Jaanitule ettevalmistus

Tihnik teel suvilasse

Esmaspäeval oli suht normaalne ilm, mis tähendab et ei sadanud ja mere ääres tuli isegi päike välja. Otsustasime tütrega ratastega Vääna sõita, et seal jaanitule ettevalmistused teha rohtu niites ja metsaalust risu põletades. Tavaliselt sõidame kas kergliiklusteed pidi või metsavahelistel radadel, seekord otsustasime viimase kasuks. Igavesti lahe valik oli, sest kokkuvõttes avastasime kõige otsema tee, mida olen kunagi kasutanud. Tee peal sai huvitavamatest kohtadest nagu paintballi firma logost ja tihedast tihnikust fotosid võetud. Enne kohale jõudmist ostsime bensukast head eestimaist jäätist.



Paintballi veebilehe reklaam

Tütrega tihnikus

Suvilas kujunes tööjaotus selliseks, et laps niitis ja mina põletasin risu. Vaatamata läbimärjale risule õnnestus see paari tikuga põlema saada, sütituseks vanad ajalehed ja kuivi kuuseoksi. Rohu kokkuriisumisega polnud mõtet tegeleda, sest see oli jube märg. Luisu olin küll maha unustanud aga natukese otsimise peale leidsin nii luisu kui ka nõuka ajast pärit kolmkümmend aastat vana tikutopsi. Eriti meeldivaks üllatuseks avastasin eelmisest aastast garaazhi alla jäänud 4 pudelit Karl Friedrichi õlut. Täieliku üllatusena olid need joodavad ja säilitanud hermeetilisuse, ainsaks seletuseks, et selle aasta talv pidi õige pehme olema.





Laps niitmas

Eelmise aasta õlu ja iidsed tikud

Kui suurem oksarisu põletatud, proovisin ka ise vikatit ja oskasin selle natukese ajaga ära lõhkuda. Lõin otsa puu sisse ja murdsin varre ära, anna veel tööriist kobakäpa kätte :P Ilm oli kogu aeg ilus ja päikseline aga õnneks suht jahe. Töötegemiseks lausa ideaalne, sest harukordselt polnud ka tüütuid putukaid sääskede, parmude või kihulaste näol segamas. Kevade jahedusest andsid tunnistust ikka veel täisjõus lopsakalt õitsevad lillad ja valged sirelid, mis meeldivat lõhna levitasid. Tagasi sõitsime rattateed pidi, kodus saime kohe vanaisa poolt ette valmistatud sauna, mõnus tööpäeva lõpetamine.

Järelsünnar Isale / vanaisale

Isa (keskmine all) koos vendadega umbes 80 aasta eest

Kuna mind õigel päeval kohal polnud, otsustasid vanemad Isa sunna takkajärgi korraldada. Eks neil muidugi kõige tähtsamateks külalisteks oma laps ja lapselaps. Sellest hakkan järjest rohkem aru saama mida enam endal aastaid turjale koguneb. Pühapäeva õhtu kujunes sobivaimaks. Lapselaps saatis oma sõbranna rongile ja tuli otse linnast, mina käisin enne veel poest läbi. Mis ikka, istusime, ajasime juttu ja vaatasime Isa albumit tema omaaegsetest piltidest. Paarist ajaloolisest fotost tegin moblaga digipildi. Usun et kokkuvõttes jäid kõik rahule.

Minu vanaisa ja vanaema ...

... ja tütar

Eeljaanituli Marko Matverega



Lõke oli päris äge
 

Eile tegime Jaanipäeva peaproovi, ja käisime Kallaste talu perepäeval, kus Marko Matvere ja Väikeste Lõõtspillide Ühing lausa kolmeosalise kontserdi andsid. Enne aga sai Vietnami külalisele Vääna randa näidata. Hommikune ilm oli nigel, pilves ning vihmane. Õnneks lõunapoole hakkas paranema nii, et kella kahe paiku peale kerget näksi asutasime end teele. Randa jõudes küll tibutas veidi aga mere kohal paistis juba sinine taevas ja peagi tuli päike välja. Vesi oli üllatavalt soe, tundus täitsa ujutav, ainult sobivaid pükse polnud kaasas.

Kohe saime kokku mu lapsepõlve sõpradega ja nende lastega. Platsil oli pirkas puiduhunnik kaetud toorete kuuseokstega, mis ootas veidi pimedamat aega. Lava juures asusin rahakotti kergendama aga sõbrad pilgutasid silma ja käelindid pandi tasuta peale. Krabasime spetsiaalselt Gruusia meistri poolt kohapeal valmistatud shashlõkivarda salatiga ja õlle ning enne kui selle lõpetada jõudsime hakkaski kontsert peale.

Väikeste lõõtspillide ühing tegi  lahedat muusikat nagu ikka ja Marko lauluhääl on aastatega ainult paremaks läinud :D Vietnami neiulegi tundus meeldivat, üritasime jõudumööda tõlkida. Rahvas ei vajanud palju soojendust, peagi astusid esimensed lavale tantsu lööma, Kõigepealt muidugi keksisid lapsed ja vanainimesed, vähehaaval lisandus ka keskealist ja nooremat publikut. Esimese vaheaja ajal pandi lõkkele tuli otsa. Niiske hunnik ei tahtnud jupp aega põlema minna aga lõpuks ikka hakkasid leegid taeva poole käima. Kimile oli purk Alexandrit nii ergutavalt mõjunud, et kiskus temalegi tantsusammu jalgadesse :)

Teise vaheaja ajal proovis minu laps kepikõndi, mis mõningase harjutamise peale päris hästi välja tuli. Probleemiks osutus pikast vihmast tingitud maapinna pehmus, aegajalt vajus kepp maa sisse ja jäi kinni. Nüüd oli lõke oluliselt madalamaks põlenud ja kujutas endast suurt hõõguvat kännuhunnikut, mille taustal sai ilusaid pilte teha. Ilm oli ka ilusti vastu pidanud ja taevas pilveraasuta täiesti sinine nagu normaalsele suvele kohane. Tüdruk jalutas üle jõe pandud palgil paar korda edasi tagasi, ja ässitas mindki seda tegema. Peale paari õlut on raske taolisest väljakutsest ära öelda :) Igaks juhuks siiski võtsin pikad püksid jalast ja fleece seljast. Polnudki see palgil jalutamine nii raske kui oleks võinud arvata, isegi õllesena ei tekkinud tasakaalu probleeme, iseasi kui mõistlik on pealt 50'sel mehel laste tempe teha :D Video peaks soovi korral FB lehelt  leidma  https://www.facebook.com/groups/995655127112062/permalink/1026102304067344/?__mref=message_bubble

