Tomatidzhungel ehk aedniku õudusunenägu.

🍅Tomatidzhungel🌴 - 4. august

Hoiatus kõigile hobiaednikele ja potipõllumeestele eriti aga professionaalidele: Edasi lugemine või ainuüksi piltide nägemine võib esile kutsuda psühhodrauma või isegi pöördumatud  tervisekahjustused, krambid, langetõve hoo, rabanduse ... jne ... - olete hoiatatud ja hiirega edasi kerimine omal vastutusel!!! Postitusest põhjustatud terviserikete kulud kannate ise. Aga nüüd teemasse: vaadake kas leiate kõrvalolevalt tomatipeenra(dzhungli) fotolt tomati😜 Kui mitte, lisan zoompildi lõikeheina vahele osavalt peitupugenud viljakehadest.

Kas teadsite, et tomatitele sobivad edukalt kasvuks ka dzhunglitingimused. See aasta nimelt juhtus mitmete asjaolude kokkusattumusel sihuke lugu, et minu kevadel istutatud tomatitaimed pidid kahe kuu jooksul iseseisvalt hakkama saama nii umbrohu, kahjuritetõrje kui püstiseismisega kasvude näppimisest rääkimata. Ainult vett anti aeg ajalt veidi lisaks. Eestist saabudes ja esimest pilku aeda visates jäi küll mulje, et tomatitest saab heal juhul vaid silo teha. Peenralt vaatas vastu Toronto stiilis "pärandniit", kasvas kõik millele koduse kompostiga väetatud muld sobis. Taimestik ulatus kõhuni, tillid olid ainsad, mis uhkelt kõrgustesse pürgisid, ülejäänud biomass lösutas vastu maad. Paraku paistis roherinde eesservast lopsaka taimestiku vahel mõningaid punakaid ja kollakaid laike, lähemal uurimisel selgus, et tegu päris ehtsate tomatitega.

Peale esimest rohimist 10. august

Tomatipeenar peale istutamist 7. juuni

Esimesed paar päeva lihtsalt korjasin mõne tomati söömiseks, olukorra päästmine tundus suht lootusetu. Nädalavahetusel otsustasin siiski veidi puhtamaks rohida, et näha kas miskit ka kaugemal võsas külge jäänud. Töö käigus läksin hoogu, indu andis iga avastatud uus tomatitaim. Paari tunniga jõudsin peenra lõppu, kus mingit umbrohtu välja sikutades sain äkki aru, et tegu mu paprikatega, mis täiesti ununenud. Nood paraku polnud päikesepuudusel suurt miskit tootnud, vaid üks mäda vili vedeles maas.

Peale rohimist hakkas paistma 
päris palju ja ilusaid viljasid.

Tugedeta tomatitaimede mööda maad roomavad varred olid endale juured alla kasvatanud kus iganes maa vastu puutusid, ja lopsakuse põhjal otsustades tundsid end päris hästi. Alustaimestik oli nii tihe, et enamus viljasid vastu mulda ei puutunudki ega polnud ka mädanema hakanud. Isegi kahjurid oli tihe taimkate eemal hoidnud, ükski täie aruga elukas ei lootnud sellisest metsast miskit söödavat leida. Tomatite hulgas oli ka paar kurgi või melonitaime (vilju veel pole ja õite põhjal raske otsustada), mida ei mäleta, et oleks istutanud - ju hakkasid ise kompostis leidunud seemnetest kasvama.

Kokkuvõttes ei saa saagi üle ju kurta😋

Järgmine suurem ettevõtmine oli tomatitaimede "keppimine" (kepistamine?), et saaks nende vahel ilma varsi ja vilju lömaks tallamata liikuda. Selleks sobisid oivaliselt kevadel pügatud mooruspuu oksad. Kõige keerulisem maa peal roomavate omavahel läbipõimunud varte lahtiharutamine nii, et need võimalikult vähe viga saaks. siin-seal otsustasin vastu maad olevad varred nii jätta, sest nood olid juba võimsa juurestiku külge kasvatanud. Lõpptulemus nägi välja nagu poolmetsik pärismaalaste kasvandus kusagil Brasiilia ürgmetsas, vähemalt on lihtsam valminud viljasid kätte saada. Umbrohtu läks kompostihunnikusse neli suurt ämbritäit.

Naispere arvas, et edaspidi võikski nii tomateid kasvatada. Palju vähem tüli ja saaki koguneb ikka rohkem kui ise jõuame ära konsumeerida. Peenra väljanägemine pole esteetiline ainult rikutud maitsega linnavurlele, loodushinge jaoks just selline lokkav naturaalsus paistabki ilus ja normaalne. Aga mis teie arvate, kas on mõtet vaeva näha kui saab ka ilma piisava tulemuse kätte😉

P.S. Kommentaarid teemal: "Kas keegi poleks saanud vahepeal rohida" pole teretulnud.