Friday, September 25, 2026

Paarilisejaht tavatu vaatenurga alt

Privileegipimedus😎
Kui tüdruk meeldib, kutsu kohtamisele.
Mul küll alati läheb õnneks.

Kas on mul jäänud petlik mulje aga enamasti suhteteemalised arutlused naiste kirjutatud ja naiste pilgu läbi. Delfis päris huvitav artikkel sel teemal „Kas ma üldse lähen kellelegi peale?“ Armastust otsivad noored mehed on vanade kohtingureeglite lõksus meeste pilgu läbi, ehkki kokku pannud naine - Kertu-Riin Tera. Lugesin, kohati noogutasin, kohati imestasin. Minu noorusajaga (kui sai aktiivselt suhtlusrindel tegutsetud) muidugi nii arusaamised kui keskkond sootuks erinevad tehnoloogilistest võimalustest ja sellega kaasnevast valimi suurusest rääkimata. Samas on nii mõndagi samaks jäänud, eelkõige jäi silma meeste mainitud suhteteemadel mitte rääkimine, ka mitte parimate sõpradega. Ühest küljest ilmselt enamus mehi lihtsalt eelistavad omas peas asjad selgeks mõelda ja vastavalt tegutseda - mees teeb mitte ei räägi tühja juttu. Teisalt mehed ei tunnegi vajadust suhteprobleeme jagada. Samas autodest, arvutitest, spordist räägitakse, jagatakse meelsasti nõuandeid ja ka võetakse kuulda. Naiste teemal ainult ehk lõõpimisi üheöö suhetest praktiliselt mitte kunagi tõsisematest.

Mis mind üllatas kõigi kolme kirjeldatud mehe puhul oli nii noorest peast pea meeleheitlik soov kaaslast leida. Ei teagi kas põhjuseks imepisike (3) valim, kardinaalselt muutunud arusaamised või artikli autori kallutatus valida sellised juhtumid kus mehed otsivad püsisuhet. Julgen väita, et minu ajal enamus noormehi enne 25't eluaastat ei otsinud tõsist püsisuhet, sest see oleks totaalselt vabadust piiranud - no vähemalt minu tutvusringkonnas nii Tallinna kui Tartu tudengite hulgas. Mis ei tähenda, et seda poleks võinud juhtuda kui "õige" kaaslane ette sattus, aga pigem ikka erand. Ülikooli lõpetades oli meie grupis kaks abielumeest, needki paar aastat vanemad. Lisaks paar tükki (mina nende hulgas) tõsisemas suhtes, millest hiljem kujunes kooselu.

Paraku põhikooli lõpust kuni sisuliselt ülikooli lõpuni oli vastassooga läbikäimine pigem meelelahutuslikku laadi. Armumise dopamiinilaksud😍 käisid asja juurde aga kordagi ei tulnud pähe mõtet pika ja ametliku kooselu kohta. Eks tüdrukud vahel hakkasid vihjama, aga see oli selge ohumärk mis tõi hoobilt maa peale tagasi. Noori mehi hirmutas abielu nagu vanglakaristus kui sul käed ja jalad (kõik kolm😛) raudu pannakse ning ihad kitsasse kongi surutakse. Tütarlastel arvatavasti tähelepanu palju varem püsikaaslase otsingule suunatud. Sugude erineva käitumise põhjused ilmselt nii looduslikud kui ühiskondlikud. Samas rõhutan üle, et kasutan sõna enamus, mis ei välista vähemuse teistsugust käitumist ja arusaamu. Pealegi räägin ju ainult oma tutvusringkonna kogemuse põhjal.

Artikli lugudest kajab läbi pingutamine paarilise leidmise nimel. Kõrvaltvaatajana tekib mõte, et justnimelt liiga püüdlik käitumine võib muuta inimese ebahuvitavaks. Ega ka kinnismõte pidevalt skoorimisest kaasa aita. Tänapäeval paneb kindlasti suure pressi peale sotsiaalmeedia. Samas on tutvumisvõimalused nii palju avaramad, samade huvide ja sobiva mõtteviisiga kaaslase leidmine peaks olema ju palju lihtsam ainuüksi tohutult suurema valimi tõttu. Vanasti tuli loota paljugi juhusele ja heale õnnele.