Kuulasime viimase osa kontserdist ära ja peale seda lobisesime jupike aega tuttavatega üleval baarileti ääres. Närisime järgijäänud shashlõkki ja koogikesi ning neelasime õlut peale. Küll oli mõnus, et tütar kaineks autojuhiks kaasas, ta aitas isegi oma Vietnami sõbranna autosse tudile, keda kaks õlut olid õige ära väsitanud. asiaatide organismil teatavasti pole sama tugev alko taluvus kui meil pika praktilise kogemusega eurooplastel. Kodu poole asutasime alles kesköö paiku.

Noored tahtsid veits sooja saada, otsustasime kamina küdema panna. Kuurist puid tooma minnes märkasin silmanurgast, et mingi vari liikus aia juures. Kutsusin lapse taskulambiga ja peale lühikest otsimist leidsime kõrge rohu sisse peitu pugenud siili. Oli teine suht rahulik, alles siis kui moblaga liiga ligi tikkusime ajas okkad turri andes märku, et papparazzod elukale eriti ei meeldi. Kaua ei tüüdand teda, tõime puud, tegime tule ja istusime veits aega kolmekesi tule ees. Magama keerasime alles poole kahe ajal. Igaks juhuks võtsin veepudeli käepärast aga polnudki seda vaja. Hommikul ärkasin säravate silmade ja värskena, Eestimaa joogid peavad ikka eriti kvaliteetsed olema kui järgmiseks hommikuks mingit negatiivset mõju ei avalda.

Turistid Tallinnas :)

Tallinn Oleviste tornist nähtuna

Neljapäev sai rahulikult võetud. Päeval lihtsalt vedelesin, pakkisin kohvri lahti ning korrastasin elamist. Käisin raamatukogus ning sain mitu põnevat kirjutist: Kunnase "Takerdunud rünnak" ja "Ukraina häirekell", Saksa teise ilmasõja snaiperi Bruno Sutkuse päevaraamatu "Sihikul", Tankikindral Heinz Guderiani memuaarid "Ühe sõduri mälestused", Eesti ulmekate kogumiku Täheaeg 14'da väljaande ja eestlaste raamatu "Kaheksa aastat Jaapanis". "Minu Tokyo" oli kahjuks välja laenutatud, selle vastu tundsin huvi kuna olen autori blogi jälginud aga raamatut pole lugenud.

Kanep Hobiks ! :D

Õhtul läksin samal tänaval elava pinginaabri poole sauna, kus sai õlle taga vanu aegu meenutada. Äkitselt helises telefon, teises otsas lapsepõlvesõber, kes Soome praamist maha jäänud, otsustas ka läbi astuda. Tore kohtumine oli, sest tunneme kõik üksteist kooliajast saati ja meil on palju ühiseid mälestusi. Polnud veel pesema jõudnud kui tütar helistas, et on koos Vietnamlasest EstCube töökaaslasega koju jõudnud, kutsusin nemadki kohale, saavad peremehe suurt hundikoera silitada.
 

Enne magamaminekut läksime veel naabri juurest läbi ja ajasime terakese juttu. Kodus panin kamina põlema, et tubasid soemaks saada. Uni oli kõigil hea, võimalik et just tänu suhtelisele jahedusele. Hommikul arutasime mis teha. Lapsel oli miski probleem mobla plaaniga, otsustasime käia Järve keskusest läbi ja sealt ka pistikud osta ning õhtuks toidupoolist valida. Panin tütre rooli, kes mind oma sõiduoskusega totaalselt üllatas, polnud üldse käigukastiga sõitmist ära unustanud.

Koju tagasi jõudes tegime kerge näksi ja suundusime linna peale, tutvustasin Kimile natuke Tallinnat, sest tunnen seda paremini nagu tütar mainis. Rongiga Pääskülast Balti jaama on parim ja kiireim tee linna. Balti jaama R kioskist võttis Kim kohvi, mul erilist usku selle kvaliteeti polnud, aga pilku vaateaknale visates jäi kummaline pilt silma, mis justkui marihuaanat reklaamis :D

Esiteks jalutasime Gustav Adolfi kooli juurest läbi, kus ise keskkoolis sai käidud. Siis otsustasime ronida Oleviste torni, mida kaasa oli lapsele helistades välja pakkunud. Igavesti väärt mõte, tornist avanes vinge vaade linnale vaatamata asjaolule, et ilm kõige parem polnud. Ronimine oli päris asjalik aga tegelastele, kes Fuji otsas päevaga käinud oli see tühiasi.

Järgmiseks nõuti pontsikubaari külastamist. Tee peal sai nalja, sest millegipärast peeti meid kõiki tulistideks ja pidevalt astusid restoustel seisvad noormehed ligi kutsumaks sisse ise kanget inglisekeelt kasutades. Viru tänaval vastasin ühele sellisele puhtas Eesti keeles, et tuleks küll aga tüdrukud tahavad pontsikubaari minna. Tüübi nägu muutus selliseks, et isegi Kim ei suutnud naeru hoida ja küsis mis ma talle ütlesin et mees nii hämmeldunud ilme ette manas :D

Pontsikuid tellisime 10 tükki ja ehkki mul oli mure, et kas ikka külalisele maitsevad vitsutas too hea meelega kõik kolm nahka. Tagasiteel jalutasime üle raekoja platsi, näitasin raeapteeki, kuhu küll sisse ei saanud aga vähemalt foto tegime. Niguliste juures tahtsin "Surmatantsu" näidata aga kirik oli juba kinni. Samas kiriku vastas oli "Põrgu" nimeline õllerestoran. Tütar tahtsis tingimata sealt pilti saada ja väitis, et peaks põrgusse minema, et vaadata kuidas seal olemine on :)

Toompealt sai üle jalutada ja parlamendihoone ette näidatud. Kanada saatkonna juurest läksime pooljooksuga trepist alla kuna tütar avastas, et rong läheb 8 minuti pärast. Vedasime kihla kas jõuame ja mina võitsin, sest saime minut enne lahkumist Riisipere rongile. Piletimüüja jõudis alles Kivimäe jaamas meie juurde, peaaegu oleks tasuta sõidu saanud. Kodus tekkis mõte veelkord naabrit tülitada, mille ka teoks tegime.

