Karate sügisturniir 2013

Karkudega Kiki (3'st vasakul) koos "tähtsate" mustade vöödega nõu pidamas

Laupäeva hommikul vara põrutasime karate turniirile Jaapani Keskusesse. Esimest korda algusest saati, kui kumbki laps ei saanud võistelda. Vanemal ülikoolis tähtis seminar ja pisem oli osanud viimases võistluseelses trennis just paar minutit enne lõppu vabavõitluses oma jala välja väänata. Kaasa ta siiski karkudel hüpeldes tuli, saab vähemalt kohtunikelauas aidata.

Võistlustel veidi rohkem osavõtjaid kui tavaliselt, sest tegu 50 aasta juubeliüritusega. Nimelt alustas meie karate klubi tegevust Kanadas aastal 1963 praeguse shihan Kei Tsumura juhtimisel. Esialgu planeeritud bankett lükati edasi Jaapani uue aasta tähistamise aega, Jaanuari kolmandale nädalavahetusele.

Võistluste esimene pool oli seekord pingevaba, sest meie perest esinejaid polnud. Nii mina kui Kiki olime kohtunikeks, mina vabavõitluse nurgakohtunikuna, Kiki kohtunikelauas. Nurgakohtunike töö oli viimaste muudatustega väga oluliseks muutunud, sest ainult meie otsuste põhjal anti punkte. Põhimõte oli see, et punkti tohtis anda vaid puhta tehnikaga sooritatud löögi eest juhul kui oli selgelt näha. Üritasin juhtnööre punktipealt järgida, aga mitmed teised polnud harjunud andes punkte ka nende löökide eest, mis jäid otsesest nähtavusest välja, kuid tundusid head olema. Kokkuvõttes kujunes hindamine tavalisest segasem nii võistlejaile kui pealtvaatajatele, eks lihtsalt nõuab rohkem harjumist.

Teatava üllatusena jõudsin katas teise ringi, seda siiski põhjusel, et oli lisatud uus üle 50 aastaste kategooria. Autasust jäin siiski ilma, mis pole ka üllatav kuna pole kunagi erilist tähelepanu katale pööranud. Hästi esinemiseks oleks vaja tundide kaupa peegli ees liigutusi ning poose lihvida, ei aita sellest, et oskad kata läbi käia, õigel kohal karjuda ja kõvasti lüüa nii, et gii laksub.

Atsuko rusikalöök Lori ribidesse - naiste finaal

Vaheajal käisin kiirelt poest läbi ostes karbitäie sarvesaiu. Poodi minnes ei viitsinud riideid vahetada, tõmbasin lihtsalt pusa gi peale ja toppisin musta vöö selle alla peitu et rahvast mitte hirmutada. Valged püksid ei pruugi nii palju silma jääda. Tagasitulles jõin oma kohvi, sõin paar saia ja jalutasin veidi Jaapani keskuses ringi. Avastasin, et seinale on üles pandud pildid Canada võistkonna suvisest reisist Jaapanisse maailmameistrivõistlustele ja isegi mina figureerin ühel pildil katat esitades.

Naiste osas pani nii kata kui vabavõitluse kinni Jaapanist praktiseerima saabunud umbes kolmekümnene pisikest kasvu Atsuko. Vaatamata või just tänu oma lühikesele kasvule on ta harukordselt kiire, vabavõitluses on siiski pikemal siruulatusel oluline eelis, seal pidi ta finaalis võitmiseks kõvasti vaeva nägema. Vastaseks ja lõpuks teisele kohale tulnud karatekaks oli meie klubi punapea Lori, keda Mari eelmistel võistlustel võitis.

Lori jalalöök - naiste finaal

Meeste vabavõitluses oli oma 40 musta vööd. Sain vaevalt nurgakohtunikulauast püsti kui kuulutati vabavõitluse algus välja. Jooksuga riietusruumi munadekaitse peale panekuks, ilma selleta pole nagu mõistlik mustadele vöödele vastu astuda. Ehkki hargivahele uhada pole lubatud võib madina ärevuses kõike juhtuda. Enamus istusid juba tatami ääres kui tagasi jõudsin, hakkasin end nende vahele sättima kui mu nimi välja hüüti. Kurat selgus, et olen esimesse paari määratud, kogu soenduseks jäigi jooks riietusruumi ja tagasi, venitusi ei jõudnud üldse teha. Mis ikka, eks pean esimese minuti soenduseks kasutama ja jalalöökidega ettevaatlik olema.

Vastaseks umbes minuvanune Ottawa lähedase dojo peatreener ja instruktor. Olen temaga ka varem kohtunud, vabavõitluses enam vähem samast klassist. Alustasin rahulikult, vastane ründas ning läks vähehaaval punktidega ette.

Vastase jalalööki tõrjumas - esimene ring

Mul õnnestusid paar vasturünnakut, kuid sellest oli vähe. Minut matshi lõpuni, aeg hakata ise aktiivsemalt tegutsema. See tuli vist vastasele üllatuseks, kuna tavaliselt matshi lõpupoole hakkavad võitlejad väsima ja muutuvad aeglasemaks. Paar punkti kiiretest kizamidest pähe eelneva jalalöögi pettega. Aga ikka olin veel taga ja aega vähe. Otsusatsin panga peale minna valides momenti. Kui vastane astus ettepoole tegin kiire täispöörde ja virutasin kõrge jalalöögi, mis kenasti nii 5 senti eemal tolle kõri alla ulatus. Matsh peatati aga punkti mulle ei antud, olin üle pingutanud tahtes liiga uhket 3 punktist sooritust saada. Oleksin pidanud kehasse kindla kahe punkti peale lööma.

