Mahamolutatud nädalavahetus

Plaanis oli igavesti äkiline ja töine jõulueelne nädalavahetus, paraku libises aeg näppude vahelt läbi laisklemise ja mitteoluliste asjadega tegelemise tähe all. Käisime kaasaga shoppamas, verivorsti ja jõulutoidukraami ostmas. Kardetavasti ei võta palju aega kuni uus külmik kraamist pungil. Õhtul nats askeldasin allkorrusel, aga siis panin Battlefieldi peale ja ei märganudki kui südaöö käes. Kiirelt tuttu, muidu järgmine päev tööl hullult unine olemine. Laupäeval peale tööd korjasin noorema järeltulija koolist üles ja pugesin voodisse lõunauinakule. Pool tunnikest sai tuditud kui saabusid tütre sõbrad, et suusakraami proovida. Meil nimelt on igasugu mäesuusa varustust nii laialt, et neljase kamba varustamine pole mingi probleem. Loll oleks ju raske raha eest laenutada, kui sõbralt saab laenata ;)

Poolteist tundi kulus plikade saabaste ja kostüümide proovimise ning suusaklambrite reguleerimise peale. Kõik said varustuse kokku, vaid ühele ei leidnud altkorruselt sobivaid suuski, kuna ta soovis suuremaid saapaid kasutada. Garaazhist ei viitsinud pimedas ja külmaga otsima minna, eks homme toon, miskit ikka leiab. Õhtu käes, kelder lapsi täis, korrastamise asemel võtsin õlle ligi ja lükkasin Battlefieldi jälle peale. Mäng läks hästi, õlleke mekkis, kuna järgmine päev võis sisse magada kobisin magamistuppa alles kahe ajal öösel. Üllatusega tõdesin, et tavaliselt varase uinumisega kaasa ikka üleval. Oli teine tassi piimakohvi võtnud, no ei maksa kui pole kofeiiniga harjunud nagu mina, kelle unele see normaalsetes kogustes mingit mõju ei avalda.

Pühapäeval magasime muidugi pikalt ja mönuga nagu saarlased ütlevad. Tavaliselt kella viie ajal ärkajale on haruldane luksus pool üksteist hommikukohvi keeta. Kaalule ronides võisin jällekord rahuloluga tõdeda, et ka jõulupidude hooaeg pole mind piiridest välja viinud, 80.6Kg on kenasti eesmärgiks seatud 80-82Kg piirides. Koerad lasin tavakohase jalutuskäigu asemel tagaaeda jooksma, osalt enda laiskusest osalt hullust soola ja sodikorrast mis parasjagu teel. Loomade varbad külmetavad ja sool teeb haiget isegi siis kui papudega käivad. Aias saavad joosta nii palju kui süda lustib ja rahumeeli oma hädad kenasti nurka teha, julgad mätsisin lumepalli sisse ning viskasin komposti hunnikusse.

Peale hommikusööki võtsime ette talvise jalutuskäigu. Kaasa oli eelmisel õhtul meie interneti teenuse pakkujalt soodsa piiramatu andmemahuga pakendi välja kaubelnud, ise pidime vana modemi tagasi viima ning uue välja võtma. Paar kilti -10C ja kerge tuulega jalutada lõi esialgu nigu hammastega näkku. Mis mõttes, suusatades pole -25C kunagi probleemiks olnud, ju lihtsalt tegu organismi harjumisega. Modemi saime kätte, astusime ka notipoest läbi, et jõuludeks ja uueks aastaks shampat vaadata. Kaasa eelistab mul magusamaid, mina poolmagusaid, aga selle koha peal vaidlema ei hakka, niikuinii pööran põhitähelepanu õllele. Jäigi silma üks lahe pudel - pooleteise liitrine Grolsch. Üksi seda ühe soojaga sisse ei kalla. Sõpradega koos ei jõua kesvamärjuke loodetavasti soojaks minna, pealegi saab pudelit hiljem lillevaasiks kasutada :D