Istusime neljakesi ja saime vietnamlase käest hulga huvitavat infot nende elu kohta. Esiteks seda, et nemad on ainus Aasia riik, kes kasutab ladina tähestikku, selle olid sisse viinud Portugali misjonärid. Elu pidi neil olema enam-vähem sama, mis meil nõuka ajal. Teoreetiliselt sotsialistlik kord ja väljastpoolt paistab, et rahvas toetab aga tegelikult keegi seda värki ei usu. Samas on vaatamata ammusele sõjale suht tugev vastasseis ja erinevad arusaamised põhja ja lõuna vahel. Ameeriklaste peale ollakse pahased mitte selle pärast, et nad sõdisid Vietnamis vaid selle pärast et nad ära läksid!

Toidu osas saime ka hulga maad targemaks. Kui meil on paari sorti nuudleid siis neil on sadu, mis tehtud riisist ja müüakse "värskena", mis tähendab et pehmena. Nuudlisupi tegemine pidi olema eriti keeruline millega vaid üksikud osavad kokad hakkama saavad. Mis mõttes ei saanud meie aru, eestlastel see õige lihtne, võta kukepildiga kotike, kalla sisu keevasse vette ning valmis ongi. Selgus, et Aasias sihukest ollust supiks küll ei peeta, pigem pidavat sarnanema nõudepesu vedelikuga nii välimuse kui maitse poolest :D Kõiki põnevaid aspekte nende kultuurist ei jõudnudki kirja panna, eks kui meelde tuleb annan teada. Kokkuvõttes oli igavesti asjalik päev.

Esimesed muljed.

Tuttav ja armas vaade koduaknast

Järve keskuses oli esimeseks ettevõtmiseks Tele2 klienditeenindusest läbi astuda, et endale internetipulk võtta. Nats ootamist ja sain jutule, teenindajaks noor neiu, kel silt "õpilane" rinnas. Neiul oli nii hea Eesti keel suus, et kui poleks enne kuulnud ta venekeelset juttu, poleks aru saanud vene päritolust. Tänapäeval ju eesti noored suurt vene keelt ei räägi, eriti veel nii soravalt. Andsin oma soovi teada ja käisin välja ID kaardi, momendi pärast selgus, et see oli aegunud. Õnneks oli ka pass tänu lennuväljalt saabumisele käepärast.

Peale lühikest vestlust valisin omale 15 eurise plaani, mis andis 30 GB datat 4G netipulgaga. Sim kaardi olin eelmine aasta tagasi andnud ja seetõttu osutus vajalikuks uue muretsemine, mis maksaks 7 euri. Selgus, et oleksin pidanud selle alles hoidma, siis oleksin saanud tasuta uuesti kasutada. Kahjuks tookord meile ei öeldud, aga no mis teha, eks siis maksan laususin. Neiu mõtles momendi ja ütles, annan teile tasuta, sest tegelikult oli ju meie viga kui ei kontrollinud, et sim kaart netipulgaga koos tagasi antud. Meeldiv üllatus, eriti kuna kinnitas järjekordselt minu väiteid heal tasemel Eesti teenindusest, mille üle olen nii mõneski netifoorumis vaielnud kui keegi jälle kurdab. Tänasin ja kiitsin neidu eeskujuliku teeninduse eest piisavalt valjult, et ka kaastöötaja ja teised kliendid kuuleksid, preili punastas heameelest.

Järgmiseks sammusin Järve Selverisse, kus veetsin hõrgutisi valides järgmise tunni. Ostsin jogurtit, leiba, juustu, vorsti, mune, komme, kurki, tomatit, kartulisalatit, Kalle kaaviari, kasti A Le Coqi õlut koos saunalinaga, 5 liitrise jäätise jne ... ostukorv sai igatahes ääreni täis. Kraami autosse kohvri kõrvale mahutamine oli juba omaette probleem. Pääsküla koju sõites oli sihuke tunne nagu oleks vaid nädalakese vahepeal ära olnud, kõik nii tuttav ja kodune. Kraami sissetassimine võttis oma aja ja ehkki väsimus tikkus kallale hoidsin jõuga pildi ees. Isa pani sauna peale enne kui jõudsin protestida, aga tegelt oli tegu hea mõttega. Seni kui sooja kogus ajasime köögis juttu ja pakkisin külmikusse panemist vajavad asjad lahti.

 

Saunas oli täielik kaif, sai mitu raksu laval käidud, õllese veega leili visatud ja värske kasevihaga viheldud. Ainuüksi leili küpseleiva ja kaselehe segust koosnev lõhnabukett kujunes omaette elamuseks. Sihukest võiks deodorandi purki toppida ja kalli raha eest väliseestlastele müüma hakata. Peale sauna astusin ka naabrite poolt läbi, vahetasime värskeid uudiseid ja jõime paar siidrit, saunaõllede otsa hakkasid need juba märgatavat mõju avaldama, kiskus uniseks.

 

Võtsin mobla sim kaardi vahetamise ette, sest mobla miskipärast ei tundnud naabrite wifit ära. Tele2 simi paraku samuti mitte, teatas lihtsalt et sim kaarti pole. Proovisin mitu raksu, ei miskit, igavene jama peab vist järgmine päev jälle Tele2 esindust külastama. Siis aga tekkis mõte, äkki jätsin "airplane mode" peale, mis ju ei lase moblal signaale välja saata. Suskasin vana tagasi ja muidugi oli "lennukiseades". Võtsin selle maha ja vahetasin veel kord Canada simi Tele2 oma vastu. Voilaa !!!, nii pea kui peale lülitasin tundis ära ja ühendas Tele2 4G võrku, lisaks sai ka wifi kohe kätte.

