Beausoleil4: Cambrian karu (17.Sep)

Viimase öö uni kujunes kõige pikemaks ja paremaks. Hommikused unenäod ja rohkelt on minul korraliku väljapuhkamise tunnuseks. Igatahes telgist sai alles pool üheksa välja ronitud. Esimese asjana mobla laadima viidud, siin julgesin rahulikult jätta seina najale, sajatuhandeste jahtide omanikud vaevalt moblasid varastavad. Toitu tooma minnes nägin tee peal midagi tumedat liikumas, pisike kilpkonnapoeg roomas üle tee järve poole. Pole aimugi kas hiline kooruja või ongi see neil õige aeg, tagasitulles nägin teistki. Ahhaa, seda need metskalkunid siin askeldasid, ju maiustasid vastkoorunud kilpkonnadega.

Enne lahkumist - kõik see mahub lõdvalt süsta

Hommikusöögiks plaanisin nii palju ära süüa kui jaksan, siis vähem tagasi vedada. Paraku jäi pea kõike järgi, vaid pizzataskud ja kringlitükid lõpetasin viimseni ära. Valmis segatud kaerahelbeputru enam ei jõudnud ja ka koer keeldus seda söömast. Veinipaki jõin tühjaks, küpsistepaki lõpetasin ära, pakendid põletasin lõkkes. Prügikasti polnudki muud viia kui mõned õllepurgid ja veinipakis olnud õhuke alumiiniumkiht, mille lõkkest välja korjasin ja kokku nätsutasin.

Ilmselgelt tegu keskmisest jõukamate inimeste laagriplatsiga

Telgi kokkupanemise ja asjade pakkimisega kiiret polnud, võtsin rahulikult, niikuinii tahtsin oodata, et lõke korralikult kustunud. Kraam paati tassitud vaatasin telgiplatsi üle, et miskit maha ei ununeks. Ilusti puhas ja korras, nagu poleks siin keegi olnudki kui soe tuhk lõkkekohal välja arvata. Viimaks krabasin koera sülle, et tal ei tuleks hommikusupluse mõtet pähe. Süsta lükkasin kaldast lahti kell 12 heites viimase pilgu meie laagriplatsile.

Tänane plaan oli ainus käimata saare kirdetipu "Cambrian" matkarada läbi kõmpida, kusagil ilusas kohas süüa, juua, ujumas käia ja lõdvalt võtta. Sellise ilmaga pole mingit kiiret linna tagasi. Chimney Bay lahe laagriplatsile, kust hea Cambrian rajale saada, umbes kuus kilti sõudmist. Rahulikult liikudes kerges vastutuules ja vahepeal pildistades võttis tund ja 10 minti. Mõningase üllatusena polnud eilsest sõudmisest käelihased valusad ega selg kange, ju olen õppinud suht ökonoomselt ja väikese pingutusega sõudma, mis muud.

Süsta tõmbasin kaldale, õlle panin vette külma ja läksime koeraga enne matkale asumist ujuma. Liivane madala põhjaga laht, vesi 20 plusskraadi ringis, just paras, natuke karastav. Kuivasime päikese käes enne kui tossud jalga, särk selga ja kaljust rada pidi mäest üles Cambrian ringile. Seljakotti veepudel ja batoon, mobla kõhukotiga pildistamiseks kaasa. Läksin ujukatega, nii veidi jahedam. Kuna neil rihma pole jäid ka karupipragaas ja sõjaväe puss maha. Ei viitsinud seljakotti panna, sest kui hoobilt käepärast pole võib sama hästi üldse mitte kaasas olla. Seni pole karu näinud, vaevalt siis viimaselgi päeval.