Koju jõudes tõdesin, et kell juba nii palju, miskit asjalikku ei jõua niikuinii ette võtta. Otsisin garaazhist lapse sõbrannale suusad ja sättisin enda varustuse valmis. Õige jah, unustasin mainida, et homme plaanis mäele minna ning uued saapad sisse õnnistada. Ilmateade kahjuks muutus ootamatult kahtlaseks, kui veel eile lubas mõnusat lumesadu ja miinuskraade siis täna ähvardab jäite või kerge uduvihmaga. Eks hommikul teen lõpliku otsuse, kui ilm ikka sitt siis ei hakka kahte tundi sõiduks kulutama, et ennast mäel läbi vettida lasta. Õhtusöögiks saime imemaitsvaid värskeid verivorste, mille tegemisele kaasa enamuse eilsest päevast pühendas. Paraku mugime sihukest eestipärast jõulutoitu kahekesi, lapsed eelistavad tavalist praadi.

Arvuti taha blogistama tulles otsustasin meie veinitagavara vähendada. Meil kipub veintsiga sihuke jamps olema, et kuna keegi ei suurt ei joo, siis jäävad pudelid keldrisse vedelema. Kuna mul pole ka korralikku veiniriiulit ei kipu nad kõige paremini seisma, mistõttu paar korda sattunud piinlikku olukorda kui kiirelt kodust oma varudest kaasa haaratud vein külas joodamatuks osutub. Kokkuvõttes julgen väita, et tavalised poe veinid seistes paremaks kohe kindlasti ei lähe, no vähemalt meie majas :P Igatahes punane Itaalia päritolu 2014 Valpolicella Superiore Zenato, mille avasin on täitsa hea mekiga ja pool pudelit hakkas lausa pähe.

Kuidas 35 tolline külmik 29 tollisest uksest läbi pigistada.

Esmaspäeval pidi mustal reedel ostetud külmik saabuma. Lausa otse Lõuna-Ühendriikidest Alabamast helistati, ehkki LG Korea firma, aparaat ise Hiinas kokku pandud ja mina juhtun Kanadas elama. Külmiku kohaletoimetamine võttis aega üle kahe nädala, aga vähemalt tasuta transport ning isegi vana lubati minema viia. Ajastusega vedas kuna mul vaba päev. Hommikul sai vana tühjaks tõstetud ja seinast välja kistud. Hea et väljas miinus kuus kraadi, sügavkülma kraam läks aeda laua peale, muu kastides garaazhi alla. Vana külmikut vaadates imestasin kuidas selle kunagi uksest sisse saime. Ja siis tuli meelde, uus ju veel suurem. Ukse üle mõõtmisel selgus tõsiasi, et laius on 29 tolli, külmikul 30 tolli. Vana saime külg ees sisse, sest ukse eest ära võtmisega oli sügavus vaid 28.5, parasjagu mahtus. Uue laius 30 tolli, sügavus koos käepidemetega 35.5 tolli, ilma 33 tolli ja ilma usteta 29 tolli. Kui külmiku uksi ära ei saa tuleb köögiukse piita lammutada.

Kaks musta meest saabus millalgi keskpäeval, mille peale koerad pööraseks läksid, nad pidi magamistuppa kinni panema. Vana lohistasid kiirelt välja ja küsisid kõik jupid kaasa. Uksed olin juba ise ettenägelikult maha ja riiulid välja võtnud. Oli selge, et ilma uue küljest uste lahti monteerimata sisse ei mahu. Transamehed väitsid, et uksed eest ära ei käi ja soovitasid piida maha lammutada sõnadega, milleks sulle seda ikka vaja. Oot moment, vaatame seda asja, ei andnud me nii lihtsalt alla. Selgus, et sügavkülma sahtel oli vaid 2 kruviga siinidel, sai selle lihtsalt lahti. Uksi polnudki vaja ära võtta, sai avatud ja nurka muutes keerasime kapi ukseaugust läbi, paar millimeetrit ruumi piitade ja aparaadi vahel. Tüübid olid tõsiselt üllatunud, et nii pisikesest uksest nii piraka kapi sisse saime. Pole vist harjunud keskmise eestlase leidlikkusega :D

