Tegus pühapäev

Lõke, kohv ja rabarberikook.

Ja esmaspäev takkapihta. Meil Victoria Day, ehk suve esimene pikk nädalavahetus. Saabus tõeliselt vastiku kuumusega, laupäevast teisipäevani üle 25 soojakraadi. Tegelt oleks vingumine patt, sest seni on meil olnud harukordselt jahe kevad. Loodus enam-vähem sama kaugel kui Eestis, ehkki siinne laiuskraad 45 võrreldes Tallinna 60'ga. Pirnid ja õunapuud on õitsema hakanud, kirsid juba poetasid õielehad maha. Sirelitel ka kohati õiekobadad päikselisemates kohtades lahti. Sirelid seostuvad lapsepõlvest Pärnu maja pumbakaevu ümber olnud kõrgete lausa puudega, mille äraõitsenud rootsusid pidin tihtipeale lõikama - et järgmine suvi rohkem õitseks. Nagu ma seda oodanuks, tüüpiline töö tegemine et saaks rohkem tööd teha. Hilisemad mälestused suvila valgest topeltsirelist väravas ja lillast rõdu ees. Ja muidugi kaasaga seotu, kellele sirelilõhn nagu mullegi hirmsasti meeldib. Tulin kevadtöödest kirjutama aga läks mälestuste heietamiseks nagu oleksin vanainimene😜

Momendil esmaspäeva õhtu kell 9 ja lebotan 25 kraadise temperatuuriga vaid spordipükste väel tagaaias lamamistoolis. Grillile sai hubasuse mõttes eelmise aasta tomatikeppidest väike lõke tehtud. Kohvi nõristasin aialaual masinaga, kõrvale näksin kaasa selle aasta esimest rabarberikooki - nämm!!! Tegelt oli plaanis naisele üllatus valmistada ja ise rabarberikook küppsetada aga kui tuppa läksin kontrollimaks palju hapukoort külmikus alles, leidsin naisukese köögilaual tainast rullimas. Küsimusele, mis plaanis, vastas ta otsekui mõtteid lugedes - rabarberikook, mine too mõned varred. Minu väljavalitud Nami Nami Hõrgu retseptis kasutati 3-4 aga kui nendega tagasi tulin saadeti veel kolme järgi.

Igatahes pühapäeva alustasin sportlikult, hommikul kaheksa ajal veel piisavalt jahe, et jooksma minna. Lippasin 12 kildise ringi pargis keskmise tempoga. Nüüd on aiavoolikust tuleva vee all lausa nauding end peale jooksu maha jahutada, karastamiseks seda nimetada enam ei saa. Järgmisena võtsin ette vannitioa kraani külge "muslimi" dushiotsiku lisamise. Kes teab millega tegu see teab, ei hakka siin pikemalt kirjeldama aga selle näol on küll tegu ühe asjaliku aksessuaariga, mis elu hulka lihtsamaks teeb. Oleks vaid pähe tulnud kui lapsed tited olid. Protseduur ise oli super lihtne, lihtsalt keera otsik kraani peale - oluline muidugi õige keere. Esimese pidime Amazoniga tagasi saatma, sest ma olin küll õige keerme valinud kuid isase mitte emase otsa😡 - säh sulle inseneri.

Järgmisena võtsin ette lihtsaima ülesande ja niitsin muru teist korda sel kevadel, akuniiduk on ikka super. Ennetamaks küsimust miks ma robotniidukit ei kasuta on vastus lihtne, see "leiab" kiirelt uue omaniku kui pidevalt silma peal ei hoia - ka meie muidu suht turvalises rajoonis. Kanadas elame väga multikultuurses keskkonnas kui mõistate mida silmas pean.

Üleskaevatud tomatimaa, rabarberid taga nurkades,
särk ja püksid nööril varjusid heitmas.

Aiamaa ettevalmistamine tomatite istutamiseks seisneb komposti tassimises ja maa ümber kaevamises. Kõva füüsilist pingutust nõudev tegevus, higistasin nagu loom aga kolme tunniga sai tehtud. Ümbruskonna linnukestele pakkus huvi, sest kompostis vingerdas lugematus koguses igasugu ussikesi, kes neile väga isuäratavad paistsid. Enne hilisele lõunasöögile siirdumist pidin dushi all käima, eks ma haisesin nagu kompost.

Päeva lõpetuseks võtsin ühe kange õlle enne kui tagaaia puu otsa ronisin, et viimast plaanitut ja kõige kõrgemat oksa maha võtta. Sihuke 20 senti jäme aga õige mitmeharuline ülevalt. Lihtsalt alla ei saa lasta kukkuda, sest just sidekaablite kohal. Pidin nii kõrgele ronima, et saetud oksajupid poleks liiga rasked eemale viskamiseks. Puu haruldaselt sitke ja suht turvaline ehkki kõrvalt(alt) vaatajale võiks tunduda hirmus kui tuule käes õõtsun ja ühe käega kinni hoides teisega kaugele küünitades oksa saen. Kokkuvõttes läks õnnelikult, eriti viimase tüvejupiga, mida lahti murdudes osavalt alla suunasin, kuid mis takerdus momendiks ettejäänud oksa vastu ja raksatas alla vaid loetud sentimeetrid sidekaableist mööda.

Vasakpoolsed tüved tuleb naabriga kokku leppida.
Mind ei sega ja kukuvad tema aeda kui saagida.

Jupp aega kulus okste kokku korjamisele ja esialgsele laasimisele, lõpliku lühemaks lõikumise jätsin esmaspäevaks. Õhtu lõpetasin lõkke, ja vanilli jäätise ning värske mango magustoiduga, mida maitsestades konjakiga ei koonerdanud. Lebotoolis lõket vahtides ja desserti nautides tuli pähe ketserlik mõte, et miks minna kuhugi soojale maale hotelli kui ka kodus nii lõõgastav olemine. Eks muidugi keskkonna vahetus üheks põhjuseks ja kodus pole ka ookeani vastu varbaid loksumas sel ajal kui lakei kokteili toob. Talvel on kontrast suur, suvel polegi kunagi soojamaa reisu ette võtnud - mulle juba nende talv liiga palav, mis siis suvest rääkida.

Esmaspäeval sai rohkem logeletud aga palavam oli ka. Rohisin vaarikaid ja sõstrapõõsaste aluseid, jupitasin eelmise päeva oksahunniku paraja pikkusega (4 jalga) haokubudeks, et linn need maja eest ära viiks. Haokubude tegemine paras ettevõtmine sest oksad üsna kõverikud ja paljude raagudega. Lahendusena toppisin neid jäme ots ees ämbrisse nii palju kui mahtus, siis panin koormarihma ümber ja sikutasin täie jõuga raginal kompaktseks pundiks enne kui nöörijupiga kinni sidusin. Plaanitud tomatitaimede istutamine lükkus teisipäeva peale, sest täna aianduspoed kinni.

Mul on poolest saati valmis ka välispoliitiline postitus aga ühest küljest toimuvad sündmused nii kiiresti, et kui kohe ei postita siis järgmine päev on uudis vananenud või hoopistükkis muutunud, sest praeguse ameerika valitsusega pole mingit stabiilsust ega kindlustunnet. No näis kas lähematel päevadel saab NATO, Ukraina, Hiina teemal kirjutada või hüppab Iraan uuesti esiuudiseks või otsustab Trump hoopis Kuubale üks-null teha.