Kopsakas Kooliraha

Propellerlennuk viib Helsinkisse

Tagasireis Torontosse algab igati positiivselt. Ärkamine normaalsel ajal kaheksa paiku mitte neli öösel, et varahommikusele lennule jõuda. Ilm ilus, kohver komme ja kohvi täis pakitud, isegi tavapärast kiirustamist pole, sest sõbrad viskavad enne tööleminekut mu lennujaama. Jõuan poolteise tunnise varuga enne õhkutõusmist. Kohver täpselt õiges kaalus - 23.1 kg,  

Viimane õhtu kodus magamistoa aknast

mida ära andes pean vaid passi näitama kuna kõik pardakaardid olen juba moblasse laadinud. Viimase viie aasta jooksul pole paberist kaarte kasutanud, pole aimugi miks äkki küsin kas preili saaks mulle paberil välja trükkida. Takkajärgi võin vaid arvata, et üks väike kuradike selle idee mulle ajusse istutas. Pardakaardid Finnairi logoga, kummaline tundus, sest lendan ju Iceland Air lennuga. Loogiline seletus, et Finnair lendab nende eest, rohkem ei mõelnud. Aega oli küll ja veel, läksin välja, istusin lennuvälja ees pingile, libistasin õltsi ja ampsasin selveri juustusingi stritslit peale.

Varesepoeg tuli hüvasti jätma

Tollivabast poest võtsin põneva Jaapani hieroglüüfidega veini ja Eesti mustriga salli nooremale tütrele sünnakingiks. Lend pisikese propellerlennukiga Helsinkisse võtab vaid 20 minutit. Järgmise lennuni aega oodata kolm tundi. Otsustan kindluse mõttes kohe väravasse minna ja seal aega parajaks teha. Küsin lennujaama töötajalt kust läheb Reykjaviki lend, too saadab mu väravasse 32. Tee peal vaatan tablood, jah Finnairi Reykjaviki lend väljubki väravast 32 ainult oodatust tund hiljem. Mis ikka, ju hilinevad veidi - sean sammud sinnapoole. Inimesi õieti pole veel, väravas helendab REYKJAVIK.

Mõlemad Reykjaviki lennud
ja Finnairi AY mõlemal😒

Astun tollivabast läbi, vaatan ringi, üks veints jääb silma. Saan veel poe liikmekaarti võttes soodukat. Kaks pikka lendu ees, kus süüa juua ei pakuta, eks toitun siis enne lennujaamas. Otsin omale varjulisema nurgakese, avan veini ja netis surfates näksin stritslit ning suitsuvorsti. Suhtlen sõpradega ja viidan aega, kahju et podcasti polnud valmis valinud, otsin aga miskit põnevat ei leia. Lähen vetsu kui kuulen, et kutsutakse Reykjaviki lennule. Kummaline. tund ju veel minna. Jalutan Check-in laua juurde, näitan oma pardakaarte ja küsin kas juba alustate lennule laskmisega. Oh ei, alles tunni aja pärast vastab lennujaama töötaja vormis naine, aega küll.

Ootan rõõmsalt lendu😎

Mõtlen omaette, et miks siis valjuhääldist kuulutatakse lennule minekust. Ju midagi segi aetud, igaks juhuks lähen tabloo juurde ja teen isegi pildi - tõepoolest aega piisavalt. Vetsus kuulen, et antakse teada lennule mineku lõpetamisest. Mis jama nad ajavad, lähen uuesti väravasse, seal endiselt suht vaikne ja väljalennu aeg alles tunni pärast. Teen aega parajaks kuni hakatakse minu lennule kutsuma, olen kolmandas satsis, sain hea iste broneerida, just tiiva ette mõnusa vaatega pildistamiseks. Pileti piiksutamine millegi pärast ei tööta, tädi proovib paar korda, üritab käsitsi sisse lüüa, ikka ei tööta. Oi, see pole ju meie lennu pilet. Mis mõttes, mul on ju Finnairi lend Reykjavikki, pardakaart FINNAIR ei ma saa aru. Teie pilet on Iceland Airiga, mis just lahkus. Aga ma ju näitasin siin enne piletit ja käisin küsisin millal see lend väljub. Toda tegelast muidugi polnud kusagil. Vaadake teie Finnairi pardakaardil on peenikeses kirjas: operated by Iceland Air - siit ilmselt ka segadus. Meil on väga kahju aga me ei saa aidata, võtke Iceland Air klienditeenindusega ühendust.  