Aeg oli praktiliselt läbi mõni sekund lõpuni, mina punktiga taga. Plaanimiseks polnud aega, niipea kui kohtunik meid uuesti kokku lasi tõukasin end hüppega ligi ja tavalise kombinatsiooni asemel sirutasin pika tagakäe löögi kehasse, keerates õlga sisse nii palju kui ulatasin. Kinnas puudutas vastase giid aga kehapuutest küll juttu polnud, kohe lõppes ka aeg. Sooritus nägi ilmselt piisavalt stiilne välja, et sain kohtunikelt lisaajale pääsemiseks vajaliku punkti kätte. Tuleb rõhutada, et sihuke ettevõtmine on suht riskantne, sest jalalöögiga kergelt tõrjutav, aga suutsin vastast kiirusega üllatada, too ei jõudnud õieti põlvegi tõsta.

Minu kiire rusikalöök pähe - esimene ring

Lisaajal tundsin end hästi, parajalt soe kuid mitte liialt väsinud. Moraalne eelis viimaste sekundite punktist kah minu pool. Pole vaja kiirustada, peaasi, et ei tee mingit lollakat viga. Vahetasime mõningaid lööke ja blokkisime neid ilma pingeta, ilmselgelt mõlemad valmistusid otsustavaks kombinatsiooniks. Mõtlesin, et pean esimesena minema, see annab paremad võimalused. Petekas parema käega pea suunas, vastane tõstis korraks käed kõrgemale, suunasin vasaku jala löögi kehasse bloki alla, aga jäi veidi lühikeseks. Olin seda ette arvestanud ning kuna keha ette kallutanud sain tagumiselt jalalt kiire tõukega ligi ning tegin vasaku käe rusikalöögi pähe. Hea kinda puude, aga et matshi ei katkestatud ladusin soodsast positsioonist taganevale vastasele parema jalalöögi mawashi-geri kehasse. Nüüd tuli "Mate" ja sain oma võidupunkti kätte.

Järgmist paari jälgisin huviga, sest nende hulgast tuleb mu järgmine vastane. Meie dojo must vöö võitis tasavägises matshis ühe noore kuti. Olin tulemusega rahul, sest tean tolle tüübi stiili ja enamasti treeningutel olen temast suht lihtsalt üle. Jälgisin hoopiski järgmisi, kes peaks kolmandas ringis vastaseks tulema, kolmanda paari võitjaks osutus suht keskmise tasemega tegelane aga neljandas paaris astus tatamile meie juures harjutav pikka kasvu noor jaapanlane Hiroshi. Too on väga tugev, kiire ja vähemalt sama siruulatusega kui mina. Ehh, karta on et kolmandast ringist seekord kaugemale ei pääse, oli realistlik väljavaade.

Rusikalöögi blokk - teine ring

Esimese ringi matshid ootamatuid tulemusi ei toonud, oligi jälle minu kord matile minna. Üllatus oli suur kui vastaseks osutus hoopiski üks tipptegijatest, too oli lihtsalt esimesest ringist niisama läbi saanud. Tüüp varastes kahekümnetes, minust pikem ja parema siruulatusega. Sihukestega pole ma harjunud võitlema, sest neid nii vähe, aga nagu öeldakse vastast ei saa valida, see töö tehakse sinu eest ära. Mis ikka pikalt mõtelda, pole keegi rauast tehtud nagu öeldakse. Omamoodi hea, et nii ootamatult too vastane tuli, polnud aega pabistamiseks, et kuidas hakkama saan.

Veidi keksimist ja paar katsetonksu kui mõtlesin proovida lihtsat esikäe lööki pähe. Ei saanud õieti ligemale astuda kui vastane sirutas pika jalalöögi yoko-geri, liikusin tagasi aga kerge puude oli, kaks punkti õigusega talle. Saime vaevalt uuesti alustada kui too tüüp sama triki tegi. Nüüd olin valmis, liikusin tagasi, oma kümme senti jäi puudu, niipea kui jalg tagasi hakkas tõmbuma hüppasin ligi, et kaitsmata kehasse ilus laks anda. Pidin kahetsusega rusika poolel teel peatama, sest kohtunik oli matshi katkestuse hüüdnud. Mis mõttes, jalalöök polnud kindlasti punkti väärt aga punktid ta sai. Paraku kohtunikelt, kes tüübi selja taga ja lööki ei näinud, mitte neilt kes ees ja nägid et puudet polnud. Mis teha, kohtunikega vaielda pole karates kombeks.

Ründele minemas peale vastase jalalööki - teine ring

Veidi edasi tagasi üritamist ja tüüp tegi jälle sama jalalöögi, blokkisin kenasti ning ladusin hea rusikalöögi kehasse, ometi tuli hea sooritus. Matsh peatati, aga punktid jalalöögi eest vastasele, täielik müstika. Nüüd proovisin lihtsalt iga kord tema jalalöökide eest kõrvale astuda, et kindlapeale mitte punktidest ilma jääda. Muidu oli ju kõik kena aga nii muutus võimalus ise punkte saada minimaalseks. Asusin ründama ja paar korda saime "clashi" - kumbki punkti. Ja siis jälle see neetud jalalöök mis polnud puutes aga tõi vastasele kaks punkti, matsh läbi. Kuradi-kurat, neljast jalalöögist oli üks punktivääriline ja vastane sugugi mitte nii raske kui paistis, aga punktide põhjal sain haledalt lüüa. Tõele au andes tuleb tunnistada, et vastane oli parem kuid mitte nii palju ja õige taktikaga täiesti võidetav nagu hiljem poofinaalis meie dojo mees näitas.

