Seikluslik Jõululend

Lendan siiski

Kaalusin lausa hoiatusmärgi panemist, sest mu viimaste reisupostituste lugemine võib lendamist pelgavad kodanikud hoopis ära hirmutada. Olge hoiatatud, järgnev võib lennukartlikes ärevust tekitada.

Ükski täie mõistusega kodanik ei lenda või reisi jõulude või mõnede teiste suurte pühade ajal kui vähegi võimalik. Paraku tahtsin mitmel erineval põhjusel (tähtsaim jõulude ajal emale seltsiks olemine) jõulude ja aastavahetuse paiku Eestisse tulla ja nii ma siis hakkasin novembri lõpus lennupileteid vaatama. Hinnad sel ajal kirved nagu arvata. Mis ikka, võtsin tehisaru appi ja lasin temal suurema töö ära teha. Ega toogi minu ajaliste (välja ja tagasilennu) parameetritega superdiile leidnud, kui välja arvata mingid viie ümberistumisega või kaks päeva kestvad reisid. Selliste seikluste jaoks olen veidi vana. Sadakond taala siia-sinna võrreldes mu oma kiire pilgu pealeviskamisega. Olin juba leppinud kui mõtlesin nalja pärast veidi lennuaegu paindlikumaks muuta. Täiesti ootamatult kukkus jõulueelse päeva, 23 detsembri lisamisega hind üle pooletuhande, sealjuures väga mugava parajalt lühikese ühe ümberistumisega viisakates lennujaamades otse läbi Lufthansa, kes pakub soliidse garantii. Tööl küll suure surmaga vabad päevad välja pinnitud aga sellise raha eest valmis vabandama ja mõned teened sisse kasseerima, et paar juurde küsida.

Lumine aed äralennu päeval

Lennueelsel päeval üritasin tööl check-in teha. Kummalisel kombel suunas Lufthansa mind lennu numbri sissetoksimisel hoopis Air Canada veebilehe broneerimise süsteemi. Kergitasin kulmu, sest ehkki tihtipeale kasutab mitu eri lennufirmat sama lennukit siis tavaliselt toimub pardakaardi väljastamine müüja firma kaudu, sest tema vastutab. Ju oli seoses kiire jõuluajaga erinevalt mu broneeringust miskit muudetud. Kõik kulges sujuvalt kaasa arvatud istekohtade valik mis ääreni täis lennukis viletsavõitu. Tonksasin: trüki pardakaart välja ja jäin kinnitust ootama. Moblaekraanil keris mõtlik nooleke mitu ringi kuni hangus. No juhtub ikka, proovisin uuesti, sama jama. OK, kiiret ju pole, eks õhtul peale tööd teen läpakal suurel ekraanil ära.

Kodus otsustasin emaili peale tulnud lingi asemel otse Lufthansa süsteemi minna. Tundis mu broneeringu, ütles et check-in lahti, mine tee ära aga saatis ikka Air Canada lehele. Jällegi sujus kuni toksisin oma passiandmed sisse. Nüüd ilmus ootamatult uus nõue, süsteem tahtis mu Eesti viisat. Nagu mis mõttes, minu teada ju Kanadast saab viisavabalt. Ignoreerida ei saanud ja veebileht edasi ei lasknud, sest väljadel juures punase tärniga nõue REQUIRED nii aja kui viisa numbriga. Igaks juhuks vaatasin Eesti Välisministeeriumi lehelt järgi ega ometi mingeid muutusi ole. Ei olnud, kuni 90 päeva viisavaba Kanada kodanikele. Proovisin eri trikke mööda hiilimiseks aga ei aidanud, süsteem teatas ERROR, ei saa pardakaarti väljastada, pöördu lennujaamas ametniku poole. Ajas tusaseks, sest neist vähestestki istekohtadest jäävad vaid kõige nirumad selleks ajaks järgi.