Infoletist ei saa mingit abi. Hakkan siis Iceland Air klienditeenindust pommitama. Soome numbriga telefonile keegi ei vasta kuna nad avatud vaid 10:00 - 16:00 ja ilmselt juba uttu tõmmanud. Üritan interneti kaudu chatiga, kuradi segane menüü aga lõpuks vestlusrobot vastab. Päris pikalt saadame sõnumeid enne kui robot alla annab ja lubab inimesega ühendada. Veel veidi ootamist kuni saan islandikeelse teksti. Kurat küll vannun, vastan inglise keeles ja palun jumalat, et tüüp ikka mõistaks. Õnneks pole probleemi, lülitab kohe ümber inglisele. Kümmekonna minutiga selgitan olukorra uuesti üle. Palun võimaluse korral end järgmisele lennule paigutada.

Mees uurib olukorda ja saadab mulle kolm erinevat võimalust, parim väljub kahe tunni pärast. Super, olen õnnelik kuni mees teatab, et see läheb maksma 1600 USD. Oot-oot, see polnud ju minu viga, et ma maha jäin, mind juhatati valesse väravasse. Ma saan aru, et see polnud sinu viga aga see polnud meie viga ka. Finnair peaks teile kompenseerima lennupileti, kuna nemad saatsid teid valesse väravasse. OK, kas te ei saa ise Finnairi käest seda küsida tegin ilmselgelt lootusetu ürituse - ei, ikka teie ise peate nendega asju ajama. No ok, teeme ära, mis seal ikka vastasin resigneerunult. Silmi ees kujutlus peldikusse langevaist sajadollaristest. Seni kui ta omalt poolt vormistas avasin paralleelselt teises aknas booking.com ja toksisin sisse Helsinki-Toronto lennu otsingu. Hinnad hulka soodsamad, algasid lausa 600'st kuid kiire ühe peatusega lend oli nõks alla 800, no kurat ikka poole odavam kui Iceland Air'i pakutu.

Avasin uuesti Iceland air klienditeeninduse akna, et kauplema asuda kui tabas järjekordne äpardus. Mobla hakkas jupsima, viskas esiteks lambist rohelise joone ekraanile ja siis kadus igasugune ühendus sootuks ning mobla lülitas end maha. Täitsa persses ... mis ma nüüd teen. Torkasin laadijaga stepslisse akus 30% järgi aga mobla ise jube kuum. Nojah, järjekordne poolteist tonni aia taha, tänane päev pole finantsiliselt just edukate killast. Koukisin kotist varumobla, vahetasin SIM kaardi, lülitasin peale ja sain ühenduse tagasi. Paraku kõik veebiaknad tagasi ei tulnud, loomulikult mitte Iceland Air oma. Kell juba viis, istusin momendiks ja kaalusin olukorda. Sõber elab Helsinkis, helistan talle, küsin kas saab mind võõrustada. M vastas kohe ja lubas 15 minuti pärast lennujaamast üles korjata. Saatsin tööle sõnumi, et täna tööle ei jõua, lendudega jama.