Hiroshi esimene matsh - lihtne noor vastane

Lohutuseks, et tema järgmine vastane oli too jaapanlane, keda pelgasin. Küll saab oma sauna kätte mõtlesin kahjurõõmsalt. Aga võta näpust, nende omavaheline matsh oli suht tasavägine. Jaapanlane Hiroshi on küll super tehnikaga aga suht väikese vabavõitlus kogemusega. Kohe alguses astus kiirustades sisse vastase leivanumbrist jalalööki yoko-gerisse, sai selle otse ribiauku nii et pidi paarkümmend sekundit sirakil toibuma enne kui jätkata suutis.

Hiroshi jalalöögi näide kaotatud veerandfinaalis

See tegi ettevaatlikuks ja vaatamata väga heale liikumisele ning tehnilistele löökidele ei antud talle punkte nii lahkelt kui teisele tüübile, kes suht ühetaoliselt võistles kasutas ära oma haruldast siruulatust. Lõppkokkuvõttes sai veerandfinaalis jaapanlane napi kaotuse ja kukkus edasisest konkurentsist välja. Päris kahju, sest oleks väga huvitav olnud näha kuidas ta meie paremate võistlejate vastu esineks.

Esimeses poolfinaalis seega vastamisi too pikk loikam ja meie dojo pisikest kasvu kuid väle karatekas Mike, endine Canada maadluskoondise treener, kes enamasti alati auhinnalisele kohale platseerunud.

Esimene poolfinaal, samaaegsed jalalöögid, Mike vasakul

Matsh oli suht igav, palju punktiväärilisi sooritusi ei tehtud, sest Mike hoidis targu end vastase löögiulatusest väljas. Piisas paarist välkkiirest rünnakust nii, et pikem tüüp ei jõudnud reageerida enne kui mats juba sees. Kokkuvõttes asjalik näide sellest kuidas ka oluliselt pisem ja lühema löögiulatusega võistleja võib edukas olla.

Teises poolfinaalis vastamisi meie dojo peatreener ja Tom'i nimeline kreeklasest suurt kasvu musta vöö omanik. Võistlus oli üllatavalt tasavägine kusjuures meie peatreener Daniel Tsumura pikka aega tagaajaja rollis. Takkajärgi leian, et see matsh oli turniiri parim. Lõpuks pääses siiski kogemus maksma ja Daniel võitis paaripunktise edumaaga.

Teine poolfinaal, Tomi ülikõrge
ja seega kasutu jalalöök

Tom ja Daniel skoorivad samaaegsete
rusikalöökidega pähe 

Pronksi matsh - Tom blokib põlvega vastase yoko-geri

Kolmanda koha matsh algas kohe peale poolfinaale, mistõttu pikal kollil suur eelis, kreeklane oli õige väsinud oma eelmisest matshist. Sellestki kohtumisest oleks võinud kujuneda vägagi huvitav, sest mõlemad olid suurt kasvu ja Tom lisaks palju mitmekesisema tehnikaga. Paraku polnud antud piisavalt aega taastumiseks, ühe võistleja võhm sai poole peal otsa. Kreeklane tegi paar head jalalööki aga hingetõmbe pausidel sai ise sisse ja kaotas saades neljanda koha.

Finaal - Danieli kizami pähe

Mike kolmepunkti mawashi-geri kaela

Finaalis vastamisi Daniel ja Mike. See kujunes pea sama põnevaks matshiks kui teine poolfinaal. Mike läks kohe juhtima, mistõttu Daniel pidi muudkui ründama. Tulevärk oli vägev, näha sai igasugu kombinatsioone ja isegi heiteid. Tuleb tunnistada, et need kaks on momendil meie parimad karatekad vabavõitluses. Päris lõpu eel juhtis Mike ikka veel punktiga aga siis õnnestus Danielil kolmepunktine sooritus, heide ja sellele järgnev löök ribidesse sel momendil kui vastane maha prantsatas.

Vasakult - Mike, Atsuko, Hiroshi, Kiki, Bianka

Lõputseremoonial anti kätte täiskasvanute autasud ja isegi mina sain "teeneteplaadi" Canada Itosu-Kai Shito-Ryu karate föderatsioonilt. Ilmselt selle eest, et kolmekesi juba 8-9 aastat karates käinud. Tegelikult pean autasu lastele ja kaasale pühendama, sest nemad mind selle spordiala juurde tagasi vedasid. Igatahes olen väga rahul, et saab aktiivselt karatega tegeleda. Eks igasugune sport hoiab vormis, enesetunde hea ja haigused eemal aga karatel on lisaks ka praktiline väärtus, lisaks veel natuke müstiline ja eksootiline Jaapani hõng juures.

Eesti teadusest

Oktoobrikuu Scientific Americani eriväljaande pealkirjaks oli "Maailma teaduse olukord aastal 2013". Eriti huvipakkuvateks artiklid teaduse efektiivsuse ja rahastuse koha pealt, kus võrreldi enamust maailma riike. Ja ilmselt nii mõnegi eestlasest kurtja kurvastuseks leiame Eesti maailma tasemel edukate riikide hulgast. Järgnev pilt-graafik kannab pealkirja "Globaalne Innovatsiooni Indeks", mis näitab nii teadustegevuse mahtu kui ka selle efektiivsust, Eesti leiame ainsa Ida-Euroopa riigina liidrite hulgast.

Ei tohiks olla ka põhjust kurta teaduse rahastuse koha pealt, nimelt on Eesti maailmas kaheteistkümnendal kohal oma 2.41% GDP teadusele kulutamise alal ja seda isegi "masu" aastal 2010. Lähinaabritest on eespool muidugi kogu Skandinaavia (v.a. Norra), Aasia tehnoriigid, USA ja Austria, ülejäänud maailm kaasa arvatud Lääne-Euroopa jääb tahapoole. Mõningad huvitavad trendid, mis märgitud ära: maavarade ja eriti nafta olemasolu muudab riigid "laisaks", milleks pingutada ajuga (innovatsiooniga) kui pappi niisama pritsitakse. Domineerivateks osutuvad kõrge sissetulekuga riigid, kuid leidub ka üllatavaid erandeid nagu Costa-Rica, Moldaavia ja Uganda, kus tillukest ressurssi üliefektiivselt kasutatakse.