Külmkapi lasin kaasal pidulikult stepslisse susata, mille peale hirmus sädemepilv lahvatas. Esimese ehmatusega arvasin, et lõi kaitsmed läbi ja külmik kutu. Tegu täiesti tavalise käivitusvoolu hüppega nagu hiljem selgus, masin hakkas vaikselt surisema. Esialgu imestasime kui vaikne teine, liiga vara sai hõisatud, peagi hakkas plärisema nagu oleks kusagil lahtine kruvi metallpannil. Sama jama mis eelmisega. Kätt seina vastu surudes jäi vaikseks. Mida kuradit, kas peab nööri ümber kapi siduma või mis. Proovisime kapi äärt tõsta, plärin kadus kui tükk vineeri kahe jala alla suskasin. Hiljem on paar korda veel kostnud aga loodetavasti jääb lõplikult vaikseks kui vilditükki vibratsiooni summutamiseks kasutada.

Teiseks probleemiks osutus külmiku kõrgus, selle kohal oleva kapi uksed ei läinud lahti, pidin uksi paar senti kõrgemale tõstma. Kui koerad välja lasime ei teinud Koko suurt välja aga Sushi hakkas uue aparaadi peale urisema ja kui see ootamatult sisse lülitus lasi kiirelt jalga. Siiani ei julge kutsik üksi kööki tulla ja isegi vorstitükiga meelitades jälgib pingsalt külmikut, et see kallale ei kargaks. Kahe ukse süsteem mulle meeldib ja all asuv sügavkülm on ikka väga mugav kuna tihemini kasutatav kraam kõik parajas kõrguses. Õlle jaoks on nüüd mul täitsa oma riiul, igasugu muu toidukraami paigutusega harjumine võtab veel aega.

Muidu on trennivabad õhtud kulunud alumise korruse koristamise peale, ostsin kaks kroomterasest riiulit, ühe suusakraami ja teise igasugu muu koli tarbeks. Nende riiulite juures on eriti mõnus võimalus riiulite kõrgust sujuvalt reguleerida, et erinevas kõrguses plastkarbid kõige ökonoomsemalt ära mahuksid.

Ilmad keerasid järsku külmaks, isegi veidi lund tuli maha. Hommikul tekkis mure kas auto käima läheb aga polnud probleemi. Suusamäelt saabus teade: paar nõlva juba avatud, tulgu ma värsket lund proovima. Loodetavasti saan esmaspäeval külje valgeks, enne küll vaja suusasidemed uute saabaste järgi seada.

Täna oli töökaaslastega pubis jõululõuna, ülemused tegid välja. Tellisin calamarit ja New York Stirloin Steak'i, portsud nii pirakad, et vaevalt jaksasin kõik nahka ajada. Õhtupoole käisin kaasaga ostlemas, vanemale plikale õnnestus sobilik jõulukingitus saada. Lastel on praegu eriti kiire aeg koolis, järgmine nädal saavad väljateenitud puhkusele.

Soome 100

Olen küll mitu päeva hiljaks jäänud Soome 100 aastasest juubelist kirjutamisega, aga tahtmine põhjanaabritest mõned mõtted kirja panna. Selle asemel, et korrutama hakata põhifakte, mida kõik teavad kirjutan hoopis Soomest puhtisiklikust vaatevinklist.

Nagu paljude seitsmekümnendate põhjaranniku laste puhul jõudis esimest korda minuni teadmine ülelahe asuvast riigist teleka vahendusel. Konkreetsemalt muidugi multikate näol, mis võrreldes eesti ja eriti vene omadega tundusid palju ägedamad. Meie pere vaatas praktiliselt ainult soome telekat, Eestist vaid Kalevi mänge ja vene kanalilt mingit loodussaadet "Vokrug sveta". Keel sai selgeks nagu iseenesest, paraku muidugi passiivne, sest soome keeles suhelda kellegagi polnud.

