KESKfEST ja Atomic Heeringas

Vaatan ühe silmaga oma suviste fotode kogumile ja teisega blogipostitustele ja näen kui palju ülestähendamist väärt lugusid on kirjutamata jäänud, postitamisest rääkimata. Karta on, et see aasta isegi kui mõned postitused kirjutan takkajärgi siis ei jõua järje peale, liiga palju tuleb uut peale. Sestap jagan esmalt viimast kohalikku sündmust, millest isegi Eesti uudised kirjutasid ja mida ka telekapildis võis näha. Nimelt peeti Torontos uue Eesti Rahvusvahelise Keskuse avamise tähistamise pidu - KESKfEST. Rahunege, vaatamata kõlalisele sarnasusele pole tegu kohukeste skandaalile sarnase poliitilise avantüüriga, ehkki külaliste seas võis ka härra Ratast märgata. See absoluutselt ei tähenda, et keskus avati. Hoonega tutvumisel tuli käia kiiver peas, ehitus ikka veel käib, võiks lausa lisada, et endise (tagasihoidliku) hooga. Plaan muidugi oli, et avapidu tähistab ka avamist, paraku venivad ehitustööd nagu laiskloomad nii objektiivsetel kui subjektiivsetel põhjustel. Hea näide, et ka arenenud riigis Kanadas ei toimi kõik plaani järgi, lihtsalt seda ei võeta nii tõsiselt, virisemist vähem kosta. Tegelikku avamise ja esimeste üürnike sissekolimise kuupäeva on nii mitu korda edasi lükatud, et enne ei usu kui päriselt juhtub - loodetavasti millalgi järgmine aasta.

Pidustused algasid juba neljapäeval, enamus üritusi aga ajal mil mul tööaeg ja nii oluliseks ka ei pidanud, et vaba päeva võtta. Neljapäeva õhtul hakkas siiski närima, kuidas ma nii tähtsa sündmuse lihtlabaselt maha magan, ega siin Torontos ju tihti suuri Eesti üritusi toimu. Vaatsin veebilehelt, mis võiks rohkem huvi pakkuda. Reede õhtul oli "Noortemöll" ja üheteistkümnest salakõrts. Ehkki väidetavalt võivat noorteüritusel kõik vanusegrupid esineda ja ise olin täitsa hakkamas tõmbas kaasa mu indu alla: päris imelik kui kiilakas halli habemega tüüp noortemöllule ilmub. Isegi mu väide: ehk peetakse lihtsalt kostüümiks, ei veennud teda. Salakõrtsi piletid olid välja müüdud, nii jäi ka see ära. Ei lasknud end heidutada, vaatasin laupäeva kava ning avastasin kell kaheksa algava rokk-kontserdi, kus laval ka minu akadeemiline isa. Ostsin pileti nii sinna kui ka hilisemasse salakõrtsi, enne kui kaasale julgesin mainida. Kutsusin ka praegu Seattles elava malevakaaslase. Kindlasti näeb hulka tuttavaid, keda muidu niisama ei kohtaks. Võtan õhtul paar tundi töölt vabaks.

No ja siis kutsuti mind laupäeval neli tundi varem kontorisse ületunde tegema ... mis sobis oivaliselt, õhtupoole mainin, et möödapääsmatu asi tuli ette, pean varem lahkuma. Hommikul sõitsin tööle metrooga ja plaanisin otse töölt kontserdile suunduda. Auto oleks vaid tüliks, esiteks kesklinnas laupäeva õhtul parkimise leidmine ja teiseks koju sõitmine, ei saaks ju eriti jooke libistada. Kuna ilm ähvardas sajune tulema võtsin kile ja vihmavarju kaasa, lisaks viisakamad riided millega sobib rahva sekka ilmuda. Seitsmeks saabus võimas äikesepilv, lõi välku ja kallas nagu oavarrest. Sadakond meetrit bussipeatusse minnes said tossud läbimärjaks.