Kuna seekord kavas lennata vaid seljakotiga siis eriti ei muretsenud, küllap saab lennujaamas kiirelt lahendatud, pean ehk veits varem näole andma. Pakkimise jätsin üldse hommikuks. Riietega natu kaalusin, sest Eestis küll enamus olemas aga esialgu pean vaid nendega hakkama saama, mis kaasas või seljas. Suusajope viskasin viimasel momendil turjale, ilmateate järgi üle nulli. Läpakakotti kasutasin hoopiski drooni jaoks, seljakotti veidi kingikraami ja paar sokke ning alukad. Sellise napi varustusega üleookeani lennule. Kaasa viskas kakspool tundi enne väljumist lennujaama. Läksin automaadi juurde, skännisin passi, süsteem mõtles veidi ja teatas jälle "error". No minge pekki, kutsusin ühe töötaja, see proovis ise nii passi skännimise, nime kui broneeringu numbriga. Ei midagi, ikka keeldus masin pardakaarti trükkimast. Ametnik ütles, et ei saa msikit teha, süsteem ei luba, pean järjekorda minema ja viitas nii 50 inimeselisele sabale, kus enamus kodanikke äratuntavalt piirkondadest, kus eeldatavalt dokumentide probleeme.

Vandusin omaette aga mis teha. Saba kuram liikus aeglasemalt kui tigu, selle tempo juures oli karta, et lennule küll ei jõua. Mõtlesin minna häbematult järjekorra väliselt ja mõnel äriklassi ametnikul nööbist kinni haarata, seal ju saba polnud. Vaatasin ringi kust parem nööride vahelt välja saada kui üks töötaja ise ligi astus konkreetselt minu poole pöördudes: sir, what is your problem (mis sa siin teed). Eks ma paistsin sõna otseses mõttes oma selja ja läpakakotiga välja nagu valge vares selles kompsumägede ja lastekarjaga lärmakas mustlaslaagris. Kurtsin oma häda: süsteem ei tunne ära. Proua võttis mu passi, läks masina juurde ... tulemus ikka sama. Ütles mulle, et oodaku ja suundus registreerimislaua juurde. Toksis seal mõnda aega, ei midagi, konsulteeris paari teisega, miimika ja zhestide põhjal otsustades ei tundunud olukord eriti lootusrikas. Tuli tagasi öeldes, et ehkki mu pass tundub igati legaalne siis süsteem keeldub tunnistamast, nemad ei saa miskit teha. Ega mul mingit teist reisudokumenti pole. näitasin Eesti passi ja ID kaarti. Läks nendega uuesti registreerimislaua juurde ... toksisid, helistasid, vangutasid päid. Kurat, mul hakkas närviliseks minema.

Lõpuks tuli tagasi: Eesti passiga said nad lõpuks turvatsooni loa trükitud kuna ühel ülemusel võimalik manuaalselt kinnitades süsteemist mööda hiilida. Kuna aga juba nii hilja siis süsteem oli mu istekoha ära andnud, parim mis said teha, anda mulle "STANDBY" pardakaart. Minu küsimuse peale mis see tähendab sain vastuseks: Lennukile lastakse kui mõni istekoht vabaneb, ehk siis keegi õnnetu lennule ei jõua. Küsisin, aga mis siis saab kui kohti ei vabane? Vaatas mulle otsa: "Pray and be early at the gate, there are few more like you ... good luck, I hope not to see you again" (Palveta, ole varakult väravas, sa pole ainus kes istekohata ... õnn kaasa, loodetavasti ei näe ma sind varsti uuesti).

Pole vist vaja kinnitada, et läksin kibekähku turvast läbi, isegi viimase kohvilonksu kallasin allaneelamise asemel tünni. Õnneks mingit muud probleemi polnud kui kahtlustamine narkokaubanduses. Ametnik küsis, kelle kott see on ja näitas mu seljakotile - minu oma kinnitasin. Palun tehke lahti ja astuge eemale. Mida kuradit, seal pole ju küll midagi. Ja siis läks kõhus külmaks - ega ometi keegi miskit kahtlast sisse sokutanud kui ma sabas piletiprobleemi lahendades tähelepanematu olin. Seda nimelt tehtavat vahel keelatud kauba läbiviimisel. Tüüp hiljem jälgib sind ja leiab sobiva momendi, millal kontrabandi kotist tagasi välja võtab. Sinule teadmatult salakauba risk, temale ainult kraami kaotamise risk. Turvamees võttis kulmu kortsutades kotist mingi puru sisaldava purgi ... kaasa ostetud maitseainete potsik, kivi langes südamelt ... või mitte??? Sarvik ainult teab, mis maitseaine selles purgis - geniaalne võimalus mehest mitmeks aastaks lahti saada😁 Ohvitser uuris jupp aega, luges teksti ja hakkas siis naerma - sul vedas, see on vist tõepoolest grilli maitseaine.