Esimest "päris elus" soomlast nägin algkoolis tänaval, ilmselt üks Viru hotelli ehitajatest, kes mulle nätsu pakkus. Häbelik ja kommionu hirmus võtsin siiski vastu ning panin jooksu, sihukele defkale lihtsalt ei saanud ei öelda. Kodus näitasin saagi ette, peale põhjalikku uurimist jõudsid kodused järeldusele, et tegu pole mingi mürgiga, mälusin neid Jenkki lehti kuni näts pudruks muutus.

Teismelise eas vahtisin soome telekast ameeriklaste krimiseriaale (Columbo, Cannon, 6 miljoni mees, ...) ja kauboi filme. See oli ka aeg kui hakkasin poliitika vastu rohkem huvi tundma. Kui enne lihtsalt ei sallinud venelasi kui okupante, siis nüüd sai huviga uuritud tegelikku ajalugu ning tekkis sügavam arusaamine nii Eesti, Soome kui Venemaa olukorrast ja suhetest. Sõpradega arutasime asju ja jagasime omavahel niinimetatud "keelatud kirjandust". "Mannerheimi mälestused" oli raamat, mis mulle äärmiselt sügavat muljet avaldas. Selgus, et vapruse ja osavusega on väike võimeline suurele vastu panema nagu selles nii Talvesõja kui Jätkusõja näidete põhjal võis veenduda. Esimest korda tekkis õhkõrn lootus, et äkki Eestil õnnestub kunagi vabaks saada.

Usun, et üheks tänuväärseimaks asjaks, mida Soomlased ise seda teadmata tol ajal Eestile pakkusid oligi enda edunäite näol lootuse hoidmine. Ainuüksi fakt, et vaid 70km üle lahe asub vaba riik, mis suutis edukalt vene karule vastu hakata pani südame ärksamalt tuksuma. Tol ajal muidugi ei osanud lootagi, et NL lagunemine ja Eesti taasiseseisvumine vähem kui 20 aasta kaugusel. Pigem kujutasime ette parimal juhul mingit autonoomiat, täielikku iseseisvust ei osanud lootagi. Spordivõistlusi vaadates sai alati sommidele kaasa elatud, eriti kui nad idanaabritega vastamisi olid. Põhiliselt juhtus seda suusaaladel, kergejõustikus ja jäähokis. Isegi praegu olümpiamänge vaadates soovin kohe peale eestlste soomlastele edu.

Esimest korda Soome sattusin eestlase kohta õige hilja. Enne jõudsin käia mitmes teises välisriigis ja isegi ookeani taha elama asuda. Alles 94 aastal esimest korda üle 5 aasta kodumaad külastades lendasime Finnairiga Torontost Helsinkisse. Tollis rääkisin soome keeles, ametnik arvas Kanada passis oleva nime põhjal ära, et olen eestlane, soovis edu ja saatis midagi uurimata otse läbi väravate. Esimest korda Soome pinnal polnud miskit erilist tunnet, Kanadast tulles lausa kodune olemine. Kuna saabusime Vappu ajal nägime ära ka kurikuulsa kärakaviskamise, seoses ilusa ilmaga tundus pool Helsinki rahvastikust napsused olema. Järgmine hommik sõbra pool Vantaas aknast välja vaadates sain oma Soomega seotud negatiivseima kogemuse - siiani on mällu sööbinud kuidas eelmisest õhtust ikka veel purupurjus ema tuigerdades lapsevankrit lükkab.

Olen lugenud hulga soome autorite raamatuid originaalkeeles (Torontos paaris raamatukogus soome keele osakonnad), lemmikuteks Väino Linna ja Mika Waltari. Soomlased on kahtluseta pikalt kõige lähedasemaks rahvuseks eestlastele, justkui suurem vend, kelle eeskuju proovime jälgida ja keda väiksema vennana veidi kadestame.

All eelmise aasta Soome populaarseima filmi treiler Väino Linna romaani "Tuntematon sotilas" ainetel. Ise olen näinud kahte eelmist 1955 ja 1985 aasta versiooni, mõlemad muljetavaldavad. 