 

Nüüd oli ka naaber ilmseid unisuse tundemärke välja näitama hakanud, mida ma oma uimasuses enne polnud tähele pannud. Tänasin külalislahkuse eest ning astusin läbi aiaaugu oma hoovi. Toas panin kamina küdema, et olemine hubasemaks saada. Järgmiseks otsustasin endale sobivaimana 7euri plaani peale panna, mis annab 1 GB datat, 700 sms'i ja 700 minutit lobiseda igasse võrku, mulle täitsa piisav ja mis eriti tähtis - taskukohane :) Paraku polnud nii lihtne nagu eeldasin, sest sms'i lühinumbrile saata üritades pani automaatselt 372 ette ja seda süsteem ei tunnistanud. Lõpuks pidin minema iseteenindusse ning tegin selle kaudu. Muidugi olin oma salasõna aastaga ära unustanud, pidin selle ümber sättima aga sain lõpuks hakkama.



Kaminatuli pakub sooja nii kehale kui hingele

Viimase ülesandena ühendasin internetipulga oma tabletiga. See sujus ootamatult kiirelt ja probleemideta, sest ehkki algul olin arvanud, et pean mikroUSB üleminekukaabli otsima. Avastasin juurdekuuluva klaviatuuri küljest USB3 augu, mida polnud enne märganud. Pulk sisse, kiire install ja oligi ühendus olemas. Eriti meeldiv oli selle kiirus, kui eelmine aasta kippus kole aeglane olema vaatamata reklaami lubadustele nii et aegajalt isegi skypega probleeme tekkis siis nüüd oluliselt kiirem kui meil Canadas traadiga ühendus - SUPER !!!

 

Peale kiiret mailide ülevaatamist, kaasale teate saatmist ja FB üle kontrollimist kukkusin lõpuks voodisse sirakile ja jäin paugupealt magama.

Toronto-Pariis-Tallinn

Air France kahekordne 747-400

Teisipäeval oli viimane tööpäev pikaks ajaks. Kiire vestlus ülemusega, pidin rääkima veel miski peadselt ette tuleva vahetuste aja muutmise teemal. Ülemus mainis, et tema poolest võin valida mis iganes tahan aga soovitav homme ka aü'ga läbi rääkida. Sorry, pole võimalik, sest õhtul lendan Pariisi ja tagasi tulen alles augustis vastasin :) Mees muigas: minu teada on sul 3 nädalat puhkust aga paistab, et sa oskad elust mõnu tunda, head reisi ja näeme Augustis, ma usun, et sul pole põhjust oma vahetuse pärast muretseda.

 

Kodus oli tund aega pakkida kohvrit. Eelmisel päeval olin enamuse asju valmis vaadanud ja tööl nimekirja teinud, et miskit olulist ei ununeks. Mõnes mõttes hea, et pagasi kaal 23 kilo ja ühe kotiga piiratud, lihtsalt ei saa liiga palju kaasa tarida. Lisaks võib võtta käsipagasi, mis 12 kg ja 55X35X25cm ja ühe personaalse koti nagu läpaka. Esialgu jäi mulje, et mul nii ruumi kui kaalu jääb üle, aga peagi selgus, et peab veits piirama hakkama. Olin sunnitud maha jätma massiivse rattaluku ja salsapurgi raskuse pärast ning kolm chipsikotti mahu tõttu. Tahtsin küll veits ülekaalu ja mahtu tekitada, aga kaasa sihuke reegleid järgiv, hirmutas mu ära, et praegu ei lasta enam ülekaaluga läbi. Mina olen alati mõistliku ülekaaluga (nii 5 kg ringis) ja mahuga läbi saanud siiski ei hakanud vaidlema, tema reisis niikuinii viimati.

 

Sellise suurusega "käsipagasid" siis :D

Hiljem lennujaamas muidugi selgus, et pole muud kui sõnaosavust vaja rääkimaks lisakilod ja kotid chek-in'st tasuta läbi nagu ma alati teinud. Mingi indialaste pere minu ees suutis vaatamata ametniku vastuajamisele ikkagi kolme nelja kotiga isiku kohta end lennule suruda, kahju et kaasa seda pealt ei näinud, sest ta oli mu lennujaama ees maha lasknud ja peale kiiret musi koju sõitnud. Hiljem lennuki peale minnes nägin enda ees kahte noormeest, kelle käsipagas kujutas endast suuremat sorti seljakotte, mis vähemalt kahekordselt lubatud mahu ületasid kaalust rääkimata. Nüüd ei suutnud end pidada ja tegin pildi, et kaasale fototõestus saata sellest kuidas seadusi saab väänata kui vaid viitsimist, soovi ja veidi veenmisoskust :D

 

Päikeseloojak Labradori kohal

Lennukit oodates jäi silma ka üks blond noorik kahe pisikese heledapäise plikaga, kes minus nostalgiapuhangu esile kutsusid - justnagu ise sai 15 aastat tagasi reisitud. Vaatasin terasemalt ja äkki sain aru, et tunnen ju teda, tegu Guelphis elava eestlannaga, kellega kunagi jaanitulel kokku saime kuna ta meie blogi oli lugema hakanud. Torontos pikalt lobiseda ei saanud, sest lastega reisijad, keda oli üllatavalt palju, suunati lennuki tahaotsa. Mulle oli istekoht ette kohe businessklassi taha kinni pandud, poleks hakanud seda muutma kui oleks saanudki, sest aknaalune koht asus just tiiva ees - ideaalne pildistamiseks. Lennuk ise pirakas kahekordne Boeing 747-400.

 

Lend kestis kaheksa-pool tundi. Menüü oli muljetavaldav aga toit, mis ette toodi tavaline lennukiroog. Kõrvale sai pudelikese veini, teise küsisin lisaks, et parem uni tuleks. Paraku jäin filmi "Ameerika snaiper" vaatama kuna olen ka tema raamatut lugenud. Päris hästi tehtud, ei pidanud pettuma kui mõningad lahingustseenid välja jätta, mis ilmselgelt ülepakutud. Tukkusin tunnikese aga und siiski ei tulnud. Iirimaa kohale jõudes tegin akna lahti ja nägin vapustavat päikesetõusu, mille ka moblaga fotole jäädvustasin. Rohkem magamisest miskit välja ei tulnud, hakkasin vaatama järgmist tehisintellekti teemalist filmi "Deus Ex", tundus huvitav aga enne kui poole peale jõudsin alustas lennuk laskumist Pariisi de Gaulle lennuväljale.

