Beausoleil1: Sisseseadmine ja lühimatk (14.Sep)

Varustus enne süsta paigutamist ... pluss mina ja kuts

Nagu kombeks unustasin midagi maha, kuna avastasin vähem kui kildi pärast pöörasin tagasi. Laualt haarasin oma pulsikellad ja õlled, no kuidas sa ilma keha ja hingekosutuseta matkale lähed? Seega lõplikult lahkusin 10:40. Google kaart näitas tund kolmveerand sõitu, liiklus oli päris ok, mõni üksik ummik. Googlet kasutasin eelkõige teekonna lõpuosa pärast, et ei kulutaks aega väikelinnas õige sadamakai otsimise peale. Tee peal kuulasin ajaviiteks Asimovi Asumit. Poole üheks sõitsin rahvuspargi sadamasse, paraku polnud kedagi kohal ehkki silt OPEN uksel. Helistasin ja sain ühe neiu kätte, ta juhatas ka parkimise ja ütles, et registreerimine saarel. Laadisin oma süsta ja kraami vee äärde maha ning sõitsin auto lähedal üle tee asuva maja ette. "Joe's Parking" ei tunnista inflatsiooni, ikka $10 päev nagu 14 aastat tagasi. Jalutasin kiirelt kohaliku kärakapoe juurest läbi, et oma 3 õllele veidi lisa võtta kuid see oli pühapäeva puhul suletud, eks pean riskima võimalusega, et alko tase veres langeb järvel ohtlikult madalale.

Kraami süsta mahutamine võiks kõrvaltvaatajale tunduda ilmvõimatu, kuid tean kogemusest kui palju tegelt süsta panipaikadesse võimalik toppida. Magamiskott ja riidekott ninasse. Telk, madrats ja päästevest seljataha, toidukraam ning nõud ja muud tarvikud tagumisse luugiga suletud panipaika. Veepudel hoidjasse ja kaart istme vahele käepärast. Ühe õltsi kolmest lahendasin pakkimise käigus, võtsime ka kerge eine enne vee peale minekut. Poole kahe ajal lükkasin süsta kaldast lahti. Koer kurivaim oli muidugi just enne otsustanud ujuma minna ja seejärel liivas püherdada - tõstsin liivase kuid rõõmsa looma paati.

Kuts naudib veeprotseduure just enne lahkumist

Sajakonna meetri pärast oli võimalus lõigata läbi madala väina vältimaks ümber pisikese saare sõitmist. Otsustasin proovida, ehkki tundus kole madal. Oli nii madal, et pidin mõned meetrid kätega kahelt poolt vastu liivapõhja toetades edasi lükkama. Kilt sõitu ja siis keerasin kitsasse poolekildisesse kanalisse mis viis risti läbi Robertsi saare. Päris palju veesõiduvahendeid tuli vastu, pühapäeva lõuna, mis imestada. Õnneks pidi kanalis väga aeglaselt sõitma, seega lained probleemi ei tekitanud. Süstaga ikka mõnus, kanalist väljudes lõikasin jälle saarte vahelt madalast kohast tee otsemaks. Kaarti eriti ei vaadanud, teadsin enam-vähem mis suunas sõita ja kuidas laagriplats välja näeb, mööda ei saa sõita. Sõudsin üle avavee liiga Beausoleil saare lähedale, otsetee asemel veidi kõveram rannajoont järgides. Kauguste arvestamine vee peal (eriti madalal istudes) on keeruline ka siis kui oled küll ja veel paatidega sõitnud.