P.S  Kaal pühapäeva hommikul 81.0Kg

Robokiisu

Robokiisu MEOWDAR

Ei oska miskit muud kosta, kui et lihtsalt kadestan vanemat tütart. Miks küll minu ajal kujutasid projektid endast enamasti mahukaid teoreetilisi arvutusi mitte tegelikku praktilist ehitamist. Inseneri eriala on tüepoolest äga - nagu lapsepõlve jätk, kui saad klotsidest põnevaid asju ehitada või kokku panna. Tütre üheks ülikooli viimase aasta projektiks oli roboti ehitamine, mis labürindis otsiks üles puust kuubiku, korjaks selle üles ja tooks tagasi algpunkti. Roboti ehitamiseks anti väike summa raha vajalike osade ostmiseks, lisaks oli võimalik kasutada teatud standard juppe mida laboris leidus. Loomulikult pidi lahendus olema võimalikult originaalne. Mitu nädalat käis meil kodus agar disainimine, juppide 3D printimine, kokkukruttimine ja katsetamine.

Eluka ehitamine

Eelmine nädal oli tähtaeg kui kõik Toronto Ülikooli robootikat õppivad tudengid pidid oma robotit zhürii ees demonstreerima. Uhusega võin kuulutada, et lapse meeskond sai 20 osavõtja hulgas esikoha. Nende robot oli ainus, kes esimesel katsel edukalt labürindi läbis, kuubiku üles korjas ja õigesse kohta tagasi tõi ning maha poetas. Viieliikmelises meeskonnas vastutas tütar mehhaanilise osa disaini ja kokkupanemise eest, tema poolakast sõber ehitas sonari ning programmeeris masina. Ülejäänud kolm liiget olevat osalenud abistavas ja logistilises rollis. Otse loomulikult oli disaini elemendina kasutatud kiisu teemat, sest maod ja kassid tütre lemmikloomad. Maokujulise roboti ehitamine oleks liiga keeruline olnud vastas plika kui uurisin, miks ma robotmadu roomamas ei näe.

MEOWDAR labürindis kuubikut otsimas.

Jõulupidude hooaeg

"Jõuluvana" saabus

Eilsega sai alguse selle aasta jõulupidude hooaeg. Panga poolt korraldatud pidulik õhtusöök "The Globe" nimelises restoranis. Mul õnneks sai kõht just õigeks ajaks enam-vähem joonde. Kus selle kahju ots muidu kui saad vaid vesise suuga vaadata kuis teised head paremat pugivad, aga ise ei saa. Seoses implaantidega polnud üle kahe nädala tilkagi alkot puutunud, juba sissejuhatav hapu shampa klaas hakkas tühja kõhu peale kergelt pähe. Snäkke pakuti nii vähe, et jagus vaevalt kõhu põhja. Võtsin kiirelt Creemore õlle lohutuseks. Seltskonnas juttu puhudes sattus kuidagi nii, et olime enamuse ajast kaasaga eraldi ja kui lauda istumiseks läks polnud tema kõrval vaba kohta. Istusin üle laua veidi eemale, tegin nalja, et nüüd ei saa ta mind jalaga tonksata kui õllese peaga lolli juttu peaksin ajama.

Loen oma esimeses klassis õpitud salmi:
Kaaga-kaaga hüüdis kana, ...

Menüü oli suht kesine ja trükitud amatöörlikult tavalise valge A4 formaadis lehe peale. Sissejuhatuseks valisin ainsa liha sisaldava näksi, mis kujutas endast tükki keedetud kondist haugiliha natukese lehtsalatiga. Paraku pidime seda nii kaua ootama, et tekkis kahtlus kas kala ikka oli enne kinni püütud kui tellimise sisse andsin. Pikka ootust leevendasime veiniga, mida vähemalt kelnerid pidevalt lisaks kallamas käisid. Põhitoiduks tellitud veiseliha steak kartulipudruga oli maitsev ja mahlane aga äärmiselt pisike. Arutasime juba, kas telliks kõrval asuvast pizzabaarist süüa juurde. Enne prae kallale asumist astusin vetsust läbi, mis õige kummalise sisseseadega - kraanikausid väga sarnased pissuaaridega, ei imestaks kui mõni õllesem klient püksiaugu kraanikausi juures lahti kisuks. Creme brulee magustoiduna nii koguse kui maitse poolest täitsa rahuldav.

