Kuuba6 – Koobastes

Saturno koopas sukeldumas

Hommikusöögi jõudsime kenasti nahka süüa. Jeep sõitis õigel ajal poole üheksaks ette, mis Kuuba arusaamiste järgi meeldivalt üllatav. Tütre pettumuseks oli tegu uhke uue automaatkäigukastiga Korea masina mitte vana manuaal hiinakaga. Mis teha, ikka tahtis rooli minna. Mina istusin taha ja läks sõiduks. Giid juhendas meid mööda auklikke kruusateid läbi maakohtade, mis ekskursiooni osaks, näitamaks kuidas harilik rahvas elab. 

Majakesed olid õige õnnetud, samas kuumas kliimas pole ju muud vaja kui kaitset vihma ja putukate eest. Putukate ja palavusega kohalikud harjunud. Loodus lopsakas ja roheline, vihmahooaeg just lõppenud, asustustihedus suht minimaalne. Erilist põllumajandust silma ei hakanud kui mõned istandused välja arvata. Külakestes, kust läbi sõitsime, paistis aeg olevat seisma jäänud eri perioodides 60 kuni 160 aastat tagasi.

Silma jäi huvitav moment – kohati on tõkkeaiaks kasutatud kaktuse hekki. Kindlasti efektiivsem kui okastraat, ei loomad ega inimesed taha läbi trügida. Giidi uhkusega silla näitamine tuletas elavalt meelde nõuka aegset mentaliteeti kui igatsorti industriaalsed ehitised “demonstreerisid“ süsteemi “edukust“. 

Inimesed fotol annavad mastaabitunde

Matanzase linnast sõitsime jälle läbi, seekord väikeseid kõrvaltänavaid pidi. Kuubas kohaliku tavakodanikuna elada oleks ikka äärmiselt trööstitu. Kui peateede kõrval suht puhas siis kõrvaltänavatel õige räpane, prügi igal pool. Majakesed ise kehvad ja kehvemad, vaevalt suutelised vihma eest varju pakkuda. Ometigi jäi siin-seal silma mõni täitsa viisakas hoone – giidi väitel rikka inimese elukoht. Küsimusele kuidas Kuubas rikas saab olla jäi ta vastuse võlgu.

Ekskursiooni peaatraktsiooni Bellamar koopa juurde jõudsime peale tunniajast sõitu. Koobastik olevat üheksal tasandil, uuritud osade pikkus 24 kilomeetrit. Vanimad osad 300000 aastat, noorimad 5000 aastat vanad. Moodustunud paekivi lahustumise ja veevoolu kulutuse tagajärjel. Koht oli kommertsialiseeritud, sissepääsuks tuli pilet osta. Ootasime veidi ja vaatasime kohalikus muuseumis ringi seni kui veel paar inimest tuli. Koopas niiske nagu ikka maa all, samas aga ebatavaliselt soe justkui kesksuvel Toronto metroos.

Iseäranis huvitavaid moodustisi võis näha

Erisoovi korral oleks olnud võimalik tavalisest pikem ekskursioon tellida, kahjuks saime alles nüüd teada, pealegi poleks siis aega jätkunud ülejäänud päevakava täitmiseks. Laskusime giidi saatel betoonist treppi mööda alla ja tuleb tunnistada, et kohe alguses võisin veenduda - tegu suurima koopaga, kus olen käinud. Esimesed saalid kümneid meetreid kõrged, keskel kõrgus põrandast väljakasvavad stalagmiitidest ja laest rippuvatest stalaktiitidest moodustunud sammas.

Koobastik oli õige keeruline, ilma teejuhi ja märgitud rajata võiks lihtsalt eksida. Käigud kord ahenesid vaid inimese kõrguseks, kord avanesid suurtesse saalidesse. Koobaste seintel hulk erinevaid kivimi moodustisi, ms tekkinud vee ja lahustunud lubjakivi koostöös. Selge veega ojaksi voolas siin ja seal, mõni moodustas väikeseid basseine teine laskus pisikese kosekesena kaljupraost sügavikku.

Tegin koobastes üle saja foto, täiesti võimatu ülesanne parimaid välja valida. Vähemalt paarkümmend oleks väärt blogisse üles riputada. Pean ilmselt hakkama mingitsorti slaidiprogrammina seda tegema.