Sõudsin kaljusaarte vahelt läbi ja hakkaski silma sihtsadam. Veidi veel ning keerasin nina liivaranna poole, arvestades kus umbes võiks mu telgiplats asuda. 14:40 sahises nina liivale, 5 kilti sõudsin tunni ajaga. Sushi kargas kohe maha ja läks ümbrust uudistama. Sikutasin süsta veidi kuivemale, ajasin veetossud jalga ja läksin uurima kus täpselt mu telgiplats #21 asub. Esimese hooga ei leidnudki, kummaline aga tühja kah, praktiliselt kõik platsid tühjad. Kuts rihma otsas jalutasime kontorisse registreerima. Seal peeti kiire loeng telgitamiskorra ja karude teemal ning juhatati mu plats kätte, olin mõnikümmend meetrit põhjapool randunud.

Luiged ei lase end jetist järvel hirmutada

Välipliit

#21 osutus igati heaks valikuks, otse kalda ääres, parasjagu varjuline ja piisavalt privaatne. Tuleb mainida, et Cedar Springs telgitamisala on üks kõige tihemini pakitud ja väikseima privaatsusega, mida olen näinud. Kõrghooajal võib päris tülikas olla kui naabrid lausa külje all. Lisaks telgiplatsidele on ka väikesed laudadest ja plastikust kokku klopsitud suht õnnetu välimusega hütid, millel isegi gaasigrill ja puidust toolid ukse ees. Ilmselt mõeldud kodanikele, kes telgi asemel tahaks looduses suvilas olla kuid kellel ostmiseks raha ei jagu. Siin seal olid ka kividest laotud kõrge korstnaga pliidid, kas neid keegi kasutab, ei usu. Varjualused iseenesest hea idee juhuks kui vihma sajab, no ja toitu tuleb hoida karude ning muu fauna eest peidus trellide ja raske metalluksega varustatud "vanglas".

Telgiplats #21 otse järve kaldal

Süsta lohisatsin vees telgiplatsi ette, tõstsin asjad lauale ja tõmbasin süsta kõrgemale kaldale platsi peale. Kõigepealt telk üles ja siis üks õlts ning kerge näks. Aega liiga palju, et niisama telgiplatsil molutada. Viisin toidu "puuri" ja panin asjad telki. Võtsin kaardi välja vaatamaks, kuhu põnevasse kohta võiks hulkuma minna. Kell kolmveerand neli, julgelt kaks-pool tundi aega. Sobiva pikkusega matk tundus risti üle saare viiv rada, poolel teel kõrgeim punkt koos vaatega ümbruskonnale. Panin taskusse kaks Kalevi marja-pähkli batooni ja pudel vett kätte, nii lühikese matka peale ei hakka isegi miniseljakotti võtma. Karupipragaas ja suur sõjaväe puss enesetunde turgutamiseks vöö peal hakkasime astuma.

Tüüpiline saare kruusaseid alasid kattev mets

Algul veidi ronimist, tegu ikkagi graniitaluspõhjal saarega, mille lõunakülje moodustavad suuremas osas jää kantud kruusa ja liivakuhjatised. Niinimetatud "lookout" saare kõrgeimas tipus osutus pettumuseks, sest läbi  tiheda lehestiku ei avanenud mingit vaadet. Mis ikka, sammume edasi saare läänekaldal asuvale Christian Beach rannale. Osa rajast kruusakattega autotee, nagu mis mõttes??? Kohale jõudes selgus, et ka siin rannas on hütid ja ilmselt siis nende üürnikele tassitakse pisikeste ATW'dega kraam kohale. Suht lühike liivarand oli pea inimtühi, vaid teises otsas paistis keegi. Otsustasin paljalt riideid märjaks tegemata sisse hüpata, käimisega oli palav hakanud. Põhi tüüpiline Põhja-Eesti kohati liivane, kohati kivine, vesi mõnusalt soe. Kuts kargas minu järgi vette nagu tavaliselt.

