Öö möödus rahulikult ja soojalt, kerge fleece kulus ära ehkki temperatuur alla 12 kraadi ei langenud. Ärkan veidi hiljem, 7:30 juba täitsa valge. Tavalised hommikutoimetused: mobla laadima, hambapesu, toit tuua puurist, vesi, lõke süüdata, ... Koer hulgub omaette telgiplatsi ümbruses ja oskab endale mingeid pisikesi takjaid karvadesse korjata. Nende karvust kiskumisega veedan seni aega kuni vesi keema läheb. Hommikusöögiks kaerahelbe puder, paar pizzataskut, leib vorstiga, ja kringlitükid kohvi kõrvale. Täna oli plaanis süstamatk, esiteks vaatan ilmaennustust - tuule tugevus normaalne 5-10 km/h, puhangud 15, õhtul veidi tõuseb. Suund põhjast, 12 paiku keerab kirdesse, taevas selge, temperatuur tõuseb 24 kraadini.
Kokkuvõttes väga hea süstasõidu ilm. Võtan kaardi ette saamaks paremat visuaalset ülevaadet. Mingit konkreetset plaani või ülesannet pole, mulle meeldib käigu pealt otsustada, mis ette võtan, siis pole ka mingit stressamist kuidas ja kas jõuan. Nagu eilse matkagagi, panen esialgse kava nii paika, et seda saaks soovi korral või olude sunnil sujuvalt muuta. Tekkis mõte ümber terve saare sõita - nats üle 20 kildi, ilm selleks piisavalt soodne. Samas oli mul õlts eelmisel õhtul otsa saanud ja janutas. Kui võtta veidi erinev marsruut, sõuan ümber kahe suure saare ja põikan sadamasse sisse haaramaks kärakapoest sixpacki ja saan ka kivi autosse visata, pole vaja järgmisel päeval vedada.
Edasi sõites on mitu alternatiivi sõltuvalt enesetundest ja tujust. Võin tagasi sõita sama teed pidi kuidas saarele läksime, siis tuleks mingi 10 kilti - liiga nõrk, niisama telgiplatsil pool päeva vedeleda oleks igav. Järgmine võimalus sõita ümber Little Beausoleil Island saare ja läbi selle ning põhisaare vahelise kitsa Little Dog kanali ning Beausoleil saare idarannikut pidi tagasi. Kolmas võimalus sõuda ümber saare põhjatipu läbi Main Channel väina avaveele ja siis pisisaarte vahelt põigata Long Bay lahte. Seda kasutan juhul kui hakkan hilja peale jääma või laine avaveel liiga kõrgeks osutub või lihtsalt olen liiga väsinud. Sealt tassiksin süsta portaazhi rada pidi alla kilomeetri risti üle saare kitsaima koha läänerannikult idarannikule. Viimane variant on täismäng ja tiir saartele peale ümber lõunatipu.
10:15 hakkame minema
Korjasin kodinad kiirustamata kokku, vaatasin et lõke kustunud ja tassisin süsta vee äärde. Söögipooliseks jälle kolm batooni, küpsisekott (rohkem koera peale mõeldes) ja joogiks kaks pudelit veega juhuks kui mingil põhjusel õltsi ei peaks saama. Järvel on joogiga ses suhtes mureta, et alati võid üle parda küünitada ja janu täis juua, lisaks vesi kui jahutaja käepärast. Koer sisse tassitud lükkasin süsta veerand üksteist kaldast lahti. Suund Roberts saare lõunatipu peale. Kerge tuul ja laine eriti ei seganud, rohkem tüli suurte ja kiirete paatidega, mis laineid tekitasid.
