euri eest taldrikutäis rootsi lihapalle, friikate, pohlamoosi ja soustiga oli super diil, rääkimata tasuta kohvist. Eks nüüd peabki väljaminekutega madalamat profiili hoidma (nali).

Suurimaks üllatuseks oli kodus toimunud sisekujundus. Täitsa üllatav kui palju saab osava paigutuse, kena mööbli ja asjade vähendamisega ilmet ja kodust miljööd muuta. Kaasa näitas muudkui ette, mis teinud ja mina südamest kiitsin. Mitte ei saa aru miks ta ainult siis sellega tegeleb kui mind ja lapsi kodus pole - peaksimegi tihemini reisimas käima😜 Kõige rohkem hakkas silma lisandunud avarus, niigi pisikeses elamises on see üks väga oluline näitaja.

Viigimarjad hakkavad looma

Koer ja ülla-ülla eriti kass olid pöördes minu kui karjaliikme naasmise üle rõõmustades. Kuts tormas niisama ringi aga kiisu tahtis muudkui mängida ja nurus paitamist. Ei lasknud mul ei tugitoolis ega diivanil rahulikult lebotada, kohe astus ligi ning hakkas labajalgu näksima, et teda veidi taga ajaksin. Ka kohvrile, seljakotile ja lahtipakitud asjadele pööras rohkem tähelepanu kui Sushi. Laualt käppas kraami maha kuni ajasin teise tuppa, et loom moblat lõplikult ära ei lõhuks.

Magama kerisin kesköösel aga ärkasin juba nelja ajal, mõni ime kuna Eestis oli kell 11:00. Üritasin küünte ja hammastega Unematist kinni hoida, paraku rabeles too end kuue ajal lahti ja tõmbas välgukiirusel uttu, pole lootustki, et ta enne õhtupoolikut näole annaks - kindlasti siis eriti ebasobival ajal. Kõik see kamp põõnas magusalt hoolimata minu ärksusest. Miskit muud targemat ei osanud teha, läksin jooksma ja vaatamata metsatulekahjudest sudusele ilmale lidusin 8km ringi vist lausa suve rekordkiirusega. Järgnes hommikukohv ja kaasa puder virsikutükkidega (meil virsikuhooaeg), samal ajal surfasin netis.

Olen ka võlgu Juulikuu jooksu kokkuvõtte:

Lippasin 13 korraga 103 kilti keskmise tempoga 4:50 kildi peale. Viie (23:09), kümne (48:44) ega ka kilomeetri (4:11) distantsil märkimisväärseid aegasid pole ette näidata. Käisin 130 kilti ja sõitsin rattaga 150 km. Samme keskmiselt 21496 päevas. Puhkuse kohta polegi nii paha ehkki eelmine aasta olin samal ajal tublim.

Viimaks ometi tagasi juurte juurde - BF6

Minimaalne ja soovitav süsteemi võimekus

Peale õige mitut so-so Battlefieldi mängu tundub esimeste muljete põhjal, et seekord on suudetud luua väga hea ja mängijate ootustele vastav järg. Minu, nagu ka paljude teiste lemmikuteks olid 14 ja 12 aasta vanused BF3 ja BF4, mida ikka veel võimalik mängida. Vahepeal tuli palju erinevaid versioone ja terve põlvkond mängijaid kasvas suureks ning lahkus ekraanide tagant, elu tuli peale. Mõned mu lemmikud striimivad endiselt, neist kahe jackfrags ja Westie youtube videoülevaateid jagan allpool. Endal pole puhkusel olles kahjuks aega mängida kuid see mäng on minu jõulueelsete kingisoovide nimekirjas number üks! Arendaja EA sõnul saab Open Beta versiooni mängida august 9-10  ja august 14-17 nädalavahetustel. Selleks ajaks on õnneks suurem kiire puhkuse näol läbi, töö kõrvalt peaks piisavalt aega üle jääma, et mõned tunnid koos teismelistega ekraani taga paugutada😁 Loodetavasti mu suht vana mänguplatvorm suudab mänguga hakkama saada. Tütar küll arvas, et peaks uue kokku panema - mul pole selle vastu midagi kui ta penskarieelikut nii oskuste kui finantsiga toetab nagu mina kunagi teda. Oleks juba aeg, et investeering lastesse hakkaks dividende tootma😜