Jaanituli ja "mägimatk".

Mõtlesin juba eile Jaanitulest blogistada aga nii eilne kui tänane päev on kiirelt käest libisenud. Eile kulus taastumise ja mägimatka peale, täna oli vaja veidi helistada ning asju ajada. Siis veel süst homse katsetuse tarvis katusele kinnitada. Lühidalt võin kinnitada, et jaanituli oli äge vaatamata mitte kõige soodsamale ilmale. Lõke nii vägev, et isegi teibaga poleks üle hüpanud. Kohtusin lõkke ääres rattamatkal olevate ameeriklastega ja ajasin paar sõna juttu. Tütar neil Torontos - maailm väike. Õhtut vürtsitas mesilassülemi männi otsast kinni püüdmine, olid teised päeval vehkat teinud ja peremees ei julgenud üle öö vihma kätte jätta.

Biohazard ülikonnas mesilaste kallal

Pidutsesime koos lapsepõlvesõprade, nende laste, laste sõprade ja lastelastega. Vingemad vennad pidasid vastu kella viieni, mina nende hulgas. Tore oli veenduda, et minu maailmavaadet, ehkki suht ebatavalist, kannavad edasi ka mõned noorema põlvkonna esindajad.

Jooke sai hulgaliselt kuid mõistusega tarbitud, öösel küll pidi naispere meid vaigistama kui meremeeste laulud Tallinnani kostma hakkasid. Ärkasin hommikuse katusele plärinal sadava paduvihma peale kümne ajal, olemine värske ja roosa nagu vastsündinul, mine või jooksuringile. Ei hakanud ärplema, suundusin hoopis kööki ja võtsin suure kruusi kanget kohvi. Paari tunni jooksul tilkus rahvast siit-sealt värske kohvi aroomi peale juurde. Kaotused ja vigastused olid minimaalsed, enamik täiesti lahinguvalmis, mis tähendas uute jookida avamist neile, kel polnud rooli vaja istuda. Mina kui pealelõunal koduteele asuja pidasin Värskaga karsket joont, 24'dal pollarid iga nurga peal puhuritega, ei maksa lolli mängida. Viimaseks ürituseks kujunes perekondlik Rummu mägironimine - edukas, kõik jõudsid tippu ja keegi alla ei kukkunud.