Christian Beach

Päikese käes kuivanud kaalusin kas minna tagasi sama teed või teha saare lõunatipule ring peale. Aega paistis olevat piisavalt, hakkasin randa mööda astuma. Paraku oli suht väike osa liivane, üsna pea asendus lahtiste suurte munakatega millel polnud kõige kergem käia, eriti koeral, kes hakkas maha jääma. Kaardi põhjal otsustades läks rada tegelt kaldaga paralleelselt metsa sees, seda mööda oli hulka lihtsam kulgeda ja aeg-ajalt sai ikka rannavaateid nautida. Lõunatippu jõudes jäi silma omapärane välikemmerg, kuhu saamiseks tuli trepist üles minna. Ei tea mis põhjuseks, äkki lammutavad karud maapinnal oleva ja isuäratavalt lõhnava ehitise muidu ära.

Kuumaga on jahutav järv taevalik, vaadake näoilmet

Kõrgpeldik metsas

Idakaldal telgiplatsi poole minnes jalutasime jälle kruusateel. Ma ikka rääkisin kõva häälega ja vilistasin lootes, et hoian nii mõmmisid eemal. 

8.9 km matk ümber lõunatipu

Metsast kostis igasugu hääli kuid kedagi peale oravate ja koopaoravate silma ei hakanud. Tammetõrud teevad maha kukkudes üllatavalt valju kolksatuse kui muidu vaikne. Veidi eemal jäi lagendikul silma õunu täis õunapuu aga kui üritasin ligemale minna osutus madal kadakatest ja põldmarjadest võsa liiga raskesti ning valuliselt läbitavaks. Õunaraks jäi ära, las karud maiustavad. Siin oli sadakond aastat tagasi ka asustus olnud millest isegi kivisillutisega tee, kalmistu ning mõned varemed alles jäänud. Tagasi telgiplatsile jõudes olime 2 tunni ja 12 minutiga käinud 8.9 km, kell kolmveerand seitse, viimane aeg õhtusööki valmistama hakata.

Kõigepealt muidugi tuli lõke süüdata. Õnneks olid ümbruse lõkkeplatsidel pühapäeval lahkunud telgitajad päris palju puid maha jätnud, tegin kiire tiiru ja korjasin kaks kotitäit halgusid. Ühel platsil vedeles just kui minu peale mõeldud üks pooltäis ja teine tühi puudekott. Süütamiseks kasetoht ja peened oksaraod ning lõke põleski. Vee keetmiseks on tegelt vaja suht väikest tuld, poti hoidmiseks tassisin tannast suure kivi. Paar halgu lõhkusin peenemaks oma massiivset sõjaväe pussi kiiluna kasutades ja sellele teise haluga peale tagudes. Õhtusöögiks valisin kartulipudru ja õlle kõrvale pugisin mõne lõkkel soojaks aetud pizzatasku. Sushi muidugi keeldus oma toitu söömast seni kui ei poetanud sellele veidi maiuspalasid pizzatükkide ja paari törtsu kartulipudru näol.

Kuts õhtusöögi ootel

Magustoiduks läks kringel loosi, kohvi valmistasin laisa inimese kombel lahustuvast, mis niiskuskindlas tabletitopsis kaasas. Pimedas limpsisin lõpetuseks punast veini ja näksisin juustuküpsiseid kõrvale. Loomulikult pole tegu mitte traditsioonilise hardcore matkaja vaid mugavusi taga ajava linnavurle õhtusöögiga. Seekord ilmselt kujunebki üritus tavapärasest oluliselt lihtsamaks, sest telki ei pea kordagi liigutama, toidukraam luksuslikum ja moblalevi olemas. Samas annab rohkem aega matkamiseks, süstasõiduks või niisama lebotamiseks. Pimedas vahtisin mõnda aega lõket kuni tukastus peale tuli - kella vaadates paras üllatus, alles pool kümme. Viisin toidukraami puuri, vaatasin veidi tähti ja kobisin koeraga telki. Magama jäin kiirelt ja põõnasin ilma vahepeal ärkaamata varahommikuni. Kahju, et kauem ülal ei olnud, järgmisel päeval kuulsin, et korralikud virmalised olla olnud.