Agawa-8 (14 sep), Coastal Trail

Vaade kõrgelt Coastal Trail kaljult Ülemjärvele

Öösel sadas ühtlaselt, hommikul vahelduva eduga. Tugev tuul ja ilm selline viieteist kraadine, ehtne Eesti sügis, polnud erilist soovi telgist välja ronida. Mingi moment tuli koerad pissiringile lasta. Kui kord juba väljas siis polnudki nii hull fleece ja kapuutsiga kilekaga. Teistel lasin edasi tukkuda, ise panin vee tulele, kohvi tee ja putrude jaoks kulub ääreni potitäis. Pidin jälle tuulevarju kasutama, et leeki ära ei puhuks. Üheteistkümneks olid kuumad joogid ja nämm valmis, vihm momendiks üle jäänud, soodne võimalus hommikusöögiks.

Puhkehetk rannas vihmasel hommikul  

Kõht täis uurisin kas keegi tahaks mingit matka teha. Huvilisi polnud, mõni ime, mõlemal pool mägedes paistsid tumedad vihmapilved. Mina mõtlesin, et kui nii kaugele sõidetud ei raatsi päeva raisku lasta. Kavatsesin jupi rannikurada (coastal trail) käia, vaja ainult valida milline

Kokku tegelt üle 15km

järgnevaist: Gargantua - 20km - Orphan Lake - 11km - Katherine Cove - 14km - Sinclair Cove - 10km - Agawa Bay. Matkajuhis öeldi, et tegu äärmiselt raskete radadega, arvestage 2-3 korda pikema ajaga kui tavaliselt kuluks.

Gargantua juures saime maigu suhu, suht kuivaga on küll kõvasti ronimist kuid muidu talutav. Varem olin lugenud kogenud matkaja blogi, kes kinnitas, et märjaga on rada tõepoolest raske ja ohtlik. Jalad eilsest väsinud, ilm vihmane, kell suht palju: otsustasin võtta ette kõige lähedasema 10 kildise, mis Sinclair Cove juurest Agawa lahe äärde viib. Sealt telgitamisplatsini mõned kildid mööda randa. Viivad mu autoga Sinclair Cove, tagasi jõuan kui jõuan, pole mingit stressi, et kindlaks ajaks kuhugi parklasse ilmuda. Kuna matk suht lühike võtsin vaid 3 powerbari ja õlle, vee puudust pole karta, järv käepärast. Igaks juhuks larpisin enne pool liitrit, kõhus ikka lihtsam kaasas kanda kui seljas😉

Tütar laseb mu poole ühe ajal Pictographs parklas autost välja. Jalutan järve poole aga siis hakkab silma metsas paremale kaljule viiv rada. Soov tipust vaadet imetleda sunnib hoopis paremale Sinclair Cove poole pöörama. Pool kilti kõmpimist ja käänabki järsult järve poole üles kaljule. Vaatepilt on siit tõepoolest võimas.

Sinclair Cove liivane lahesopp

Hakkab sadama, jõuan enne mobla kiirelt kilekotti ja taskusse toppimist kiirelt Sinclair lahesopist paar poolpidust pilti teha. Kaljult laskudes eksin korra rajalt aga ega siin kuhugi suurt mööda minna pole. Ilm on märgatavalt soemaks läinud, kilega ajab higistama, topin selle kotti, kerge vihm jahutab mõnusalt keha.

Järv paistab läbi kaljuprao

Vertikaalne pictograafidega kaljusein

Kaljujooniste rada, kus naised enne käisid, viib alla järsu kaldakalju juurde. Praost saan pildi, üle aia ei hakka ronima ehkki ühtki inimest pole. Pictograafide juures on lainetus liiga tugev, teen püstloodsest kaljuseinast eemalt pilti ja lähen tagasi. Kõva tõus enne kui matkarada lõuna poole metsa keerab. Pidevalt kergeid vihmasahmakaid mis üldiselt ei sega. Juurikad ja kivid libedad, peab ettevaatlik olema.

Vaade Pictographs kaljule lõunast

Rada ürgmetsas

Kohe alguses laskub rada uuesti rannale, kus vedeleb Pictograafide juurest lahtipääsenud päästerõngas. Esimesed viis kilti on päris kõvasti üles-alla ronimist. Rada viib risti üle kaljuneeme. Vägevad vaated, tohutud kaljurahnud ja suured koopad, pildistan ohtralt.

Igavesti äge ronimine ja pugemine

Rada viib koopasse

Kuumaks läheb isegi särgiväel, märgadelt puudelt raputan värskenduseks vett kaela ja lehtedelt näo peale.