Kontrollisin ka üle, kas Helsinki-Toronto pilet ikka olemas, isegi õige mitu, eks sõbra pool rohkem aega, seal otsin parima ja lendan homme, tänastele niikuinii hiljaks jäänud. Äkki kargas pähe, et mul oli ju kohver ka. Pekki küll, kust ma selle kätte saan??? Vaatasin ringi, kelle käest küsima minna kui hakkas silma: Lost and Found. Seal istus akende taga kolm piltilusat näitsikut, kes osutusid äärmiselt osavõtlikeks kui oma olukorda kirjeldasin. Helistasid veidi ringi ja 5 minuti pärast toodi mulle kohver kätte. Jõudsin kümmekond sammu astuda kui avastasin, et mul pole ei passi ega pardakaarte taskus. Mida veel!!! Lippasin tagasi kadunud asjade leti juurde ise põrandat skaneerides. Sinna polnud jäänud, nad võtsid mu infi ja lubasid helistada kui leitakse. Õnneks pole see ainus pass, kuid jama sellegipoolest palju.

Jalutasin välja ning kohe sõitis ka sõbra Subaru ette. Põrutasime tema poole, autos alles selgus milline vedamine - nad olid pidanud Eestisse pulma minema aga ei jõudnud õhtusele laevale, lähevad järgmine hommik vara, saan nende pool öömaja. Kohvri jätsin autosse, seljakoti tarisin sisse, ukse ees pudenes midagi maha - pass ja pardakaardid!!! Olin need meeltesegaduses seljakoti rihmade vahele susanud, milline kergendus. Esimese asjana võtsin sõbra läpaka kaudu ühendust Iceland Air'ga veendumaks, et nad pole mind 1600$ eest oma lennule pannud - ei olnud, õnneks. Siis asusin otsima sobivat lendu Torontosse, poole tunniga selgus, et parim võimalus oli vahemaandumisega Dublinis. 670 eurisele hinnale tuli ports tasusid otsa, kõige suuremaks 95 eurine kohvri maksumus. Lõpphind kujunes 919+29=948EUR. Kogu värgi juures oli selline pisike risk, et kuna piletid ostetud kahe eri lennufirma lennukitele siis ümberistumine ja kohvri üleviimine minu vastutusel. No kurat ühe reisuga pole ju võimalik kaks korda lennust maha jääda ... või on???  2.5 tundi maandumise ja õhkutõusu vahel pole just liiga pikk aeg - võtsin tuimalt riski, 

Mõnitavad raisk😡: Olen Geeniuse tasemel😂

Süda tilkus verd oma krediitkaardi numbrit sisse tagudes. Natukese aja pärast hakkas hoopis hirmuhigi tilkuma, kui süsteem keeldus kõiki mu kolme krediitkaarti tunnistamast. Viimasega jõudsin küll kõige kaugemale, kinnituskood saadeti kaasa moblale Kanadasse kuid seda sisse toksides hangus sõbra läpakas. Proovisime veel paar korda, lõpuks sõber katsetas oma kaardiga. Polnud kerge sellegagi, ta pidi mitu korda üle kinnitama, et tegu ehtsa kaardiga ja isegi helistama. Kolmetunnise maratoni lõpuks sain kinnituse, et pilet olemas. Pardakaarti kinnitama asudes tuli teade lennufirmalt: praegu pole võimalik, proovige hiljem. Sõber lohutas: vahel ei saa teha kui lend on üle müüdud. Kurat, ma olen sügavas sitas kui Helsinkis öeldakse, et mine järgmisega - siis kaotan Dublini lennu. Mingi moment sain aru, et suhtlesin kogu aeg sellele mõtlemata soome keeles, nojah keeleoskusest on vahel kasu ka.