Linnapea kimub piipu

Eksite rängalt kui arvasite, et ninasarvikust juttu tuleb. Nimelt on mul "au" elada linnas, mille esimene mees eile avalikult teatas, et tarvitab crack kokaiini. Et tegu pole just kõige tavalisema Toronto linnavalitsuse pressiteatega võis veenduda kas või selle alusel, et väljaütlemist kommenteeriti üle maailma uudisteagentuurides. Meie ise siin oleme tüübi suhtes juba üsna paksunahaliseks muutunud, kuna skandaale tuleb kui Vändrast saelaudu, rahvas on lihtsalt ära harjunud.

Kõige kummalisem on aga fakt, et härra ei pea sellist pisiasja tagasiastumiseks piisavaks põhjuseks. Kui ta tõepoolest peaks linnapeana jätkama ja järgmistel valimistel uuesti kandideerima, tekitaks see mitte ainult minu arusaamistes täieliku segaduse. Lugu tuli välja juba kevadel ja siis ajas mees kõik tagasi väites, et tegu väljamõeldisega. Nüüd tunnistas üles, kuna politsei kätte sattus video linnapeast cracki piipu kimumas, enam polnud võimalik vastu ajada. Aga tuli välja uue ideega, et olevat nii purjus olnud, seepärast ei mäleta.

Politseiülem igatahes teatas, et ei kutsu linnapead sel aastal politseiballile - karistuseks vist. Tuletab meelde Simpsonite linnapea Quimbyt ja politsei ülemat Wiggumit :D Ma arvasin alati, et kangete narkotside kasutamise eest võib kriminaalvastutusele võtta aga ilmselt eksisin. Igatahes annab tüüp õige huvitavat eeskuju linna noorsoole. Lisaks eelpoolmainitule paistab vana silma üleüldise suhtumisega, et seadused on mõeldud madalamate kihtide vaoshoidmiseks. Näiteks on pidevalt nähtud roolis moblaga lobisemas, parkimas kuhu meeldib, ajakirjanikke sõimamas (see veel kuidagi mõistetav:).... jne ...

Samas tuleb tunnistada, et ilmselt tänu oma diktaatorlikule juhtimisstiilile on ta linna finantsilist olukorda teataval määral suutnud paremuse poole pöörata. Meeletut raiskamist on ohjeldatud, mis muidugi ametiühingutele meeltmööda pole. Momendil pole selge, mis saab aga paistab, et isegi suur osa tulihingelisi pooldajaid on tagasi tõmbunud kartes end linnapea solgiga määrida. Kes tahab rohkem ja täpsemalt teada võib lihtsalt googeldada Toronto mayor Rob Ford ja lugemist jagub! Laisad võivad klikkida järgneval lingil http://www.theglobeandmail.com/news/toronto/rob-ford-councillors/article15263319/

Jaapan-14 Kakunodate, Samurai küla

Riksha Kakunodate Samurai külas

Uni oli esimest korda Jaapanis rahutu, ärkasin mitu korda öö jooksul üles ja vaatasin kella. Ärgata tuli õige varakult, sest superekspress pidi Tokyo tsentraaljaamast väljuma neli minutit enne seitset hommikul. Istudes meie peatuses 6:20 rongi peale jõuame ilusti Tokyo tsentraali 11 min enne väljumist. Sealjuures olime Jaapani täpsuse ja efektiivsusega nii harjunud, et vahepealne Osakis rongi vahetamisele ette nähtud 2 minutit sugugi ei heidutanud. Praegu kirjutades ja kohalikku Toronto munitsipaaltranspordiga uuesti harjunult ei suuda enam ette kujutada, et julgeks riskida ainult 2 minutit kulutada tundmatus jaamas ümberistumisele.

Kodust lahkusime pisikese ajavaruga, no kes teab kaua foor ristmikul punane on:) Selle kokku rohkem kui 1500 kilomeetrise reisu peale ei pidanud vajalikuks kaasa võtta miskit muud kui fotoka, rahakoti ja mobla, justnagu Pääskülas toidupoodi jalutades, laps siiski pani tillukese seljakoti selga. Ehkki aeg varajane liikus rahvast juba parasjagu, prügimehed koristasid eelmise õhtu rämpsu tänavailt. Vaatamata kiirusele oli nende tegevus Jaapani kohta üllatavalt primitiivne - mitu meest loopisid prügikotte pisikese veoauto kasti, suuremad kotid tõstis kabiini taga asuv minikraana.

Piletid olid mul eelmisel päeval reserveeritud järgnevale marsruudile:  Shibuya 06:20 - 06:28 Osaki 06:30 - 06:45 Tokyo 06:56 - 10:05 Kakunodate  16690 (9030 pilet pluss 7660 reserveerimine) jeeni, ettenähtud sõiduaeg 225 min, vahemaa 608 km. See kujutas ainult esimest kolmandikku meie päevaretkest.

Tokyost - Sendai suunas Põhja poole

Sendai - Morioka - Kakunodate

Ootamatult saime napilt eelmise rongi peale, mistõttu jõudsime Tokyo raudteejaama koguni pool tundi enne superekspressi väljumist. Aega laialt õige perrooni ülesotsimiseks ja ka ringi vaatamiseks. Sattusime lausa Jaapani ametliku rongiliikluse "keskpunkti" peale, mis kõigi kauguste mõõtmise aluseks. Perrooni kohal rippuval tablool hakkasid silma kummalised numbrid. Ehkki kell kohe seitse saamas, rippusid üleval varasemate rongide ajad. Suurel ekraanil jooksid teated, kus ka meie sõidusuunast juttu aga aru ei saanud muidugi. Midagi oli kahtlane, igaks juhuks läksin jaamatöötajate käest küsima mis toimub.