Teenindus õige kesine, tellitud kohv ja konjak jõudsid alles siis kohale kui magustoit juba nahka pandud. Kumbki keskpärane, seega eriti ei kurtnudki kui kaasa vihjas, et võiks minema hakata. Panga juhatusega hüvasti jättes küsis naise ülemusest direktor, kas Ene mind ikka koju viib. Muidugi, ei saanud esialgu aru, et mis mõttes. Alles õues jõudis pärale: äkki tehti meie eraldi olemisest ja eraldi istumisest mingeid järeldusi. Saime kaasaga kõhutäie naerda, ei teagi kas ta peaks homme tööl juttu tegema, et elame ikka kenasti koos samas majas ja tudime endiselt samas voodis :D

Hommikune kaalumine andis vaatamata õhtusele jõulupeole tulemuseks 79.9Kg.

T-failid ja Muller

Muller viib uurimist läbi nagu kaval rebane Columbo,
ehk mäletate 70'te krimiseriaali tollest detektiivist ;)

Ilmselt on paljud näinud ulmepõneviku seriaali X-failid, kus põhitegelasteks FBI salaagendid Mulder ja Scully. Paraku paistab, et päriselu võib osutuda palju põnevamaks kui teleseriaal. T-toimikute uurimisega tegeleb päris reaalsuses eriti tähtsate kuritegude uurija, endine FBI peadirektor Robert Muller. USA presidendi valimiste ja valitsemise saaga ning sellega seotud intriigid annavad silmad ette igale teleseriaalile. Vahepeal tekkib mulje, et kogu see värk polegi miskit muud kui üks põnev seriaal ameerika valitsemise teemadel, võrreldav "Kaardimajaga". Omaette irooniline ja ehk ka märgiline, et Netflixi ülipopulaarse teleshow kongresmenist peategelast mängiv Kevin Spacey vallandati päevapealt seoses ahistamissüüdistustega.

Viimastel päevadel on sündmuste areng kõvasti hoogu juurde saanud.

Esiteks Põhja-Korea raketikatsetus, millele USA peab vastama ja tegema seda lähemal ajal. Nii Trump kui Valge Maja julgeoleku ekspert McMaster ütlesid, et rahumeelsete lahenduste aeg on kiirelt otsa saamas. Juba esmaspäeval alustavad USA ja Lõuna-Korea ulatuslikke sõjaväemanöövreid. Miskit tõsisemat pole tänapäeval võimalik ilma silmahakkavate ettevalmistusteta teha, samas piiratud õhulöögi nii stealth lennukite kui tiibrakettidega saab korraldada ilma ettehoiatuseta. Kasu oleks sellisest ettevõtmisest vaid siis kui suudetakse hävitada või isoleerida nii Põhja-Korea kõrgem sõjalispoliitiline juhtkond kui tuumarelva kandvad raketid. Ilma väga kindla õnnestumise võimaluseta ameeriklased esimesena rünnakut ette ei võta. Samas praeguse presidendiga ei või milleski kindel olla, iseasi kas sõjavägi täidaks käsku kui Trump sooviks esimesena tuumarelva kasutada.

Teiseks ja oluliseimaks on muidugi presidendi endise julgeolekunõuniku Michael Flynni koostööle minek FBI uurijatega vastutasuks vähendatud karistusele. Trumpi lõi see nii rööpast välja, et tund aega hiljem planeeritud pressikonverents jäeti ära. Kinnitamata andmetel olevat boss olnud raevust vahus ja käitunud mitteadekvaatselt, presidendi meeskond otsustas teda avalikkusele sellisena mitte näidata. Asi on ilmselt üsna tõsine, nõunik Flynn suhtles otseselt Vene valitsusega ja väidetavalt sai juhised presidendi administratsiooni "väga kõrgelt ametnikult" bossi väimehelt Kuchnerilt või isegi bossilt endalt. Kui palju ta teab ja palju avalikustab, sellest FBI ei räägi kuna "uurimine on pooleli". Järgnevalt toon ära BBC analüüsi Flynni tunnistuste põhimomentidest:

1. Esimest korda suutis FBI murda Trumpi kõige lähemasse siseringi, Flynn oli Trumpi üks lähedasemaid nõuandjaid ja kaaskondlasi kogu 2016 kampaania jooksul. Ega talle ilmaasjata antud kohe peale valimisi presidendi rahvusliku julgeoleku nõuniku koht. Üheks Valge Maja paanika põhjuseks on Flynni teadmised kampaania aegsest tegevusest ja suhetest venelastega.

2. Flynn otsustas minna FBI'ga koostööle vähendamaks oma karistusaega. Võib vaid oletada, et põhjuseks olid ümberlükkamatud tõendid FBI'le valetamise kohta. Kui ta tõepoolest räägib kõigest millest teab, tuleb ilmselt hakata valmistuma Trumpi tagasiastumiseks.

3. Flynni mõningad seni väljatoodud ütlemised lähevad vastuollu terve hulga Valge Maja avaldustega, tekkib olukord keda uskuda. Kui tüübil peaks olema vähegi vettpidavaid tõendeid, saab FBI tõsta süüdistusi terve hulga Valge Maja kõrgete ametnike vastu ametivõimudele valetamises.

4. Trumpi jaoks kõige ohtlikum moment oleks kui ta rääkis Flynnile, et nõudis endiselt FBI peadirektorilt juurdluse lõpetamist, mida saab vaadata õigusmõistmise takistamisena. See oleks konkreetne põhjus sundimaks presidenti tagasi astuma.

5. Paar avalikkusele lekkinud Flynni ülestunnistust on vaid jäämäe tipp, FBI on saanud nii palju uut infi, et juurdlus laieneb oluliselt võttes samas ka rohkem aega.

6. Flynni tunnistused vaid üheks osaks laiemast pildist läbimädast presidendi administratsioonist. Uurimise all olid juba enne mitmed teised kõrged ametnikud, kelle vastu Flynnilt võimalik saada uusi tõendeid.

Trumpi enda reaktsiooni võib lugeda tema hommikusest Twitteri säutsust, mille põhjal on selge, et administratsiooni huvides oleks presidendilt telefon ära võtta või vähemalt vanemakontrolli kehtestamine, kuhu bossi lastakse sisse logida:

@realDonaldTrump

"After years of Comey, with the phony and dishonest Clinton investigation (and more), running the FBI, its reputation is in Tatters - worst in History! But fear not, we will bring it back to greatness."

Mida arvata presidendist, kes ei usalda enda riigi õigusmõistmise ega luureorganisatsioone, küll aga kuulab vaenuliku võõrriigi juhti. Õnneks on USA presidendil küll palju võimu, kuid riigi juhtimine siiski nii lollikindlalt üles seatud, et dikdaatoriks ta end kuulutada ei saa.

Jõulukink, muretsetud mustal reedel.

Nagu üleeelmises postituses lubasin, kirjutan lühidalt ka ainsast esemest, mille "Mustal-Reedel" ostsime. Kokkuhoidu suurt polnud, ainus rahuldus, et isegi Küber-Esmaspäeval maksis sama asi kümpsi jagu enam. Nagu pildilt ja reklaamist näha, ostsin 

ROG STRIX-GTX1080-A8G-GAMING

videokaardi. Kes pole asjaga kursis neile teadmiseks, et tegu videokaardiga, mis võimeline vedama enamusi tänapäevaseid mänge täis Ultra video seadistuses full HD resolutsioonis ja väga heas seadistuses 4K ekraanidel. Muidugi on eelduseks vastav emaplaat, protsessor ja kiire põhimälu, mis kõik sai eelmine aasta muretsetud.