Kogu selle kammajjaa peale olin higiseks läinud ehkki ainult särgi väel, suusajope ja fleece kaenlas. Väravasse jõudsin enne kui kedagi seal askeldamas. Paranoiliselt kontrollisin (suvise apsaka hirmus), et ikka mõlemad nii Lufthansa (broneeringul) kui Air Canada (piletil) lennunumbrid ekraanil. Niipea kui esimest vormis inimest nägin laua juurde suundumas läksin oma piletit ette näitama, too vaatas ja ütles, et tuleksin tagasi 5 minutit enne pardale laskmise algust. Siis on süsteem kinnitanud kõik kohad ja kui mõni tühi saab selle mulle anda. Aega üle poole tunni veel, istusin, sõin kaasa kaks kuklit ja kaks pizzalõiku nahka, toidupoolist võib ju rahumeeli turvast läbi viia. Kohe jäi silma mitu teist saatusekaaslast, kes käisid laua juures tülitamas ja piletit näitamas. Valisin endale strateegiliselt parima ja lähima koha invaliidide istmerea otsas, kust avanes hea olukorra ülevaade. 

Lõpuks lennuki pardal kohal 19K

Peagi anti teada, et lend täiesti välja müüdud, ja paluti käsipagas värava juures tasuta ära anda. Ähvardati täpselt kontrollida suurust ja kaalu ja pagasiesemete hulka. Saksa aktsendi, karmuse ja täpsusega: kel sentimeeter või gramm üle see maksab kopsaka lisa. Mitmed kiirustasid oma kohvrikesi ära andma ja minul tuli kaval mõte. Kui seljakott lennukisse viiakse on mu koht garanteeritud, sest pakki ilma reisijata ei tohi lennata aga paki ülesleidmine kõigi teiste hulgast hull tüli ja ajakulu. Läksin pakkuma, võeti kenasti vastu aga kui töötaja mu pileti alusel lipikut tahtis välja trükkida vaatas korra veel, muigas ja andis pileti tagasi sõnadega: "Nice try, you carry-on is ok ... if you get on the plane" (kaval katse, su kott on ok ... kui ikka saad lennule).

Raskeim oli valida õiget momenti, ei taha minna liiga vara, saadetakse tagasi, ja mitte ka viimasena ning ilma jääda. Kümme minti enne pardale laskmist hakkas üks naine end vargsi lähemale liigutama ja selle peale mitu teist oma kodinaid käbedalt kokku korjama. Õige aeg otsustasin, viis minti suudan kulutada lolli mängides ükskõik millise loba peale aga saan esimesena jutule. Astusin pika sammuga registreerimislaua juurde ja näitasin ärevust maha surudes uuesti oma "ootel" pileti ette. Näitsik võttis vastu, vaatas, küsis passi (andsin Eesti oma) ja hakkas arvuti taga klõbistama. Vaatas paarikümne sekundi pärast üles: "Kuidas teile meeldib akna alune pikema jalaruumiga koht?" Nalja teete või, ma võtaks ka seisukoha vastu, aga loomulikult, thank you very much. Veel nats klaviatuurimängu ning ulatas mulle kaks pardakaarti sõnadega: "Trükkisin ka teise lennu välja, läheb Frankfurtis sujuvamalt." Tänasin veelkord, ja läksin kiirelt lennukisse, et neil poleks võimalust ümber mõelda.

Koht 19K oli kohe äriklassi taga ja tõepoolest laheda jalaruumiga, selle eest tavaliselt makstakse eritaksi alusel juurde. Maha istudes kuulsin telefoni piiksuvat: teade Air Canadalt, et 5 tunni!!! pärast algab pardale laskmine. No nende süsteem on ikka täiega segi, tegelikult poole tunni pärast tõuseme õhku. Nats küll kulus kauem, sest lennuk viidi jääeemaldusele, kus kere mingi plögaga üle pritsiti. Nulli lähedane temperatuur ja lörts tekitavad jäätumisohu, mille tõttu nii mõnigi lennuk alla kukkunud. Lõpuks loojangu ajal rattad maandumisrajalt lahti.