Paistis, et peale minu oli teisigi, kellel küsimusi aga välismaalasena võeti mind kohe jutule. Selgus, et kogu rongiliikluse ajakava on peapeale pööratud seoses suure elektrikatkestusega Põhja-Jaapanis, millest esile kutsutud jäi segaseks. Loodetavasti pole toimunud miskit suurt looduskatastroofi nii, et sõit üldse ära jääb. Ei-ei rong varsti tuleb, peame lihtsalt jälgima teadete tablood. Nojah lihtne öelda, sest arusaadavad on mulle neist märkidest vaid numbrid.

Tavaliselt flegmaatilised jaapanlased olid veidi ärevamad kui olin harjunud neid nägema aga kõigele vaatamata valitses raudne kord. Perroonidel, kuhu oli oodata rongi, rivistus rahvahulk kenasti põrandale maha märgitud joonte vahele järjekorda. Ei näinud sel suuremat mõtet, sest piletitel istekohad ju niikuinii kinni pandud aga ju on nii inimeste rongileminek kiirem ja efektiivsem kui ukse all troppis trügimine.

Kell 7:20, rongi väljumisajad 6:20, 6:35, 6:56

Polnudki miskit muud teha kui ootasime kannatlikult üritades palavikuliselt perroonide ja kesktabloo tekste lahti deshifreerida. Mõne aja pärast sai süsteem mõistetavaks. Nimelt on rongid õnneks ka numbritega tähistatud, samuti perroonid. Esimesel hetkel segadusse ajanud kellaajad, mis ei vastanud tegelikkusele tegid aga olukorra lihtsamaks, sest rongide plaanipäraseid väljumisaegu tablool ei muudetud. Kokkuvõttes võisid kellaaega ja rongi numbrit kokku pannes kindel olla millisega tegu. Korra tekkis mul mõte, hüppame esimese kiirrongi peale, mis õiges suunas läheb, küll pärast vaatame kuidas edasi saame. Ronisin juba sisse aga laps punnis vastu, ta meil issiga võrreldes palju tasakaalukam.

Lõpuks tunnise hilinemisega tuli ka meie rong. Istusime kuninglikesse tugitoolidesse, nautisime jaamast kaasa ostetud jooke ja näksi, ning vahtisime aknast mööda kihutavaid vaateid. Laps oli ostnud miski marjajoogi, mis lähemal uurimisel osutus Rootsi päritolu mustsõstra, vaarika, maasikamahla seguks, maitses väga hea. Samas eelistan võimaluse korral alati õlut. Puhkuse ajal ja Jaapani palavuses ei tundunud kaheksa ajal hommikul õlle lurpimine sugugi imelik, vähemalt mulle endale. Samas ei oska öelda, mis kohalikud asjast arvasid, ehk pidasid kultuuriliseks iseärasuseks:)

Vahepeal sai nii Tokyos just ärganud Kiki ja Christina kui ka Torontos magama sättiva kaasaga facebookis messida. Rongis nimelt wifi nii, et ei pidanudki oma mobla simkaardi data mahtu kasutama. Rongis ja jaamas eelnevalt rüübatud õlleke sundis ka vetsu külastama, võtsin mõned fotod, isegi rongi vets on automatiseeritud. Naiste oma suurem kui meie vannituba, igaks juhuks ei julgenud sinna pildistama minna.

Kätepesunurk vetsus

Automaat WC

Tegime peatuse tsunami ja tuumakatasroofi linnas Sendai, kus üks jaapanlanna peale tuli, kelle kohal seni olin istunud. Nimelt saime lapsega istmed küll kõrvuti, aga üle vahekäigu. Kuna Tokyos kedagi ei tulnud, istusime seni koos.

Vaated rongi aknast

Moriokasse jõudes tegi rong tavalisest veidi pikema peatuse, sest seni kaks koos sõitnud rongi haagiti lahti. Üks läks otse põhja poole Aomorisse, meie oma keeras läände mägedesse lõppsihtpunktiks Jaapani mere äärne sadamalinn Akita. Siit läks sõit natuke aeglasemalt. Kakunodatesse, mis asub juba päris lähedal Jaapani läänerannikule, jõudsime plaanitud 10:05 asemel 11:30.

Kakunodate peatänav

Tegu oli tüüpilise pisikese linnakesega, üllatav et seal superekspress üldse peatus, jaamas vaid üks perroon. Kohe jaama juures leidsime turisti info punkti, kust saime nii kaardid kui juhiseid, kuidas kohale minna. Ajakava oli meil seoses rongide hilinemisega suht pingeliseks läinud, mistõttu otsustasime vaid ühes peamises Samurai elukohas / muuseumis käia. Bussi ei viitsinud oodata, kilomeetrike jalutada pole miskit. Nii saab ka rahulikult ringi vaadata ja pilti teha.

Väike teemaja

Esimene pool teest kulges mööda tüüpilist väikelinna ainsat peatänavat, mida poekesed ääristasid. varsti aga andsid suuremad puud tunnistust, et hakkame jõudma teist tüüpi elurajooni. Siin olid mõlemal pool teed suurtel kruntidel erinevate samurai perekondade residentsid. Kogu samurai linnaosa meenutab veidi meie vabaõhu muuseumi, kuid selle vahega, et enamustes majades elavad inimesed sees. Tihtipeale tegu originaalse omaniku järeltulijate või lähisugulastega.

