Lõgismao kaljud

Mõned kalju äärel kasvavad elupuud olla 800 aastased

Vaatamata kurjakuulutavale nimele "Rattlesnake Point" minu teada neid madusid seal ei leidu. Vähemalt näinud olen vaid tavalisi veemadusid ja kohalikku levinuimat Garter snake - nastikuline. Polegi sel kevadel metsas hulkumas käinud, hea moment ka Eestist külas olev professor kaasa võtta. Kohale jõudes tekkis ootamatu takistus. Tõkkepuuga värava juures valveputkas polnud hingelistki. Juuresolev silt väitis, et sissepääs on võimalik vaid eelregistreerimise teel ehkki veebilehel selge sõnaga kirjas isegi kohapealt ostetava pileti hind. Paar tegelast sõitsid sisse, tõkkepuu läks lahti. Väravas mingit muud juhendit polnud, tegin moblas veebilehe lahti, proovin läbi neti eelregistreerida ja pileti osta. 

Taamal lõunas Ontario järv ja järgmine paeklindi neemik

Veidi judimist menüüdes aga tee või tina, minu moblal polnud veebilehel võimalik kusagilt piletiostu võimalust leida. Sõber proovis enda omal ja temal tuli samas menüüs kenasti ette. Ei hakanud aega viitma, lasin tal registreerida ja piletid osta. Erinevalt tavapärasest piletist auto kohta tuli siin maksta iga inimese eest eraldi ja selle asemel, et mingi koodiga värav avada peab masinaga tõkkepuu juurde sõitma, kus siis kaamera numbri loeb ja selle alusel sisse laseb. Mul paraku sihuke värk, et numbril värv maha koorunud, praktiliselt loetamatu, kiiruskaamerate trahve pole tänu sellele kunagi saanud. Ehk siis polnud põhjust numbri välimust renoveerida, pigem vastupidi. Autos oli õnneks marker, värvisin kiirelt numbri üle, et kaamera suudaks tuvastada. 

Matkaseltskond

Kas leiate minu pildilt üles?

Kui järgmine päev tööl värava süsteemist rääkisin said kolleegid naerda, et olen ikka loll ja sinisilmne, kas ma siis tõeopoolest ei tea kuidas sellistes kohtades tegutsetakse. Minu mõistmatu ilme peale tegi hindu ette puust ja punaseks: Sõidad terve perega kohale, kamandad kõik lapsed, vanavanemad ja naise välja. Sõidad üksi roolis kaamera ette, tõkkepuu avaneb ja sõidad sisse. Ülejäänud rahvas tuleb jala ümber putka ja istub autosse, nii maksad vaid enda eest, suurema perega hoiad sadakond dollarit kokku. Kaamera nimelt näeb autosse ja loendab inimesed ära, pisemad lapsed võid muidugi lihtsalt põrandale kõhuli kamandada. Mhm ... ma vist juba kanadalaseks muutunud, ei tulnud üldse sihukese asja peale, isegi nagu natu piinlik oleks, varem värske immigrandina poleks kahelnudki. Nagu kolleeg ütles: kõik süsteemid ja lukud on mõeldud lollide nöörimiseks, nutikaid need ei pea, sa ju pole ometi kunagi ametlikult mingit tarkvara programmi ostnud.

Igatahes maksime täie rauaga 25 taala kahe pealt ja võisime rahuliku südamega seadusekuulelike kodanikena matkama minna. Kutsik sai tasuta ... tema eest vist ei pidanud maksma. Rahvast oli vaatamata ilusale ilmale väga vähe, vaid paari inimest ja kahte koolilaste ekskursiooni kohtasime. Esialgu jalutasime klindineemiku äärel vaateid nautides kolm kilti loode suunas, siis läksime läbi jääaja sulavete uhatud pea kilomeetri laiusest kanjonist läbi. Selle põhjas voolas väike jõeke, kus koer sai janu kustutada ja isegi korraks jääkülma vette kõhutada. Edasi ronisime vastaskalda paeklindile ja selle äärt mööda paar kilti vastas ehk kagusuunas tagasi. Siin Google kaardil mingeid ametlikke radasid polnud aga Straval ja Maps Me kaardirakendusel olid ka mitteametlikud peal.

Zoomituna näha paekivikaljud

Okste vahel kanjoni teine kallas 

Kanjoni teine kallas tundus otse üle oru vaadates hullult kaugel olevat. Mõne aja pärast laskusime üht rada pidi järsakust alla ja tagasi läbi oru selle kalda poole kust matka alustasime. Poleks koera olnud võinuks rohkem kaljudel ronida ja ka paekalda alust mitteametlikku rada mööda minna aga kutsikaga tüütuvõitu, vaja teist siin-seal aidata. Oleme korra varem samas mõlema koeraga roninud, paras ajakulu. Kaljuseinal turnisid mõned mägironimise harrastajad. Pirakad kalkunikullid (Turkey-voultchers) tiirutasid ja hoidsid lootusrikkalt neil silma peal, kunagi ei tea millal võib vedada ja mõni alla potsatanu tasuta eineks kujuneb. Linnud nii suured, et pisike kutsik hoidis targu meie ligi.

Kokku tuli 10 kildine ring. Muidu linnas laisavõitu jalutamisisuga Sushi lippas õnnelikult kogu tee kaasa ja ei paistnud üldse ära väsivat. Tagasiteel astusime Costcost läbi, ostsime vorstikesi ja esimese nälja peletamiseks paar pizzalõiku. Õhtu veetsime tagaaias grillides, õlut rüübates ja maailma asju arutades. Igati tore esmaspäev.