 

Päikesetõus Iirimaa kohal

Loodetud pilti Eiffeli tornist ei saanud, sest kas olin valel pool või lihtsalt lennuväli nii kaugel kesklinnast, et isegi silma ei hakanud see ehitis. Esmapilgul tundusid nii piirivalve kui toll väga lõdvad olevat ja transport terminalide vahel üllatavalt hästi orgunnitud. Schengeni ruumi sisenedes ei tundnud keegi mu pagasi vastu huvi. Asi muutus kardinaalselt kui D terminali siseneda üritasin. Kõik käsipakid sobrati hoolikalt läbi, läpakad välja ja dokumendid läbisid hoolika kontrolli. Kõige suurema probleemi tekitasid Torontost kaasa ostetud kuus õllepurki. Need kisti kinnisest kotist välja ja pandi mingisse masinasse, mis väitis et tegu "explosif materiel"! Mida kuradit, kui need mult ära võtate siis ma ise lähen "explosif" oli tahtmine neile öelda aga targu jätsin selle enda teada, lennuvälja ametnikega peab naljadega väga ettevaatlik olema.

 

Maandume De Gaulle lennuväljale Pariisis

Niipalju siiski julgesin teha et sirutasin käe välja ja ütlesin, et andke siia ma joon ühe neist kohapeal tõestuseks ära, et tegu pole lõhkeva materjaliga. Paraku sarnaneb õllepurgi avamiseks tehtav liigutus granaadilt splindi eemaldamisega, tüüp sõnas kindlalt "No no" sihukese näoga, et kui üritan õllepurki tema käest võtta lasevad mu kohapeal sõelapõhjaks. Vaatas mulle otsa, ja lausus kanges inglise keeles: "Sir you come with me". Oi perse, kas tõesti panevad selle nalja eest kinni. Marssisime koos paarkümmend meetrit edasi teise masina juurde. Paraku oli ka see veendunud, et Molsoni tehas Kanadas pakendab õllepurkidesse tugevatoimelist lõhkeainet C4, nüüd hakkasin juba ise muretsema.

 

Plahvatusohtlike õllepurkide juhtum osutus piisavalt tõsiseks, et suunati järgmise astme käsitleda. Üks minust nats lühem kuid oluliselt korpulentsem matroon võttis juhtimise üle. Tema inglise keel piirdus juba tuttava nelja sõnaga, mida too ilmselt pidevalt oma teisel ametikohal vangivalvurina kasutab: "You, come with me". Järgnevad pool tundi jalutasime kahekesi mööda lennujaama ja minu purgid käisid läbi iga jumala kui ühe rõntgenimasina, mis kõik olid kas katki või väitsid, et tegu ohtliku ainega. Ma olin veendunud et peale sellist kiiritusdoosi on tõepoolest tegu ohtlikult radioaktiivse ainega, mida nagu väga ei tahtnudki enam lennukisse võtta :)

 

Molson Canadian "EXPLOSIF"

Viimaks kõige vägevama kaubiku suuruse masina juures ilmusid ka julgeoleku ülemused välja. Peale mõningast ägedat prantsusekeelset vestlust kätega vehkimist ja purkide veelkordset kiiritamast jõudsid nad mingile järeldusele. Tulid kolmekesi minu juurde ja seletasid, et reeglite järgi mind nende purkidega läbi ei tohi lasta. OK, tühja kah, laske vähemalt mind siis. Järgnes juba tuttav "No, come with me". Matroon võttis mu sleppi ja marssis turvameeste sissepääsu juurde, pergel nüüd hakkavad läbi otsima või.

 

Paraku vedas ta mu lihtsalt toast läbi ja kui üks relvastatud turva tahtis teada, miks mingi tsiviilisik sealt läbi viiakse ning protesteerima hakkas tegi mu saatja emalõvi näo pähe ja sisistas miskit turvale, mille peale see kohkunult tagasi tõmbus pomisedes "qui, qui madam". Kahju et ma Prantsuse keelest mõhkugi ei mõista, oleks vist palju huvitavam jutustus tulnud. Igatahes lõppes mu ristikäik sellega, et viidi nööpipidi Tallinna lennu väravasse ja sooviti head reisi, kusjuures mu saatja vahepeal astus tollivabast poest läbi võttis sealt koti ja pitseeris isiklikult kinni. Ma oskasin vaid vastata "Mersiii Bokuu", loodetavasti ei tähenda see midagi roppu kui nats valesti hääldada :D

 

Eesti emme kahe blondi tütrega Pariisi lennujaamas

Niipea kui ta vaateväljast kadunud, ajasin käe kotti, nakitsesin augu kilesse ja koukisin õlle välja. närvide rahustuseks kulus üks tubli sõõm ära. Peale teist õlut oli juba hulga parem olla, surfasin veidi lennujaama poolt pakutava tasuta wifiga netis, vaatasin oma teated ja uudised üle. Kohvikust tahtsin miskit näksi haarata aga kui nägin, et croissant 2 euri maksab läks isu üle :) Nägin eesti peret, istusime koos ja rääkisime juttu kuni hakati Tallinna lennu peale inimesi laskma. Kaks pisikest plikat olid kui vedrujänesed valmistades oma ringijooksmisega vanematele pidevalt peavalu.

 

Lennukis istusin maha ja jäin niiimoodi magama, et ei märganud kui õhku tõusime. Koht oli seekord viimases reas, ebamugavalt püstiasendis võimaluseta seljatuge alla lasta. Lennul saime vaid saia ja vee, isegi kohv oli tasuline. Rannajoon oli kummaline, ei saanudki aru kust üle lendasime, igatahes lõpuosa tulime millegipärast pikki põhjarannikut. Oma kohvri sain esimesena kätte ja ühe jutiga ka turvatsoonist välja. Mulle astus vastu mingi tüüp uurides inglise keeles kas ma olen Nowitzky, ei, hoopis Toomas vastasin muiates. Vanemad vastas, ladusin kohvri ja seljakoti autosse ning istusin rooli, esimene peatus Järve Keskus.