Aoyagi samurai residents või mõis on üks paremini säilinuid Jaapanis, kust omanikud alles 1985 välja kolisid, et ehitisi täielikult muuseumi kasutusse anda. Suur osa eksponaatidest kuuluvad siiamaani Aoyagi perekonnale, ajaloolased ja arheoloogid askeldavad praegugi perekonna laohoones, valides ja restaureerides esemeid mida välja panna.

Yakui Mon Värav

Mari Aoyagi elumaja ees

Mõisa territooriumile sisenetakse väga suure sümboolne tähendusega peavärava kaudu, mis väljendas omaniku sotsiaalset staatust. Yakui Mon värav ehitati kohaliku vürsti loal 1860 aastal viimasele osutatud eriliste teenete eest. Samurai kujutaski endast tegelikult midagi relvarüütli sarnast, kes vajadusel oma bosi eest sõtta läks. Elumaja sarnaneb nii suuruse kui tegumoe poolest meie mõistes pigem rikka talupoja kui saksa soost mõisniku elamisega. Jaapanlastel on äärmiselt täpselt kindlaks määratud käitumisnormid ja tavad, mis väljendub ka ehitistes.

Puust Jaapani sandaalid

Vaade elumaja sees

L kujulise puidust õlgkatusega elumaja ruumide kasutamine oli rangelt reglementeeritud sõltuvalt sotsiaalsest seisusest. Kaunistatud peauks viis tähtsate külaliste vastuvõtu ruumi. Keskmist ust kasutas perekond ja lähedased, kes pääsesid siitkaudu oma eluruumidesse ja küljeuks oli mõeldud teenijaskonnale viies kööki.

Mõõgakollektsioon

Samurai raudrüü

Sõjavarustuse hoidmiseks oli ette nähtud eraldi ait, kus võis näha nii mõõkade kollektsiooni, raudrüüsid, kiivreid kui ka vanu tulirelvasid. Teisel korrusel oli väljapanek, mis illustreeris samuraide elu Edo perioodil.

Lauanõud, portselan ja ...

... mõõgakäepidemekaitsed

Siin eksponeeriti riideid, lauanõusid, keraamikat, mänguasju ja muud. Järgmises majas olid välja pandud mitmesuguseid pilte ja raamatuid, lapsele pakkusid Jaapani stiilis joonistused erilist huvi.

Jaapani stiilis joonistused

Samuraidest esivanemad

Territooriumile on toodud ka tüüpiline talupoja maja alalt, mis tammi ehitamise tõttu vee alla jäi. Tegu äärmiselt tugeva konstruktsiooniga ehitisega, et peaks vastu nii maavärinatele kui ka lumetormidele, mis siin piirkonnas eriti ägedad pidada olema.

Sammume järgmise hoone poole

Hirmkallid väärispuidust lauad

Esimene korrus pühendatud kohaliku puutöö tutvustamisele ja teine hilisemale sõjaajaloole. Lisaks kõiksugu relvadele, on seina ääres ka vene leitnandimunder, mille omaniku olla residentsi peremees teise maailmasõja eel Hiinas toimunud lahingutes peajagu lühemaks teinud.

Lääneteemalisest väljapanekust sammusime kiirelt läbi, seda piisavalt nii Ameerikas kui Euroopas nähtud. Viimane käik oli suveniiripoodi, kust sain nii pisemale lapsele kui ka kaasale kingituse, esimesele kirsipuust söögipulgad, teisele kaelaehte.

Kaev, vägagi sarnane Eesti omale

Väänkasvude toetusraam aias

Mõisa majade vahel ...

... ja pargis jalutamas

Ühest hoonest teise jalutades sai ka suures aias ringi uidatud. Jaapani maastikukujundusele nii omaselt oli isegi pisike tiik keset valdusi kaevatud. Suurte puude olemasolu tegi kindlasti asukate elu palju mugavamaks, sest need pakkusid nii suvel varju palavuse eest kui ka talvel kaitseks külmade tuulte vastu.

Antiigi muuseum ja suveniiripood

Sõjavanker

Hea meelega oleks siin linnakeses kauem ringi vaadanud aga pidime kiirustama tagasi rongi peale. Olime sunnitud õige reipal sammul astuma, vältimaks tänase reisuplaani täielikku ummikusse jooksmist. Igatahes jõudsime jaama kolm minutit enne rongi saabumist nii, et oli aega isegi joogijanu kustutamiseks pudelike osta.

Battlefield 4

Mäng ja boonuspakike :)

Eile öösel täpselt kell kaksteist Idatsooni aja järgi lülitas EA Battlefieldi serverid USA's ja Canadas online. Sajad tuhanded kui mitte miljonid mängijad logisid sisse ja asusid entusiastlikult üksteist nottima. Põhimõtteliselt oli võimalik mäng enne alla laadida, et täpselt keskööl mängima saada. Meil oli aga neti allalaadimise limiit otsakorral ja pealegi tahtsin dvd koopiat saada. Ettetellimise eeliseks, esimese lisakaartide pakendi tasuta saamine.

Töölt koju sõites hüppasin mitmest elektroonika poest läbi, kurat igal pool oli välja müüdud. Õnneks pisikesest EB Games putkast õnnestus tellida. Klienditeenindaja uuris, kas tahan oma koopia kohe öösel kätte saada, neil olevat suur avamispidu. Ei viitsi, eks homme töölt tulles korjan üles, nii fänn ma ka pole, et öösel mängima hakkaks. Aga siis jäin mõtlema, pole kunagi sihukesel üritusel käinud, äkki on huvitav, kui pole magama läinud sõidan ehk siiski kohale.