Rada viis kohe kõrgele graniitkaljule, mille päike õige palavaks kütnud, natukese ajaga läks endalgi olemine kuumaks. Küll oli hea, et niisked ujukad jahutasid. Paar korda kuulsin kahtlast kõristamist, just sellist mida lõgismaod teevad. Ühtki ei näinud ja kadakapõõsaste vahele otsima ei läinud, aga kutsiku panin igaks juhuks rihma otsa. Rada märkisid kas kivikuhjad või postid. Kaljudelt avanesid ilusad vaated, pildistasin ja vahtisin, nautisin niisama. Otse raja ääres jäid silma ilusa mustriga eriliselt siledalt ja tasapinnaliselt lahtimurdunud õhukesed graniiditükid, kahjuks suveniiriks liiga suured.

"Väikese koera" väin

Poole tunniga jõudsime Väikese Koera "Little Dog" nimelise kahe saare vahelise kanalini. Siin oli mõnus ujumiskoht, laskusime alla vee äärde ja Sushi, kes muidu ootab minu ära, kargas ise hooga sisse, küllap oli loomal kole palav hakanud. Istusime veidi, lasin tal fotografeerimiseks temaatilise sildi juures poseerida. Kui hakkasime edasi minema tuli üks paat kanalist välja, juht hüüdis, et oleksime ettevaatlikud, sada meetrit edasi on kanali (ja matkaraja) ääres karu. Tüüpiline muidugi, see üks kord kui pipragaasi ja pussi kaasas pole. Rajast kolmandik käidud, tagasi ka minema ei hakka. Ratsionaalselt ju vahet pole, kui karu meid tahaks kätte saada ei tee 100 meetrit sellel maastikul mingit vahet.

Sushi karu junne nuuskimas

Mina "karupeletamis kaikaga"

Sushi panin uuesti rihma otsa ja endale võtsin raja kõrvalt paraja tammeoksast malaka. Mitte, et oleksin seda teab mis tõhusaks kaitsevahendiks pidanud aga ikka parem kui mitte midagi. Dilemma kas proovida mõmmist vaikselt mööda hiilida või loota, et läheb meid kuuldes ise minema, lahendasin kõva häälega rääkimise ja möödaminnes kaikaga vastu puutüvesid kolkimisega. Las kuuleb, et me tuleme niikuinii oma rada ja teda ei karda. Tekst mida rääkisin teemal: "Ott, me tuleme siin rahumeelsete kavatsustega, tõmba heaga uttu, muidu koer hammustab, ... vahepeale ka mõni salm malevalaule, mis minu lauluoskuse ja viisipidamise juures hirmutaks ka kõige hirmsamad koletised minema. 

Tunne muidugi nii kindel polnud nagu jutust võiks paista, edasi liikudes vahtisin tähelepanelikult ringi ja eelmise aasta kogemusele toetudes kontrollisin aeg-ajalt ka seljatagust. Paar korda võttis kõhust õõnsaks kui oravad puu otsas kädistama pistsid või uskumatult valju raksuga tammetõru alla pillasid. Kilomeetri jagu olin tähelepanelik, siis rahunesin maha, kutsat siiski kohe rihma otsast lahti ei lasknud. Kokkuvõttes ei näinud karu ega isegi kuulnud mingi suurema looma ragistamist võsas. Ka koer ei andnud urisemisega märku et keegi läheduses. Ainult mõmmi poolt lõhutud kõdunenud notte ja värsked karu junnid raja ääres jäid silma.

Kaardi ja GPS rajad
eriti ei kattu

Midagi muud märkimisväärset ei juhtunud, tunni ja 20 minutiga olime tagasi Chimney Bay telgiplatsil. Kõigepealt käisime ujumas, mõlemad olime kuumad. Süstast tõin seljakoti ja kõrvalt veest viimase õlle ning istusime piknikulaua taha. Eriti külm õlts polnud aga janu kustutamiseks läks kui vesi (või peaks ütlema õlu) kerisele. Avasin teise küpsisepaki, saime sealt mõlemad piisavalt kehakinnitust. Kell oli liiga vähe, et tagasi sõudma hakata. Lasin koera rihma otsast lahti ja ronisime veidi kohalikke kaljusid pidi ringi.