Saare lõunatippu jõudes läksin veidi lohakaks ja keerasin ilma kaarti vaatamata enda arust õigete saarekeste vahele. Mõne aja pärast kui kahtlane hakkas tunduma võtsin mobla välja. Õigel ajal, muidu tulnuks mõnus ring teha, olin liiga idasse kaldunud. Veidi "peenhäälestamist" ja "suunamudimist" - see sõna sobib mu arust ülihästi kirjeldamaks paadiga vee peal optimaalse trajektoori jälgimist. Igatahes otsustasin riskida ja proovida sõita pisisaare ja mandrivahelise silla alt läbi, kaardi järgi peaks olema võimalik. Lähemale jõudes selgus, et nelja meetri laiune sillaalune läbisõit oli metallkonstruktsioonidega tõkestatud. Kuradi jama, no miks küll, sõudsin siiski lähemale. Hmmm ..., äkki mahun süstaga läbi, ettevaatlikult ühelt poolt metallvarrastest tõmmates ja teiselt poolt kivisid vastu lükates libisesingi edukalt jahisadamasse. Siit pool kilti rahvuspargi kai juurde, kus tõmbasin süsta rannale. Viis pool kilti sõutud.
Sushi muidugi kargas vette end jahutama ja siis liiva sees püherdama. Las kaifib, selleks ajaks kui uuesti sõitma hakkame on ehk kuivanud ja suurem liiv karvadest pudenenud. Kuts rihma otsa, kivi kotiga teise kätte ja jalutasin mäest üles paarisaja meetri kaugusel pargitud auto juurde. Koer ei tahtnud eriti auto ligi tulla, vist kartis et äkki hakkame koju sõitma. Õllepood oli siit sadakond meetrit, loom aia külge seotud astusin sisse. Pikalt aega ei viitnud, haarasin kuuspaki tuntud head "Steamwhistle" käsitöö pilsnerit. Kassas maksmise ajal helises telefon, ema helistas uuesti Eestist, nojah enne õigel ajal kell 11 ei saanud rääkida, sest parasjagu sõudsin järvel.
Läksime istusime kutsikuga järve äärsele kaljule, kus sai vaateid nautides teloga lobiseda ja janu kustutada ning küpsiseid nagistada. Selja ja jalgade sirutamine kulub marjaks ära, süstas teha ei saa, selleks peab kaldale minema. Jutud aetud kergendasime mõlemad kutsikuga keha ja jalutasime randa süsta juurde. Sel ajal kui õltsi pagasisse paigutasin ja süsta vette tõmbasin otsustas koer ujuma minna. Pekki küll, nüüd on märg koer põlvede vahel, hakkab veel teisel vee peal tuule käes jahe. kamandasin välja ja enne kui keelata jõudsin viskus loom liiva sisse püherdama. minu pahandamise peale arvas, et aeg mängida hakates ringiratast eest ära jooksma. Hingasin sisse-välja, lõin käega, maailmas on hullemaidki asju kui liivane ja märg koer süstas.
Kena majake müüa
Sadamast välja veerand üks, kaks tundi teel oldud. Muidugi ei hakka kohe tagasi minema, võtsin suuna Main Channel peale. Millega ei olnud arvestanud oli liiklus, suuri ja kiireid paate liikus siin õige tihedalt, ometigi tegu teisipäeva ja hooaja välise ajaga. Suht tüütu oli iga natukese aja tagant poolviltu paatide vöörilainetesse pöörata, et vesi üle parda ei käiks. Lõpuks õppisin möödasõitvate suuremate jahtide laineid enda huvides ära kasutama ja neil süstaga surfama. Eks ta veidi riskantne on ja nõuab osavust, et süst ei pööraks lainega paralleelselt ning rulliks ümber.
Kaldal jäi silma suur haigur, muidu oli lindusid suht vähe. Vahel hüppas mõni kala veest välja, neid paraku ei näinud, ainult peale plartsatust tekkinud laienevaid ringe. Tuul oli vastu, mitte küll tugev aga piisavalt tülikas. Vahepeal olin jõudnud väikese kanali lähedusse, kust saaks keerata saare idakalda varju. Kaalusin, vaatasin kella, kuid otsustasin paar kilti edasi Frying Pan laheni sõita, seal otsustan kas keeran tagasi või sõidan edasi. Pool tundi sõudmist ja olin kohal, marsruut keeras otsevastutuulest poolvastutuulde, laine eriti ei seganud, väsimust ei tundnud. Mis ikka - põrutan edasi, alati saan vajadusel portaazhi peale minna. Pealegi oli kell alles kolmveerand üks.