Õhtul veerand kaheteist ajal ronisin autosse ja sõitsin kohale, sest oli ette hoiatatud, et rahvast on palju oodata. Poe juurde jõudes polnud seal mingit rahvamassi ega ilutulestikku, mõnikümmend inimest külmetas ukse taga sabas. Enamus sihukesed 15 - 30 aastased noormehed aga ka mõned paarid ja isegi neiukesi. Peale minu hakkas paar vanemat tüüpi silma, nii et ei pidanudki kapuutsi piinlikkusega silmini tõmbama:)

Ei miskit erilist tunglemist ukse taga

Punkt kaksteist tehti uksed lahti, selleks ajaks oli nii sadakond inimest end kohale vedanud, kes auto, kes bussi, kes rattaga. Sisse lasti viiekaupa, et massi kontrolli all hoida. Ega keegi mökutanud, sest mängud olid niikuinii ette ära ostetud. Käidi tshekk välja, ja niipea kui mäng näpu vahel, tulise kiiruga autosse ning kodupoole, et ei läheks momentigi kaotsi, paljud sõbrad juba notivad hiire ja klavituuriga ekraani taga.

EB games mängude poes

Kui minu kord kätte jõudis kontrolliti tshekk üle, püüti kliendikaarti pähe määrida ja anti DVD pakend pihku. Aga siin on ka väike boonus meie poolt, ulatas kena kassaneiu pisikese hõbedase pakikese. Mul läksid silmad suureks, ee ... mis mõttes kondoom mänguga kaasas käib ... ??? Ega ma vastu vaidlema hakanud, suskasin häbelikult taskusse ja kiirustasin poest välja. Teatud mõttes polegi ju nii imelik, sõdureile antakse ikka kaitsevahend lahingusse kaasa, ei või ju iial teada kuhu madina käigus sattud ja kus selle kahju ots kui peaks ilma kummita pimedas litsimajja juhtuma;)

Kodus uurisin omaette seda pakikest lähemalt, mudides tundusid kuidagi natuke kõvad need kaks eset läbi pakendi, ehkki kõrgema servaga ja veidi ovaalsed nagu võiks oodata. Vanem laps tuli uudistama, kas sain mängu kätte ja nägi siis pakikest minu käes.

Laps:  Mis see on?

Mina:  Ah ma ei tea, anti boonuseks kaasa.

Laps:  Oi kui tore, annad mulle eks, mul läheb vaja!

Mina:  Eee ... ... mis mõttes ... ?????  Olin ilmselt õige jahmunud ilmega

Laps:  Noh koolis homme saan endale kaela riputada, need on ju nii cool!

Mis kuradi ajast ülikoolis kondoomide kaelas kandmine moodi on läinud, oi põrgut ma olen ikka raskelt ajast maha jäänud. Taolistest asjadest tavaliselt kuuled kasvõi vihjamisi kusagilt, no seekord tuli küll kui välk selgest taevast. Ja enne kui jõudsin reageerida krabas mu käest ära ning hakkas lahti sikutama.

Mina:  Oot-oot, ega sa nüüd kohe neid kaela hakka riputama, las olla ikka pakendis, määrid veel end ära.

Laps:  Ma tahan näha mis logo peal ja pealegi ei usu, et need õlised on. Aga tunduvad tõepoolest rasked, äkki ongi metallist.

Mina: täiesti segaduses, asi hakkab ikka väga kummalist pööret võtma:  Mis mõttes metallist ???

Laps: olles juba pakendi ääre lahti kiskunud ja sikutades ketti pidi ovaalseid hallikaid musta äärega objekte välja. Sirutab siis õnnelikult minu poole: Näe ongi metallist, nii vägev!!!

Häh oskasin vaid öelda, sest tegu oli sõdurite dog-tagiga (tunnusplaat ehk laibaraud eesti keeli). Kivi kohe veeres südamelt, selliste kaelas kandmine ei tundu üldse hirmus kui eelnevalt ettekujutatud alternatiiviga võrrelda :) Ühele oli graveeritud "Battlefield 4" ja teisele "Prepare 4 Battle", niisiis ei miskit sündsusetut :D

Maja ja Kindlustus

Tagaplaanil pisike maja, mille omanikuks lõpuks saime
Esiplaanil osa allkorruse mööblist, mis välja tõstetud

Eelmine reede, 18 oktoober, oli meil mitmes mõttes tähelepanuväärne päev. Ehkki kaasa on sellest juba blogistanud, pean ise ka sõna kirja panema. Nimelt maksime sel päeval oma maja viimase võlajupi maha ja võime lõpuks maja ja krundi koos kõige juurdekuuluvaga nagu pesukarud ja opossumid enda omaks tunnistada. Ega miskit ootamatult erilist tunnet polnud, eks oli ju üsna pikalt ette teada umbes millal võlaga ühele poole saame. Siiski on olukord vähe teine, pole mulle kunagi meeldinud kellelegi ei moraalselt ega finantsiliselt võlgu olla. See ilmselt ka põhjuseks, miks minust ärimeest pole saanud, need tüübid ju enamasti laenuraha peal ratsutavad ja osavamad saavad püstirikkaks. Kel viletsamini läheb, kuulutab pankroti, vabandab end võlausaldajate ees halbade aegadega välja ja alustab peagi uuesti samas liinis.