Mul pole mingit muud tõendit pileti kohta kui Booking Reference number. natuke murelikuks teeb. Poole tunni pärast uuesti proovides õnnestub mõlemate lendude pardakaardid kinnitada, laadin alla mõlema mobla mälusse (teine läks ka vahepeal tööle kui oli maha jahtunud). Mälust saan iga kell kätte ka siis kui mingit ühendust pole. Protsess ise haruldaselt tülikas ja aeganõudev, kõik inf tuleb käsitsi sisse toksida - hullumeelsus. Kümne paiku sööme ja käin dushi all, et reisu ja hirmuhigi maha loputada. Magama keeran pool kaksteist ja uinun kohe, ropult kurnav päev. Äratused panin mõlemal moblal kell 5 hommikul, lend pool kaheksa. Ühe ajal öösel ärkan hirmsa müristamise ja välgusähvatuste peale. Nii vägevat äikesetormi pole aastaid näinud. Mis kõige hullem, ei taha teine järgi jääda, kestab kella neljani. Äikesega teatavasti lennukid õhku ei tõuse ja ma olen ainult 10 km lennuväljast eemal. Isegi kui seitsmeks selgineb, kipub hilinemiste jada kõiki lendusid mõjutama.

Aju ketrab eri variante, ainus lohutus, et isegi kui Helsinki lend hilineb jõuan vähemalt Dublinisse, kus täiesti juhuslikult elab sellesama sõbra tütar. Lõpuks sunnin aju jõuga rahunema lohutusega, et võib palju halvemini minna - mitte et ma kellelegi halba tahaks aga äkki kukkus Iceland Air lennuk alla😜 Kokkuvõttes kui see lennust mahajäämine on mu elu suuremaid ebaõnnestumisi (nagu  ongi) siis on mul ikka hullult vedanud. No kas või tulles Islandil kui roolis magama jäin ja ilma rajahoidmis radarita oleksin tee pealt 80 kilti tunnis mitu meetrit allpool vedelevate laavarahnude otsa kihutanud. Finantsiliselt tonn kaotust aga raha saab alati tagasi teenida - mõni päev ületunde, lihtsalt totter raiskamine häirib. Pealegi erinevalt keskmisest kodanikust pole võlgu, mis nõuaks tagasimaksmist - ehk siis suures plaanis on elu lill ja chill - nii oma aju manipuleerides tuli kohe ka uni.

Helsinki lennuväli: Taamal äikesepilvede müür, mis öösel muret tekitas

Ärkasin nõks enne 5 just enne äratuskellasid. Pea uimane, jõin suure kruusi kohvi ja sõime korraliku hommikusöögi. Aknast välja lennuvälja poole vaadates paistis taamal võimas äikesepilv või õieti müür äikesepilvi. Näis kuhu liigub, vahet pole, niikuinii miskit teha ei saa. 5:35 hakkasime sõitma, 6:00 andsin kohvri ära, M tuli igaks juhuks kaasa kui peaks abi vaja olema, arve kviitung ju tema nimel ja tema moblas. Piir ja toll sujusid kiirelt, läksin kohe väravasse. Aja ja lennunumbri kontrollisin nüüd paranoiliselt mitu korda. Äike tasapisi eemaldub. õhku tõuseme täpselt, natu tukastan, joogiks tuuakse eriliselt hõrk mustikamahl. Dublinis maandume lausa 20 minti varem, aega seega lõdvalt.

Iirimaa

Kõigepealt läbin piirikontrolli, see läheb lupsti, saan Iiri templi sisse. Piirivalvur ütleb, et kohvriga pole vaja tollist läbi minna, Canadaga olevat Duty Free leping. Näitab mulle kaardil mingi kitsa koridori kust saab otse Toronto lennule. Paraku on mul kohvri kättesaamiseks ikkagi vaja välja minna, siis kohver ära anda ja uuesti sisse. Kohvriga oli veel see jama, et pidin ta Soomes ümber pakkima kuna Helsinki-Dublin lennule lubati 20 kilone mitte 23'ne. Nüüd toppisin paar kohvipakki tagasi, et kabiinis oleks vaid üks seljakott. Tollis hull saba aga mul aega maa ja ilm. Nii põhjalikku kontrolli pole kaua aega kusagil näinud, isegi jalatsid tuleb ära võtta.