Panoraamfoto puhkeruumis

Põhjasein, idas peegelustega kapp, trepp, lõunas vannituba ja vets, väike tuba, läänes lükanduste taga suur tuba.
Pildil detailide selgemaks vaatamiseks tuleb zoomida, siis ka näha et fotode automaatne sidumine kübe konarlik. 

Seoses lapse moblaga mängimisega tuli mul äkki meelde, et ka minu palju võimsamal riistal peaks fotoka osal leiduma põnevaid funktsioone. Avastasin niinimetatud "sfäärfoto", millega saab pilti kerida nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt, et panoraamfoto tegemiseks. Tegelikkuses see nii hästi ei tööta, vähemalt tubastes tingimustes, kus suht lühikesed vahemaad ja moonutused seetõttu tugevad. Samas mingit aimu foto siiski annab sellest kuidas alumine trenni ja mänguruum välja hakkab nägema. Momendil on seinad 99% osas plaaditud, põrand ootab järge, loodetavasti kaasa saab sellega ühele poole sel ajal kui mina Eestis logelen :P

Parim 2015 aasta soodusnutifon - Moto E 2 gen 4G

Täielikud tehnilised andmed leiab järgnevalt lehelt
http://www.gsmarena.com/motorola_moto_e_(2nd_gen)-6986.php

Nagu eelmises postituses lubatud kirjutan sellest kuidas lapsele sai uus mobla muretsetud. Noh päris põletav tal vajadus uue mobla järgi polnud, aga vana siiski juba 5 aastat kestnud, vanema lapse ja kaasa käest enne läbi käinud ning kipub jupsima. Päris enda oma pole tal olnudki ammusest Nokiast saati. Kooli lõpetamise puhul kingituseks oleks sobiv, nii saan kaks kärbest ühe hoobiga, saab endale mobla ja mina ei pea juurdlema, mida talle kinkida. 

 

Nagu mul tehnoloogiat puudutavate ostudega kombeks, tegin ka seekord eelnevalt veits uurimistööd netis surfates. Esiteks toksisin sisse "best android smartphones 2015" ehk "2015 aasta parimad androidipõhised nuti telefonid". Kokkuvõttes olid tulemused oodatud kui üks pisike erand välja arvata. LG ja Samsung oma viimaste mudelitega parimad aga mulle ootamatult oli 10 parima hulgas koguni kolm Motorola telefoni: Moto X, Moto G ja Google Nexus 6 mida ka Motorola valmistab.

 

Kõik telefonid maksid $600 või enam, ainult Motorola omad soodsamad, Moto G $179US lausa 4 korda odavam. Kuidas see võimalik, et tipptelefonide hulka saab nii palju odavamini tulla tundus vägagi kummaline. Aga asja lähemalt uurides selgus, et ehkki see telefon pole parim üheski kategoorias siis kokkuvõttes on iga näitaja poolest hea. Suurimaks puuduseks praeguse kiireima ühenduse ehk 4G puudumine ja kaamera keskpärane ning protsessorid ajast maha jäänud, samad mis eelmise aasta mudelil.

 

Lugesin ka hulga hinnanguid erinevatelt soliidsematelt veebilehtedelt ja kokkuvõttes tundus olevat tegu hea nutikaga. Ekraan oli tal 5 tolliga kõige väiksemate hulgas kuid Kiki tahtiski pigem väiksemat telefoni. Muidugi selgus, et sama mudeli puhul tuleb vaadata millise aasta väljalaskega ja mudeli numbriga tegu, sarnased riistad võivad küllaltki erineva sisuga olla. Lugemise käigus sattusin ka huvitavale võrdlusele, kus väidetavalt äsja välja tulnud madalam mudel 2015 aasta Moto E on odavam aga uuema riistvaraga ja testides kohati isegi ületab oma kallimat suguvenda. Lisaks on tal võimsam patarei, 4G ühendus ja viimane Google soft "Lollipop" peale pandud. Kui see tõsi, miks peaks keegi siis teist ostma. OK ekraan on kallimal parema lahutusvõimega ja suurem.

 

Kokkuvõte GSMarena kodulehelt

The Motorola Moto E (2nd Gen) 2015 is exactly what you'd expect from the sequel of the most popular budget phone for 2014. The new model gets a screen bump, major performance boost, better camera, double the storage, a bigger battery, a much better build quality and materials and, surprisingly, there is even LTE connectivity. The screen estate of the Moto E (2nd Gen) is slightly bigger, but the major improvement is the more powerful Snapdragon 410 chipset. While not running in 64-bit mode on the Moto E (2nd Gen), the chip does wonders for the performance of the smartphone.

 

Kuna tahtsin kindel olla, et plika saab telefoni, millega ka rahul on siis otsustasin et pean ta ikkagi poodi kaasa võtma. Ei oska ma saladust hoida, tüdruk suutis enne uksest väljumist pinnida, miks vaja issiga poodi minna. Seletasin, et läheme vaatame erinevaid moblasid ja ta saab neid ise pihus hoida ning otsustada, milline rohkem meeldib. Kohapeal selgus tõsiasi, et lapsele meeldib väiksem telefon, ju seetõttu, et sellise suurusega harjunud. Uuris mõnda aega ja teatas, et seesamune Moto E meeldibki kõige rohkem. Tema praegusest vaid veidi suurem 4.5 tollise ekraaniga.

 

Kui ostma tahtsin hakata selgus, et poes pole uut 2015 aasta versiooni, vana ma keeldusin võtmast, sest sellel oluliselt nirum sisu ja puudus 4G, hind vaid paarkümmend dollarit odavam. Netis otsides selgus, et uut 2015 aasta mudelit müüakse momendil ainult Euroopas, Jaapanis, Hiinas ja Brasiilias. Õnneks siiski pakkus seda ainsana Ameerikas konkureeriv operaator Wind. Sõitsin nende esindusse. Jah müüme küll aga ainult koos plaaniga, sest telefon on lukustatud meile. Vastasin: "Kui saate mulle sama pakkumise teha mis momendil teise firmaga tulen meelsasti üle". Paraku selgus, et nii head plaani neil pole ja teenindajaneiu ise oli samuti sama plaani peal, mis terve meie pere, ehk temagi kasutas konkurendi teenust.