Järgmiseks atraktsiooniks sõit paadiga jõel, tütar muidugi juhtis. Osutus pettumuseks, sest oli lühike, vaid paar kilti rahulikku jõge mööda ülesvoolu ja tagasi. Pealegi ei suutnud vana loks alus mingit mõistlikku kiirust oma pisikese Honda mootoriga arendada. Lopsakat dzhunglit nägime kuid ei mingit põnevat faunat. Teel järgmisse koopasse olime sunnitud läbi sõitma autolahvka juurde kogunenud rahvamassist. Esimese hooga arvasin, et mingi protestiaktsioon aga hoopiski riigi poolt soodushinnaga talongide alusel produktide jagamine.

Sissepääs Saturno koopasse

“Saturno cave“ nimeline koobas oli Lonely Planeti käest saanud väga erinevaid hinnanguid: ühtedele täiega meeldis, teiste jaoks mingi mõttetu väike vett täis auk keset dzhunglit. Tegu on cenote'ga, osaliselt vett täis paekivi koopaga, mille lagi sisse kukkunud. Väidetavalt olla ookeaniga ühenduses kuid vesi siiski mage, sest vool ookeani suunas. Lihtsalt ligipääsetav osa suht väike – paari olümpiabasseini pindala. Vesi äärmiselt selge, sügavaimad kohad 22 meetrit.

Ligipääs oli lihtne, treppi mööda alla. Tütar ajas kohe lestad jalga ja snorkli pähe ning libistas end vette, mina jäin kivile istuma. Kuuba kohta harjumatult külm vesi, nii 20 kraadi ainult. Kui juba kohale sai tuldud peab ikka ujuma ka. Niipea kui vee all ringi vaatasin mõistsin kui teistsugune kogemus on koopas ujumine ja sukeldumine. Pime ja müstiline ning natuke õudne. Tasakaalumeel kaotab orientatsiooni, peab pingutama, et visuaalsete märkide järgi aru saada kus üleval, kus all.

Sügavamad ja kaugemad koopa osad õige pimedad

Ujusime paarkümmend minutit omaette, vaid korra tuli kaks inimest, kes aga kiirelt “jäisest“ veest lahkusid. Takkajärgi saime aru, et ekskursiooni edasilükkamine esmaspäeva peale oli äärmiselt hea mõte – sel nädalapäeval kõige vähem inimesi. Enamus kurtmisi portaalides oligi teemal: rahvast liiga palju, sabad, ootamine, koopad inimestest tulvil.

Viimaseks kohviistanduse külastamine. Nojah, selgus, et endise kohviistanduse – mingit ekskursiooni ei tehtud, giid jalutas ringi ümber maja ja seletas natuke. Kohalikud üritasid kõigest väest turistidel nahka üle kõrvade tõmmata müües kullahinnaga kohvi, küpsetisi, rummi ja õlut. Toit oli meil ekskursiooni poolt kinni makstud aga mitte lisaks tellitud õlts nagu selgus kui tädi 4 dollarise arve esitas. Dollari eest võis väikest kinniteibitud krokodilli süles hoida ja hobusega pisike ring teha. Piraka 250 aasta vanuse baobabi puu juures tegin pilti. See osa ekskursioonist oli küll täiesti mõttetu.

Massiivne Baobabi puu ja pisike mina võrdluseks

Kokkuvõttes vaid koopad sõitu väärt, ülejäänut ei soovitaks, aja ja raha raiskamine. Samas ei tea ju kunagi ette, tuleb arvestada, et kõik reklaamitu ei vasta tegelikkusele. Tagasiteel lobisesime juhiga maast ja ilmast, nagu kõik kohalikud kuubalased kellega rääkisime oli ka tema elu mõtteks emigreerumise võimalus. Tänapäeval pole see enam nii lihtne, USA'sse minnakse enamasti üle Mehhiko piiri. Sotsialismis on nad pettunud, kuid ei kujuta ette, et koha peal oleks positiivsed muutused võimalikud. Minu juttu Eesti kiirest ja edukast liikumisest sots korra alt turumajandusele kuulati suht uskumatu ilmega. Hotelli ees andsin meie autojuht-turvamehele viieka, korralikud sporditossud ja tööriista komplekti. Tüüp tänas ja palus, et tooksin hotelli fuajeest kohvi, ta ise ei tohtivat võtta. Loomulikult tõin aga mõtlematult lasin tassi panna. Mees näitas üles sots leerile omast leidlikkust, lõikas plastpudeli noaga pooleks ja kallas kohvi sinna ümber.