Varsti sain väikeste saarte vahele, kus navigeerimine ilma kaarti kasutamata mõnevõrra raskendatud. Otse sõitmiseks valisin horisondil mingi punkti, et siis selle suunas nina hoida. Saared olid enamasti eraomaduses, igaühel ilus uhke suvila või mitu peal.
Vahtisin ringi, nautisin vaateid, lonksasin õltsi ja sõudsin tasapisi. Mingi moment sain aru, et ilmselt olen portaazhirajale viivast Long Bay lahest mööda sõitnud. Enesetunne oli endiselt hea, vaatasin igaks juhuks ilmaennustust, ega see vahepeal muutunud ole. Hmmm ... õhtupoole pidi tuul tõusma, kuid mitte palju. Sõidetud 17 kilti, kell oli veerand kolm, aega maa ja meri. Kaalusin olukorda, viimases hädas kui laine peaks liiga suureks minema, eks siis sõidan randa, peidan süsta ära, jalutan laagriplatsile ja sõuan ta järgmisel päeval telgi juurde.
Giants Tomb silmapiiril keskel
Giants Tomb Island
Avaveel, suund Gin Islands
Otsisin horisondil enda arust õige punkti saare lõunatipu lähedal ja lasin rahumeeli edasi. Neli tundi sõutud hakkas tekkima kerge kahtlus, avavett kummaliselt väga laialt ümberringi, ja Giants Tomb Island, mis ka Awendast näha tundus kahtlaselt lähedal. Positsioneerisin enda GPS'ga ja sain teatava üllatuse osaliseks. Selle kursiga oleksin põrutanud otse lahe vastaskaldale, olingi juba viimastest saartest möödas. Järsk pea 90 kraadine suunamuutus, boonuseks oli poolseljataha pööranud tuul. Esialgu mõtlesin otse majaka poole minna, sest meenus, et lastega olime mingi majaka juures ujumas käinud, äkki näen selle koha ära, aega on. Lähemale jõudes mõistsin: majakas saarel (Brebeuf), aga saarele me küll toona ei ujunud, vale koht.
Brebeuf Majakasaar
Meenus, et kõige otsem tee Beausoleil lõunatipule peaks olema pisikeste Gin Islands saarte vahelt läbi, mida matka ajal kaldalt nägin.
Gin Islands, pool kilti sõuda
Kaardile visatud pilk kinnitas seda, nüüd oli vaid vaja õiged saared horisondil leida. Ei osutunudki väga keeruliseks, need ainsad selles mõõdus graniitkünkad. Kümmekonna minuti pärast kontrollisin mobla kaardilt üle, et liigun ikka õiges suunas - liikusin akkuraat. Kolmveerand tundi allatuult ja lainet sõudmist ning sõitsingi läänepoolse saare edelaranda tuulevarju, kust lihtne süst kaljutpidi kuivale sikutada. 21 kilti sõutud, kell kolm, paras aeg einet võtta, õlts lahendada, sirakile visata ja veidi hinge tõmmata.
Läänepoolne saar
Miilustan kutsikaga😘
Kutsik jooksis mööda pisikest saart ringi, las lippab, kaduma ta siin minna ei saa. Valisin mugava kaldus sileda päiksesooja kaljupinna ja võtsin vabalt: sõin batooni, jõin õlle ja lasin pikali. Isegi silm läks momendiks looja, taustaks uinutav lainemühin vastu kaljusid. Tukastusest uimaselt virgudes tundus justkui varasemast valjem. Aju hakkas parasjagu infi töötlema kui üle põse ja huulte libisev soe märg keel äratas. Kiirelt istukile ehmatades oli esimene asi pilk veele visata. Laine ja tuul olid tõusnud kuid asi polnud hull, jänest veel peal ei olnud, molutada siiski pole mõtet.