 

Küsisin kas kuidagi ikka ei saaks, teenindaja vaatas ringi, poes kedagi teist polnud, ok ma teen teile erandi, aga lahtilukustamine maksab $20 sulas juurde. Sellise pisikese lisamaksuga olin meelsasti nõus, sest sain ju telefoni ikkagi nende soodukaga, ehk $150 CAD eest. Ostsin nutika ära ja lasime ka sim kaardi kohe üle panna veendumaks, et see ikka töötab. Nüüd tekkis probleem, sest uus mobla tahtis mikrosimi aga meie oma oli tavaline ja poes polnud kaardi lõikajat. Ta pakkus välja, et me lõikaks kaardi parajaks oma operaatori esinduses, selle ajaga ta lukustab lahti meie telefoni. Raha võin tulla homme maksma, üllatav usaldamine, muidugi olin nõus. Paraku oli kell nii palju, et meie operaatori esindused suletud, tuli üritus hommiku peale edasi lükata.

 

Kodus uurisin nii telefoni andmeid kui meie operaatori võrgu tehnilisi parameetreid ja muutusin nats murelikuks. Nimelt polnud päris selge, kas meie operaator üldse 4G sidet pakub. Riba ta pole selle jaoks ostnud ja netifoorumeis oli vastukäiv info. Operaatori enda veebilehel võrgu kohta konkreetne jutt puudus sootuks. 3G ühendusega oli aga sihuke värk, et meie konkreetne telefoni mudel ei omanud seda allalaadimis sagedust ehkki 4G oli olemas. Kas 4G telefoni sagedusriba ja 3G võrgu oma sobituvad kokku polnud mul aimugi. Noh eks homme selgub otsustasin.

Kokkuvõttes Mobilicity võrgu sagedused on 3G puhul 1700 ja 2100 aga telefonil sihukesed

Technology	GSM / HSPA / LTE
2G bands	GSM 850 / 900 / 1800 / 1900
3G bands	HSDPA 850 / 1700(AWS) / 1900
4G bands	LTE band 2(1900), 4(1700/2100), 5(850), 7(2600), 12(700), 17(700)
Speed	HSPA, LTE

 

Hommikul põrutasime operaatori juurde, kes imestas kust me sihukese telefoni oleme välja võlunud, neid ei pidanud enne aasta teist poolt tulema, sest vanad vaja läbi müüa. Udutasin, et tuttav Euroopast saatis. Lasime sim kaardi parajaks lõigata ja selle kohe ka esindaja poolt moblasse susata, et tõrke korral poleks meie viga. Minutiga tõmbas võrgu pildi ette ja isegi H+ kargas pulkade juurde, mis klienditeenindaja silmad suureks ajas. Huvitav, meil nagu pole 4G võrku aga teie telefon väidab, et olete sellega ühenduses. Vaatame kas data ikka töötab, veebilehed tulid laksuga ja HD video jooksis täiega. Kummaline, pean vist endale kah sihukese muretsema arvas teenindaja kui kuulis, mis hinnaga olime telefoni saanud.

 

Nüüd on laps kodus õppimise kõrvalt seda moblat armunult silitanud ja seadistused oma käe järgi kohale pannud ning kole õnnelik. Loodetavasti jõuab eksamiks õppida ka, et kool ikka edukalt lõpetatud saaks, selle puhul ju too kingitus tehtud oli. Oleksin oodanud kätteandmisega aga sõidan paari päeva pärast minema ja tahtsin enne kindel olla, et kõik tipp-topp töötab.

 

Motorola enda info ja reklaam selle telefoni kohta leiab siit:

http://www.motorola.ca/consumers/mobile-phones-CA/moto-e-2nd-gen-ca-en.html?gclid=Cj0KEQjwqe-rBRCv_J6qs6isp6EBEiQAmbctFmA6WvJiTBl0XqNaDEx7Hma_AtdcA4nJ8WxCo7Nqn0saApw68P8HAQ#moto-e-2nd-gen-specs

Kiire enne puhkust

Puhkuse eel on parasjagu kiireks läinud, et jõuaks mitmete asjade ja tegevustega ühele poole enne kui lennukisse ronida. Sealjuures ei pea ma silmas töö asju, ikka koduseid toimetusi.

 

Vana boss läheb pensile, head kalastamist !

Siiski räägiks kõigepealt tööst, kus on meil toimunud olulised muutused ja suuremad võivad veel ees oodata. 44 aastase staazhiga ülemus lahkus ja asemele valiti uus. Eelmine oli ülemus, kes mu viis aastat tagasi tööle võttis ja kelle kohta ei oska midagi muud kui häid sõnu öelda. Alati kui oli vaja andis ta mulle vabu päevi suusatamiseks või niisama puhkuseks, isegi juhul kui see firma sisemisi reegleid rikkus. Eks ma teenisin sellise kohtlemise ära oma tööeetikaga, mis oli vaja selle tegin ilma virisemata ära. Üldiselt seisis see mees meie eest takistades hulka ebameeldivaid muudatusi sisse viimast, mida pealinna peakontorist üritati peale suruda ja mis teistes meie firma allasutustes juba pikemat aega kasutusel. Kokkuvõttes soovin talle toredat pensipõlve.

 

Uueks ülemuseks pürgis päris mitu tüüpi, kellest paar väga ebameeldivad. Totaalse üllatusena valiti välja minu ja paljude teiste arust parim võimalik kandidaat, mis käib vastu meie firma tavadele, kus enamasti peakorterist tulnud otsused on kõige nõmedamad võimalikud. Tolle mehe ainsaks puuduseks on liigne asjatundlikkus, teda juba ei lollita ära nagu paljusid teisi keskastme ülemusi, kelle tehniline taip viletsam kui meie kassil. Tüüp on töötanud firmas paljudel positsioonidel ja selle viie aastaga, mis mina seal olnud, liikunud tehnikust tehnikadirektoriks, austusväärne kiirus karjääriredelil. Samas niipalju kui mina olen kokku puutunud siis siiamaani väga sümpaatse mulje jätnud. Tegu Jamaika päritolu neegriga, mis ilmselt veidi aitas positsioonile määramisel, sest riigiasutustes on "vähemustel" eelised.