Westjetiga lendan Dublinist Torontosse

Jällegi otsin kohe värava üles ja kontrollin hoolikalt üle - lennust mahajäämise paranoia jääb loodetavasti veel mõneks ajaks saatma. Tollivabast haaran suure õlle, et oleks millegi viisakaga kaasas olev ja ilmselt igasugu reegleid rikkunud suitsuvorst ning viimane jupp stritslit libedamalt nahka panna. Väravas kontrollitakse mollid üle, minu habetunud välimust vaatab vormis naine jupp aega kahtleva pilguga. Olen küll mina, lihtsalt habe pikem muigan, vist küll, lastakse lennukile. Koht mul 12 reas, istun maha ja jõuan juba rõõmustada lisaruumi pärast, sest olen avariiväljapääsu juures. Siis aga saabub üks härrasmees väites, et see on tema koht. Ups, ongi nii, pean kolima rida ettepoole kus õige kitsas ja lisaks ei saa seljatuge alla lasta. Üritasin korraks silma kinni lasta ja kukkusin nii ära, et õhkutõusmist ei mäleta - pool tundi oleks nagu lehm keelega tõmmanud.

Mõlemad lennukid Boeing 737 vanad versioonid, kõvade tihedalt paigutatud istmetega, ilma ekraanideta. Paras piin nii pikalt üle ookeani lennata. Positiivse momendina sai lennuki wifit kasutades oma ekraanilt filme vaadata. Pea samanimelise raamatu järgi tehtud Mickey 17 vaatasin lõpuni - üsna ok kuid raamat mu arust palju parem. Accountant 2 märuli jätsin pooleli, rohkem ei viitsinud mobla ekraaniga silmi piinata. Süüa pakuti kaks korda, väga tagasihoidlik eine kuid parem kui mitte midagi. Läksin küsisin omal käel õltsi juurde, viisakalt käituvaile inimestele antakse ikka ekstra. Torontos maandusin kahe ajal ja helistasin kohe tööle, et täna kahjuks ei jõua, just maandusin. Natu piinlik, sest sama sisuga kõne võtsin eelmisel päeval Helsinkist. Ülemus küsis poolnaljaga palju ma oma kahekuust puhkust plaanin pikendada, mis sa päeva kaupa jupitad, ütle kohe, et nädal. Kohvri sain üllatava kiirusega kätte, piirikontrolli minnes jalutas üks politseinik koeraga mööda, too nuuskis huviga mu suitsuvorstilõhnalist seljakotti aga jalutas edasi. Kaasa korjas mu lennujaama väljumisalalt Iceland Air (iroonia missugune) sildi alt üles ja oligi seiklus läbi.

Loo moraal: Ära mine ülbeks ja lohakaks ja ära arva, et kui sul 40 aasta jooksul sadu kordi lennates pole kunagi reisides mingit jama olnud kestab vedamine igavesti. Kontrolli alati üle lennu numbrid, väravad ja lennuaeg, Vaikse Ookeani puhul ka päev, sest ületad päevapöörijoone. Ära usalda inimesi, kontrolli ISE kõik üle!!! Passi pole ma kunagi maha unustanud või kaotanud aga tänapäeval on see tegelt ainus hädavajalik dokument, traditsioonilised paberkandjal pileteid ja pardakaardid enamasti kadunud. Alati kui võimalik tasub osta pilet lennufirmalt otse kogu suuna peale, siis nemad ka hoolitsevad su kohalejõudmise eest kui nende (mitte enda) süül lennust maha jääd.

Mis seal ikka ISE olen süüdi. Kooliraha on kopsakas kuid arvestades asjaolu, et ma kunagi reisikindlustust ei osta olen selle ammu-ammu mitmekordselt tasa teeninud. Reisukindlustus tihtipeale katab vaid makstud lennupileti hinna, mitte selle kalli, mille mahajäämise korral pead edasi lendamiseks lunastama.

Kõigil vabad käed minu lolluse ja lohakuse üle irvitada ning parastada ja õpetussõnu jagada😌

Tore oleks lugeda teie lennureisi äpardustest, kas siis kommentaarides või lausa oma postitustes, ehk siis teen üleskutse sel teemal blogida😉