Teine kauaoodatud üllatus ootas kodus postkastis ees, lõpuks saabus kindlustusfirmalt tshekk meie uputuse kahjude hüvitusmaksega. Ümbrikku avades ei julgenud loota, et tõepoolest selle summa maksavad, mis üle telefoni lubasid, sest seni oli olnud parasjagu vägikaika vedamist. Aga vaata imet, sendi pealt oli tshekk täpne. Ei noh, selliseid uputusi võiks iga aasta juhtuda, siis ei peaks enam tööl käimagi, ainult istuks kodus ja remondiks keldrit:)

Tegelikult on kindlustuse süsteem siin sihuke, et vastavalt lepingule on nende kohustuseks taastada katastroofile eelnenud olukord. Meie puhul tähendas see, remondimaterjalide, tööjõu kulu ja sisustuse korvamist täies ulatuses. Kuna täpselt sama olukorda pole niikuinii võimalik taastada, siis muudeti see samaväärsega asendamiseks. Sisustuse koha pealt muidugi võeti arvesse esemete vanust ja sellest tulenenud amortisatsiooni (näiteks 15 aastat vana kushett omab 40% originaalväärtusest). Samas kui ostad uue asemele kaetakse kulutused 100% kui ostutsheki ette näitad. Remondi koha pealt sama jama, materjalide ja meeste kulud peavad olema paberil kinnitatud, et saaks täies koguses raha kätte. Jube ebamugav ja tülikas sellist paberimajandust ajada.

Aga kuna see aasta oli meeletult igasugu loodusõnnetusi üle terve Canada, siis pakkusid mõned kindlustusseltsid välja võimaluse, et maksavad sulle mingi kindla summa, mis kataks näiteks 70% kahjudest aga vastutasuks nad ei taha mingeid tshekke. Kui kirjutad alla, et oled summaga nõus ega esita rohkem pretensioone, saad papi peo peale ja rohkem muret pole. Raha võid kasutada milleks heaks arvad, kas maja remondiks, uue auto soetamiseks, lõunamere reisuks või kaasale naaritsakasuka ostmiseks. Kui mulle sihuke võimalus pakuti uurisin esiteks millisest summast jutt on. Telefonist numbrit kuuldes arvasin, et kuulsin valesti, aga niipalju mul mõistust jagus, et ei hakanud rõõmust röökima ja tantsima. Peale hetkelist hingetõmbepausi vastasin, et ma pean selle üle järgi mõtlema, annan paari päeva jooksul teada oma otsusest.

Ei taha ju kindlustusetüübi päeva ära rikkuda, kui kohe rõõmuga nõus, saab aru, et oleks pidanud palju vähem pakkuma. Noh praadisin oma rasvas kaks päeva ja arutasin kaasaga olukorda. Vahepeal tekkis kahtlus, et äkki kindlustus ajas kliendid segi, no pole võimalik, et nii väärika kompensatsiooni pakuvad. Samas muidugi kui kõik kokku lüüa, eriti remondimeeste hind, siis äkki tõesti. Helistasin tagasi ja niipea kui tüüp toru tõstis, teatasin, et peale põhjalikku kaalutlemist leian, et nende pakkumine on võrdlemisi mõistlik. Ehkki muidugi kõiki kulusid ei kata, muudab paberijama väljajätmine selle mulle vastuvõetavaks. Sekund, mis kulus enne kui tüüp vastas, tundus tunni pikkune. Kas ta teatab, et tegu oli eksitusega, või küsib, vabandage millise juhtumiga tegu, ... "OK, I'll send the loss claim out, once you sign it insurance will issue the check" - maakeeli: OK, saadan kahjunõude vormi välja, kui oled alla kirjutanud annab kindlustusfirma sulle tsheki.

Mis mõttes, kukkus mu suu ammuli, ja ongi nii lihtne, tõesti vinge. Igaks juhuks küsisin hingevärinal nagu muuseas poolvarjatult summa suuruse üle: "Kas selle x summa hulgast on meie omavastutus maha arvestatud"? Vastuseks sain, et kuna me olime uputuse ajal päästnud kraami palju rohkem kui omavastutuse summa, otsustas kindlustus seda mitte maha arvata. Juhhei !!!!, nüüd polnud muud kui pabereid ja tshekki ootama jääda.

Kui töö juures arutasime teistega, kel samad probleemid, leidsid nii hindud kui filipiinlased, et ma olen ikka täitsa loll. Mis mõttes, sain ju nii hästi makstud. No kas sa siis ei osanud oma sugulaste asju enda juurde tassida või vähemalt kõik päästetud asjad keldrisse tagasi tarida, veega üle kallata ja neist pilte teha, et kindlustuselt rohkem raha sisse kasseerida. Minu tohmi mõmina peale, et mul pole siin selliseid sugulasi ja need asjad ju ei saanud kannatada, vahetasid aasia päritolu immigrandid pilke. No nii naiivselt lollakalt ausat inimest pole enne näinud. Üks naeris, et kuidas sa riigitööle said kui ei tea kus, kellele ja kui palju teenete eest tasuda. Keegi leidis, et ju seepärast ta saigi pügada, et ei maksnud kindlustuse hindajale altkäemaksu. Ühesõnaga olin end lolliks teinud, ilmselgelt ei oska nii mugavalt elada nagu nemad. Samas, seoses kultuuriliste iseärasustega, tunnen end ka ausa lollina suht hästi:)

Pool otsaseina valmis, küljeseinal soojustus ja kile peal  

Ja selle asemel, et uus auto või veel suurem telekas osta ning selle ees istudes pöidlaid keerutada, olen viimased kaks nädalavahetust keldris remonti teinud. Esiteks sai osa vanu konstruktsioone lahti lammutatud ja välja visatud. Järgnevalt tõin klaasvilla, ehituskilet ja muid materjale ning alustasin alumise korruse suures ruumis taastamisega või täpsemalt öeldes ümberehitustöödega, sest vanem laps tahab sinna oma tuba. Muidugi võtab selline remont harrastajalt jubedalt aega, aga millegipärast päris mõnus omaette nokitseda. Täna õhtuks on seis sihuke, et lagi suures osas taastatud, elekter paigaldatud ja pool otsaseina valmis. Suurem töö (95%) seisab kõik veel ees, aga küll saab vähehaaval tehtud.