Kaks eelpenskarit sügispäikeses konte soendamas

Telgiplatse oli siin neli tükki, üks ilusamas kohas kui teine. Juuresolevad sildid andsid teada, et neid ei saa broneerida: kehtib esmasaabuja õigus. Hüppasime veel kord vette ja otsisime siis eriti mõnusa kaldega sileda kalju kus pikali visata, vaadet nautida ja silm looja lasta. Olime mõnda aega tukastanud kui äkki kostis venekeelset muusikat, mida perset. Täitsa uskumatu, mingid idanaabrid olid oma mootorpaadiga saabunud ja keerasid musa peale. Ei saa aru inimestest, kes tulevad loodusesse krapikastiga. Õnneks läks peagi keegi lähemaist paadiomanikest neid informeerima, et see siin ei ole piknik Lasnamäe nõlval ja müra vaikis.

                                              Kultuurierinevused😕

Imelise vaatega telgiplats

Paraku olid nii uni kui mõnus tunne läinud, molutasime veel veidi kutsaga ja läksime istusime süsta. Kell oli pool viis, natuke vara aga mis seal ikka, sõuan tasapisi need 5-6 kilti mis sadamani jäänud. Tagasitee läbi Roberts saare kanali, samast kust tulles. Lasin paar mootorpaati mööda et vaadetest pilte teha.

Kõik kraam süstas ja ruumi jääb ülegi😁

Poole kuue ajal Honey Harbour sadamas, tõmbasin süsta liivale, koer randa, sirutasin selga ja asusin tasapisi asju välja tõstma. Kutsik muidugi läks jälle ujuma ja liivas püherdama, tühja kah, ehk kuivab selleks ajaks kui kõik asjad autosse tassin. Kraam kaldal ilusti valmis laotud võtsin looma rihma otsa, et auto parklast ära tuua. Tagasi sõites ootas üllatus ees. Pargi ametnikud olid sadamaparkla sissesõidu väravad kinni pannud, no mis mõttes??? 

Hooga viimasest väinast läbi

Tagasi sadamasse

Ma polnud ainus kes pika ninaga jäi, samas hea et autot alla ei jõudnud enne sõita, muidu pidanuks seal hommikuni ootama. Koera panin auto juurde posti külge kinni ja hakkasin varustust mäest üles vedama. Polnud miskit hullu, käkitegu võrreldes nende portaazhidega, kus muidu vaja süsta üle kaljude tassida. Lihtsalt tüütu kui oled hinges valmis, et tõstad otse kailt autosse. Tagasisõit kujunes üle ootuste kiireks, kui sõitma hakates olid Toronto ümbruses suured ummikud siis kohale jõudes tipptund läbi. Süsta ja muu matkakraami vedasin aeda, küll hommikul jõuab korralikult ära panna. Kuts kukkus toas külili ja jäi nii sügavalt magama, et isegi kiisu ei suutnud oma näksimisega teist äratada.

Rikaste ja ilusate uhked järveäärsed suvilad

Lõpuks kodus peale väsitavat matka

Kokkuvõttes tore saar ja õnnestunud matk, võib teinekordki minna. Samas plaaniks ka mujal kui põhilaagris telgitamist, ilusaid platse jagub. Seda postitust kirjutades vaatasin ka eelmise 2011 aasta matka lugu ja veendusin, et tasub kirja panna. Lugedes ja pilte vaadates meenub nagu oleks eile juhtunud, ilma kirjelduseta paljalt piltidena ei mäletaks paljut kuid nüüd kargasid ootamatult ette mälupildid, mis kusagil aju kolikambris 14 aastat tolmukihi all peidus istunud, ka need mida kirjas polnudki. Kellele mu reisi ja matkakirjeldused mõeldud, enamasti iseendale, no ja äkki kunagi lapsed tunnevad huvi meenutamaks mis väikesest peast tegid.