Korvi saamise kartusest saan aru, eks seda raskem mida noorem oled. Seetõttu oligi lihtsam võõraste tüdrukutega koolipidudel suhelda või isegi tänaval ligi astuda. Tallinna suuruses linnas hea võimalus mitte kunagi enam näha kui ei näkka. 

Ideaalse kandidaadi asjus on selge, et seda kas pole olemas või kui ongi siis kas ei satu kunagi kokku või pole too sinust huvitatud. Seega on parima võimaliku kaaslase leidmine tegelikult suhteliselt lihtne matemaatiline optimiseerimisülesanne, sisuliselt sarnane kuulutuste alusel korteri valimisele või auto ostmisele. "Järjestikulise valiku teooria" ehk 37% seadus. Esimese 37% puhul ainult vaatle ja hinda ÄRA langeta otsust, peale seda võta esimene, mis parim kui kõik eelmised. Matemaatiliselt annab selline taktika suurima tõenäosuse teha parim valik - 37% ehk 1/e kordadest saavutad parima võimaliku tulemuse. Eelnev teooria praktikas veidi raske rakendada kuna eeldab, et esiteks tead ette valiku suurust (millal saabub 37%) ja valikut teed järjestikku ehk üks korraga. Kui sul korraga mitu rauda tules läheb asi keerulisemaks (kes oleks osanud arvata😁). Tuleb rakendada multifaktoriaalse valiku teooriat ja sellega kaasnevat maatriksarvutust, millega ei hakka lugejaid kiusama. 

Moraal eelnevast: matemaatikast on kasu isegi elukaaslase leidmisel mitte ainult õnnemängu mõttetuse mõistmisel, investeerimisotsuste tegemisel või ostukorvi kokkurehkendamisel. No ja kui ei taha maatriksitega tegemist teha ei maksa ka paralleelselt mitmes suhtes olles elukaaslast otsida😜

P.S. Ise aktiivselt ei otsinud ega kasutanud ka matemaatikat abiks, parima võimaliku kaasa leidsin lihtsalt tänu juhuste kokkusattumisele, heale õnnele ja õige momendi äratabamisele! 

4 comments:

  1. Huvitav teema, jah! :) Mul on kardinaalselt vasutpidine kogemus - kõik mu poisipõlve pätikamba liikmed abiellusid kohe peale sõjaväeteenistust ehk kahekümnendate alguses ja teiseks - nad kõik peale ühe on nüüdseks surnud. Mida sellest järeldada? Aga seda, et valim on väike.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Võib ka järeldada, et varakult abiellumine on tervistkahjustav ja eluiga lühendav😜 Mu grupivendadest 23'st vaid kaks lahkunud, mõlemad sealjuures mitte tervise pärast vaid eneka läbi

      Delete
  2. "Kõrvaltvaatajana tekib mõte, et justnimelt liiga püüdlik käitumine võib muuta inimese ebahuvitavaks. Ega ka kinnismõte pidevalt skoorimisest kaasa aita." - desperiit! desperiit ei ole atraktiivne!

    sain selle mõiste kunagi nullindatel loetud ingliskeelsest meeste suhte- ja seksiblogist, kui ma õigesti mäletan, pidas seda autorite kollektiiv ja funktsioon oli olla nagu ajalehe nõuanderubriik.

    aga see, et "desperiit" ei ole atraktiivne seisund, on loogiline: mitte keegi ei taha, et talle löödaks külge lihtsalt sellepärast, et "kedagi on vaja ja sina kõlbad ka". Individuaalsem huvi on palju meeldivam.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii on. Pole kunagi suhtlusteemal õpikuid lega juhendeid lugenud. Käitunud kõhutunde ja kogemuse järgi. Ega lihtne pole ükskõikset mängida kui armulained üle pea kokku löövad. Ülikooli psühholoogia õpinguid võinuks edukalt praktikas rakendada, aga siis oli hilja, kaasa juba olemas.

      Delete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!