Keskusesse jõudsin täpselt kohale vaatamata asjaolule, et metroorongi uks just üks peatus enne rikki läks kuna mingi tropp üritas end jooksuga läbi pressida. Nagu oli oodata kohtasin hulka tuttavaid nii Kanadast, Eestist kui ka USA'st. Põhilise aja veetsin malevakaaslasega jutustades. Temaga messangeriga ühendust võttes nägin, et eelmised sõnumid vahetasime aastal 2014 - nojah, aeg lendab tõepoolest. Rokk-kontsert oli äge, klassikaline rokk tuletades noorusaegu meelde, liiga vali nagu nelikümmend aastat tagasi. Atomic Heeringa esinejad minu vanusegrupist kuid publik täitsa läbisegi, nii noori kui vanu. Jook maksis kümps (7 euri) topsi eest, mis tuletas meelde nii inflatsiooni kui asjaolu, et pole õige kaua väljas söömas käies ise jookide eest maksnud.

Peale kontserti suundus suur osa rahvast "Salakõrtsu", mis kohalike noorusaja nostalgiline meenutus. Tegu pole miski salajasega, lihtsalt kunagi pidid noored üritustel alksi metsa all või nurga taga vanemate eest varjatult konsumeerima, sealt ka termin pärit. Baarisabas jäi silma siilisoenguga Ratase nägu tüüp, kes lisaks jookidele ka tasuta kartulikrõpse peoga kahte suurde topsi kühveldas. Küsisin kas talle tihti öeldakse, et näeb ratta Jüri moodi välja. Üldises lärmis läks osa tekstist vist kaduma, sest ta vaatas mind veidi mõistmatult. Enne kui jõudis midagi kosta liikusin koos rahvamassiga edasi. Hiljem selgus, et oligi pesuehtne isamaa fraktsiooni europarlamendi saadik. Kummaline aga päriselus tundus mees palju väiksem tähtsusetum kui teleripildis või uudisteveergudel.

Jutustasin pikalt Ottawas elava sugulasega ja kutsuti ka Rotalia korporatsiooni sauna. Kaalusin päris tõsiselt, lõpuks loobusin, sest hommikul pidime kaasaga pannkoogiüritusele minema. Tahtsin selleks ajaks enam-vähem vormis olla, mis Rotalia saunaõhtu puhul eriti tõenäoline ei oleks. Viimane kord aastaid tagasi sealt tulles jõudsin alles viie ajal hommikul koju ja põdesin terve järgmise päeva. Nüüd õnnestus jõuda parasjagu viimase läänepoole sõitva metroorongi peale, enne kahte astusin koduuksest sisse. Uus Eesti keskus asub ses mõttes jube soodsas kohas, et meist vaid kümmekonna metroopeatuse kaugusel sama liini peal.

Fuwa Fuwa pannkoogid

Hommikul kolmekesi pannkoogiüritusele, kus selgus, et selleks ajaks kui meie saabusime olid kõik pannkoogipiletid otsa saanud. Mina ja kaasa olime juba kohvi joonud ja kerge näksi võtnud kuid tütrele paras pettumus. Sõbrad leevendasid seda oma pannkoogi annetamisega. Istusime samas telgis, kus eelmisel õhtul kontsert toimus, lobisesime ja meenutasime vanu aegu. Kolmekesi ajasime ohtralt insenerijuttu, võisime tõdeda, et ükskõik kus maailma nurgas õppinud, insenerid mõtlevad kõik ühte moodi, ja isegi nende kaasteelised mõistavad :D Malevatuttav hambaarst kahe inseneri ema nagu filoloogist minu kaasagi.

Toronto Bloor Street kohviku aknast

Koduteel läksime Jaapani pannkoogikohvikusse Fuwa Fuwa. Pisike koht ja mitte kõige asjalikum teenindus. Esimese hooga ajasid tellimused segi ja unustasid minu oma ning joogid sootuks. Peale veerandtunnist ootamist küsisime, mille peale nad ärkasid ja tõid meile lisaks eelmisele valele tellimusele ka õiged kohale. Pannkoogid ise suht maitsetud, sarnanesid veidi soojale biskviittaignast tordipõhjale. Joogid ka sellised imelikud. Teist korda ma küll neid ei külastaks, pigem astuks sisse teispool teed asuvasse Ukraina pagariärisse kus ehtsat Ukraina borshi pakutakse.