 

Kohe esimesel päeval hakkas ta ettevõttes ringi jalutama ja andis end igal pool näole. Kuna töötanud ise samas positsioonis kus meie siis teab kõiki trikke ja peidupaiku, kus mehed magamas käivad või niisama luuslanki löövad. Esimesel nädalal pandi mõned reeglid paika ja teatava üllatusena enamus üritab neid järgida. Esiteks anti teada, et pidev "avalik" mobla taga klõbistamine ei ole enam tolereeritud. Seda põhjusel, et jätab meist mulje nagu poleks meil miskit teha, mis muidugi tõsi on. Aga kui seda nii palju reklaamida siis varem või hiljem hakatakse üleliigseid inimesi lahti laskma. Järgmise momendina toodi koosolekul välja vajadus veidi täpsemalt "suitsupauside" aegadest kinni pidada. Viimasel ajal kippus juhtuma nii, et mõned tüübid pausitavad pikemalt kui tööd teevad. Täpsustuseks peaks ehk lisama, et meilt ei oodata mitte niivõrd töö tegemist kui vähemalt töökohal viibimist, seni paljud pikutavad puhkenurkades, istuvad kohvikus või mängivad kossu spordisaalis töö ajal.

 

Mõned töötajad ei teinud kuulma ja nendega pidas ülemus lühikese aga viisaka jutuajamise. Sellega seoses oli naljakas juhus. Boss astus ühel ringkäigul minu juurde ja jäime veidi pikemalt vestlema töö ning vaba aja üle. Tal nimelt plaanis millalgi Põhja-Euroopa reis ette võtta ja teades, et ma sellest regioonist pärit küsis kohalike olude ja vaatamisväärsuste kohta. Järgmine päev uuris üks töökaaslane, et millega ma vahele jäin. Algul ei saanud aru millest jutt. Mulle räägiti, et sa olid maganud puhkenurgas ja ülemus leidis sind sealt ning võttis pikemalt läbi. Ajad mind kellegagi segi oli mu esimene reaktsioon, ei-ei sinuga ta ju pikalt rääkis. Äkki sain aru, töötajad peavad ülemusega vestlusesse astumist automaatselt halvaks märgiks, eriti veel tavalisest pikemat. Ainus võimalus nende arvates, et tehakse peapesu millegi eest. Muidugi oli kontorijutuveski ka põhjuse kiirelt suutnud välja mõelda :D

 

Muigasin omaette aga ei tahtnud teisi kadedaks teha mainides, et vaevalt boss mulle 3 nädala ametliku puhkuse asemel lubaks kõige "kuumemal" ajal 7'ks nädalaks minna kui ta minuga rahul poleks. Samas kostab kuuldusi, et ta üritab meie haruldaselt ebaefektiivset süsteemi veits paremini tööle panna. See muidugi pole töötajate seisukohast kõige meeldivam uudis aga tegelt natuke oleks siiski vaja korda majja lüüa. Jutt käib võimalikust inimeste ja osa tehnilise hoolduse liigutamisest päevasest vahetusest pealelõunasesse. mind see ilmselt ei puuduta, sest olen nüüdseks piisavalt kõrgel positsioonil ametiühingu staazhi poolest, mis ainsaks määravaks näitajaks meie firmas. Teine muutus on kavandatav töögraafiku muutus, et hakkame iga teine laupäev kohal käima ja saame kolmepäevaseid nädalavahetusi tihemalt, selle vastu pole mul miskit. Eks aeg annab arutust, puhkuselt tagasi tulles on ilmselt selgem kas ja millised muutused ellu viiakse.

 

Kodusel rindel olen tegelenud alumisel korrusel remondiga. Lõpuks seinad praktiliselt lõpetatud, vaid paaris kohas mõned lipid peale lüüa. Põrandalt sai vanad plaadid lahti lõhkuda, mis oli tükk tegemist, nüüd saavad naised selle värvimise ette võtta. Aias oli kah parasjagu tegutsemist, sealgi enamus pakilisi asju lõpetatud. Kirsil esimesed punased marjad küljes aga miskid elukad käivad kallal ja närivad juba pooltoored katki nii et need mädanema lähevad. Ei teagi kas oravad või linnud, peab võrgu peale viskama. Rabarberist on kaasa juba paar kooki teinud ja tilli ise aiast salati peale noppinud, miskit muud veel valmis pole, hiline kevad.

 

Nädalavahetus kulub ilmselt reisuks ettevalmistusele ja viimaste hädaliste tööde tegemise peale. Kuna pisema lapse kooli lõpetamist ei näe ja sünnipäevaks jõuan napilt tagasi tegin talle nii koolilõpu kui sunnakingituse ära aga sellest kirjutan järgmises postis.

Palju Õnne Isa !

Täna on sünnipäev isal, mille puhul sobiv postitada uus lapselapse poolt koos vanavanematega tehtud enekas Tartu Ülikooli ees. Eks vanavanematel oli kangesti põnev käia vaatamas, kuidas lapselapsel Tartus läheb. Ega muud kui võtsid ette rongisõidu, käisid vaatasid vanad tuttavad paigad üle ja "muuseas" külastasid ka lapselast. Oleme kõik mingil ajal Tartus õppinud, mina ja isa siiski suht lühikest aega. Lõunatamas käis seltskond Werneri kohvikus.

 

 

Nii palju kui olen aru saanud, siis tüdruk käib tööl kahes erinevas kohas: uues füüsikahoones ja Tõraveres vastavalt vajadusele. Esimesel nädalavahetusel oli Tallinna sõitnud aga järgmistel kahel välitöödel viibinud. Plika oli ka miski arvutimängu avastanud, kus mobla GPS'i kasutades "vallutatakse" erinevaid märkimisväärseid strateegilisi punkte. Pidi olema kasulik linna tundmaõppimiseks. Kahjuks pole ta mulle vaatamata pealekäimisele oma töökohast pilte saatnud, pean vist ikka ise sinna sõitma, et oma silmaga üle vaadata ja paar "arhiivifotot" teha.