Lasin süsta otsapidi vette aga kutsik millegipärast arvas, et võiks veel saarel aega veeta ja keeldus kutsumise peale kaljut pidi alla laskuma. Pidin lõpuks loomale järgi ronima ise ühe silmaga süsta jälgides, et lained ja tuul seda vahepeal kaldast lahti ei lükkaks. Saare varjust välja sõites oli lainetust tunda kuid allatuult eriti ei seganud. Pooliku õlle olin joogihoidjasse susanud ja kui hakkasin lonksu võtma libises märjast käest ning kukkus koerale selga, kutsik sai õllekümbluse. Beausoleil saare lõunatippu siit üle 3 kildi avavett ja kaldaäärset kulgemist. Rannale lähemale jõudes polnud lainetega üldse probleemi, põhjaprofiil ilmselt soodne, pikalt madal. Kohati liikusin vaid poolemeetrises vees, vaid veealuseid kive pidi jälgima.
Ümber lõunatipu keerasin vastutuulde, pildistama hakates mõla käest pannes keeras süst kiirelt risti ja läks allatuult triivima. Siin oli see koht, kus Koko ujuma õppis, haruldaselt pikalt madal liivapõhi, soe vesi, mõned kõrkjasaared. Sõitsin liivaleetseljakule, tõmbasin süsta kuivale ja käisime Sushiga mitu korda ujumas. Kulus hädasti ära, sest Sushi lõhnas liisunud õllest kui sadamakõrts. Ilm oli endiselt soe ja nüüd vaid viimane ots ees, 25 kilti sõidetud, kolm umbes minna. Paraku oli see kolm kilti üsna tugevas vastutuules, hoidsin ranna lähedale, et puud võimalikult palju tuulevarju pakuks. Lõpuks viimane kaljusaar enne sadamakaid ja meie telgiplatsi esist liivikut.
Randusime veerand kuus, vee peal olime seega täpselt seitse tundi läbides 28.26 kilomeetrit. Nii pikka süstasõitu järvel polegi varem teinud. Erilist väsimust polnud aga kere ja jalad kangevõitu. Näis kuidas homme käelihased ja selg on. Süüa teha oli natuke liiga vara. Lähedal olev päikese käes kümblev Thumb Point kaljuneemik paistis väga ahvatlev, eriti kui seal siraki visata ja õltsi konsumeerida. Mina polnud ainus, kes nii arvas nagu kohale jõudes selgus, kolm neli seltskonda võttis päikest ja limpsis mitmesuguseid jooke. Sushi muidugi tõmbas tähelepanu, jahil olnud inimesed olid enne näinud kuidas ta uhkelt mu põlvede vahel süstas istus.
Õhtusöögiks tegin kartulipudru, kuumutasin lõkkel viimased pizzataskud ja sõin vorstileibasid. Õhtukohvi kõrvale kaks kringlitükki, kaks jäi hommikuks. Vaatasin, et mobla üsna tühi, lähen laadin kontori juures, kus istun mugaval toolil, surfan netis ja naudin samal ajal veini viimaste juustuküpsistega. Kuts istus mu kõrval ja kuulas kikkis kõrvadega aeg-ajalt mandrilt üle vee kostvat huntide ulgumist. Eriti ei paistnud häirivat kuid mingi moment muutus rahutuks ja hakkas metsa poole vahtides madala häälega hoiatavalt urisema. Pingutasin silmi, midagi ei näinud, ka taskulambiga mitte.
Uni hakkas kallale tulema ehkki kell polnud veel kümmegi. Mobla 80% laaditud, tõmbasin seinast välja ja läksime tagasi telgi juurde. Kuuvalgus piisav, et ähmaselt heledamat teed näha, pealampi ei hakanud sisse lülitama. Äkki Sushi sikutas järsult rihmast ja lõrises täie häälega, mingi tume kogu otse nina ees tee peal. Panin kiirelt lambi peale - okassiga kurivaim, küll oli hea, et koer rihma otsas. See nali oleks võinud lõppeda halvemini kui skunksiga kohtumine, Sushil ju pole kogemust okastega loomaga. Telgi juures istusin veidi lõkke ääres, panin viimased suured halud tulle, homme minek. Veini ei jaksanudki ära lõpetada, pidin viima puuri ülejäänud toidu juurde. Tähistaevas äge kuid ei virmalisi ega meteoore.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!