Kivirahnu alt läbi: vasakult sisse, paremalt välja

Klaustrofoobiavastane profülaktika

Ja nüüd sinna suunas

Ronin läbi majasuuruste kivide vahelt ja nende alla jäävatest pragudest. Äärmiselt liigendatud maastik. Kaljuäärelt alla kukkuvast minijoast rüüpan paar lonksu. Mõnes kohas on kõvasti pugemist, vihma korral head varjualused, aga vihm on järgi jäänud.

Tagasi ranniku ääres

Kuuendal kildil jõuan uuesti rannakaljule, kus kohtan üksikut suure seljakotiga mitmepäeva matkajat. Vahetame mõned laused aga ta kiirustab edasi, et enne pimedat telgiplatsile jõuda. Nats aja pärast märkan kellegi kaotatud mütsi, liiga ligunenud, ilmselt mitte tema oma, riputan rajale hästi nähtavale kohale. Veidi veel kaljudel turnimist, viimane järsk laskumine ja jõuan liivase ranna äärde. Kolm-neli seninähtud telkimisplatsi on kõik tühjad.

Kauguses rannajoon ja vihm mägedes

Kohati käib laine üle raja

Ehkki rada ranna kõrval metsa all ei saa hoiduda kiusatusest liivale jalutada. Istun esimesele palginotile, võtan saapad jalast ja sammun vee ääres mööda märga liiva. Võimsad lained ulatuvad vahepeal üle varvaste uhuma. Nii uskumatult mõnus paljajalu käia.

Sealtpoolt ma tulin

Lõpuks ometi rannal

Saapad näpus kõmbin oma paar kilti kuni suurem jõgi takistab edasi liikumist. Ranna ääres avastan mahajäetud maja. Piilun sisse, isegi elekter on siin kunagi olnud kuid momendil nii aknad kui uksed eest ära. Matkajad võivad momendiks vihmavarju saada, muuks pole ehitisest asja. Jõest ülesaamiseks tuleb jalutada pool kilti ülesvoolu maanteesillani. 

Mahajäetud maja

Päike tuleb välja!

Jõeharu kuivanud põhi

Sillal muidugi jalakäijate rada pole aga liiklust ka mitte. Mõtlen, et olen kaval ja suundun kohe tagasi jõe äärde. Kuivanud jõepõhjal esialgu hea kulgemine aga siis lõikab mingi delta haru tee läbi, pean vandudes tagasi minema. Hirmutan veel mingi kummalise kure moodi linnu lendu. Peale võsas ragistamist murran nina järgi sõiduteele välja ja pööran sadakond meetrit kaugemal ametlikule matkarajale.

Siin on kahes kohas sild üle delta sopi, pikem paarikümne meetrine. Päris vastik maastik umbkaudu läbimiseks. Päike tuleb välja, päris palavaks läheb. Rannale jõudes tuulega jahutab, saapad kiirelt jalast maha. Lasen sirakile liivale pea vastu puud, näksin kuivikuid ja batooni ning rüüpan kõrvale kaasavõetud õltsi. Päike tuleb välja, silmad vajuvad lainete müha saatel kinni. Tukastan, une ja ärkveloleku piiril ujuvad silme ees igasugu pildid. Ärgates ja kella vaadates selgub, et veerand tundi kadunud.

Lebotan veel veidi silmad pilukil, ajan end lõpuks aegamisi üles ning asun telgiplatsi poole vantsima. Enamasti üritan veepiiril käia, kus lained üle labajalgade uhuvad. Kohati küll veidi ebamugav, sest liiv vaheldub väikeste kivide ja munakatega.

Neli kilti rannaliiva pidi polegi nii lihtne järjest uhada. Telgi juurde jõudes veendun, et jalad pole mul aastaid nii puhtad olnud, isegi tallaalused pehmed ja roosad nagu põrsa kõht. Koerad on momendiks segaduses, kes see randa pidi nende koha poole nii kindla sammuga otse tuleb aga siis tunnevad ära ja jooksevad kilades vastu.

Pulsikell saab veits enne finishit tühjaks, mobla vähemalt kogu matka kenasti registreerinud. Hinnanguliselt läbisin 15 kilti neljapoole tunniga, mis raja raskust arvesse võttes hea tulemus. Kokkuvõttes väga rahul, et telgiplatsil kükitamise asemel matka ette võtsin. Naised olid muretsenud minu pärast, sest neil sadas vahepeal kõvasti.

Ilm endiselt tuuline ja pöörab päikese kadudes jahedamaks. Õhtusöögiks kaasa valmistatud makaronitoit ja minu praetud mais vorstitükkidega. Õhtul teeme pikalt lõket, põletame enamuse puid ära. Meil ikka põlevad, sest hoidsime halud laua all suht kuivad. Naabrid löövad käega, vihma käes vedelenud niigi niiskeid puid ilma bensuta ei süüta. Kui teised telki pugenud toksin viimaste päevade lühikokkuvõtte kiirelt läpakasse, molutada ei saa, patarei annab otsad.