Kogu seda segadust selgitas veidi kuid ei õigustanud asjaolu, et Air Canada lennukit juhtis ja teenindas sakslastest Lufthansa meeskond. Toiduks tellisin Teriaki Kana punase veiniga mis osutus üheks parimaks, mida olen lennukis saanud. Lennu jooksul vaatasin filmi 1917 ja pool MEG 2, no sellest haikalast ja lõpuks jaapanlaste filmi üle darkneti aetavast räpasevõitu kuid potensiaalselt ülimalt kasumlikust kaubandusest. Kõrvale rüüpasin paar priilt pakutavat IPA õltsi ja magasin vahepeal veidi. Jope all olnud emale viidav paks fleecevest (mis selajkotti ei mahtunud) osutus ideaalseks ekstra padjaks. Kuna ruumi laialt sain end praktiliselt sirgeks sirutada, seljatugi läks ka tavalisest madalamasse asendisse. 

Piloodi vaade, ees paistab Iirimaa

Frankfurtis maandusime väikese hilinemisega, aga mul savi, kolm tundi aega järgmise lennuni. Buss viis B terminalist A terminali ehkki oleksin võinud ka jalutada. Piirivalve ees oli vaatamata varasele hommikutunnile metsik ja närviline saba. Euroopas seatakse sisse uut automaatset piiriületussüsteemi, kõik peavad oma passe skännima ja kui masin ei tunnista saadetakse inimese juurde nagu ennevanasti. Piirikontrolli inimesi muidugi koondati enne kui vaadati kui hästi uus süsteem töötab. Kuuldavasti põhiline jama just suuremates lennujaamades, inimesed jäävat lendudest seepärast maha, et mitu tundi piirikontrolli sabas. Mina marssisin Eesti passiga EL kodanikele mõeldud väravaist ilma igasuguse ootamiseta läbi nagu "valge inimene" ennemuiste.

Ma polnud ainuke unine

Aega oli mul ohtralt, värava esised pingid puha tühjad. Viskasin pikali, panin jope padjaks pea alla ja Financial Time varjuks silmadele. Mõlemad moblad igaks juhuks pooleteise tunni pärast äratama, no ei taha lendu sisse magada. Tegelt ärkasin veidi enne äratuse piiksumist, lehe silmadelt lükates võisin tõdeda, et rahvast kõvasti juurde tulnud. Keegi polnud mind torkima tulnud, istekohti piisavalt. Ka seekord olid lennunumbrid ja firmad erinevad, broneeritud Air Balticu asemel Lufthansa lennuk ja meeskond.

Istekoht pisikeses lennukis jälle äriklassi taga, suurt vahet ei teinud aga ruumi ikka rohkem. Akna all istus üks aasia päritolu daam, kes oma aega palvetamisega sisustas, seda nii õhkutõusu, lennu kui maandumise ajal. Naljakaks tegi asjaolu, et jumalaga suhtlemisel kasutas moblat, mina kujutasin elavalt vaimusilmas ette taevast telefoni terminali, kus kari paljaid ingleid pilve äärel kampas mobladega palvetajatega tegelevad nagu mõnes Pakistani telekliendi infoteeninduses.

Tallinna maandusime sujuvalt, ajasin jope selga, seljakjoti õlale, läpakakaoti drooniga näppu ja sammusin esimesena läbi turvatsooni väravate. Tellisin Bolti ette, õnneks meenus eelmise korra jama pangakaardiga kui ei saanud tasuda ja pidin ülekande tegema. Võtsin igaks juhuks automaadist sula. Ukrainlasest juht viis kohale aga arvele 10.40 polnud viiekümnesest muud sobivat tagasi anda kui 40. Andsin talle suveniiriks Canada 5 dollarilise. Niisiis jõuluõhtuks kenasti kodus ja ka kõhu sain täis emaga koos head ja paremat jõulutoitu pugides. Hõrk shnitsel, hapukapsad, ahjukartulid, saku Hele, ... teispool ookeani kaasa ja lastega videovestlus ... mis sa hing veel oskad tahta.

Loo moraal: Ärge lennake kõige kiiremal ja populaarsemal ajal kui te just närvikõdi või adrekalaksu ei otsi! Kokkuvõttes läks kõik õnnelikult, kaotasin ainult ühe kinda ja mõned närvirakud😜