Nii näeb arvuti pimedas välja ;)

Korra käis läbi mõte ka mälu juurde osta aga minu jaoks täieliku üllatusena oli mälu hind aasta jooksul kahekordistunud. Videokaartide hinnad on ebanormaalselt kallid, sest neid kasutatakse Bitcoini kaevandamiseks, mis viimastel päevadel edukalt 10 ja 11 tuhande dollari vahel kõikunud. Eile siis saime paki kätte ja ma ei hakanud seda jõuludeks hoidma, las laps mängib :) Kaardi arvutisse paigutamine polnud eriti keeruline, olin ikka enne uurinud kas sihuke pirakas judin ära mahub. Kui asjatamiseks läks, selgus et pikkuse poolest jäi kastis alla sendi ruumi kõvaketta kompartmendini.

Füüsiline osa on tegelt kõige lihtsam: Arvuti välja lülitada, stepsel välja, kaas eest ära, video juhe lahti, vana kaart välja, uus sisse, tagapaneeli toetuskruvid kinni, toide ja videokaabel külge, kaas kinni. Suur hetk arvuti peale lülitamine - miskit ei juhtunud!!! Ootasin ägedamat reaktsiooni aga plika kurivaim jagas kahe sekundiga ära, et olin pulli mõttes seinakontaktist juhtme välja sikutanud. Draiverite installimine võttis rohkem aega, sest arvutil pole DVD lugejat, mida tegelt tänapäeval suurt enam ei kasutata. Samas kaardiga tulid kaasa nii draiverid kui juhend DVD'l. 

Polnud hullu, vajaliku softi tõmbas tüdruk ASUS'e ja Nvidia veebilehelt, natu pusimist ja läkski käima. Nvidia Experience programmiga sai lasta automaatselt olemasolevatele mängudele parimad seadistused sätitud. Aura programmiga pani ta kaardi enda valguse soovi järgi kaasa mängima. ASUS Tweak2 pole veel installitud, sellega saab lisaks overklokkimisele mugavalt arvuti ühe nupuvajutusega mängurezhiimi viia nii, et ülejäänud ebavajalikud resursse tarbivad programmid maha lülitatakse. Muidugi toetab kaart virtuaalreaalsust, aga need seadmed jäid esialgu veel ostmata.

Paraku pole lapsel aega mängida, paar nädalat eksamite perioodi ees.

Korduv seaduserikkumine

Anna pasunat kui armastad Jeesust,
saada talle sms-teade kui tahad kohtuda :D

Pidin täna peale tööd noorema järeltulija ultrahelisse viima karates saadud käevigastuse kontrolli, Eelmise nädala röntgen miskit hullu ei näidanud. Aega oli piisavalt, kuid ei osanud oodata, et vihm sihukese liiklusummiku tekitab. Igatahes poole kolme ajal kesklinnas ummikus istudes ei jäänud muud üle kui salamisi telefon taskust välja õngitseda, et lapsele hoiatus anda. Siinmaal on autos telefoni kasutamise eest rängad karistused, mistõttu panin mobla varjatult jalgevahele ja vaatasin tähelepanelikult ringi, ega pollareid või muid ametlikke autosid läheduses hängimas pole.

Helistamise protseduuriga sain päris edukalt hakkama, paraku ei leidnud kõlarinuppu. Hüüdsin plikale, et olen ummikus, jään ilmselt veerand tundi hiljaks, helistagu kliinikusse, ja hoiatagu. Pidin rõhutama, ma suurt tema juttu ei kuule. Kõrvu kikitades jäi mulje, et plika sai aru. Jätsin mobla igaks juhuks jalgevahele, mugavam vastata kui laps peaks helistama. Ja siis jäi silma kõrvalreas politseiauto. Oh pergel küll, aastas näen maanteel koju sõites paar korda pallari masinat ja just nüüd pidi see siia eksima. Muidugi nagu kutsutult helises telefon.

Esialgu lasin rahulikult heliseda, vastu ei võtnud. Kui mobla laul uuesti lahti läks, tuli enda arust hea mõte. Vaatasin võmmimasina poole, keegi mind otseselt ei jälginud. Sügasin mõtlikult habet, rinda ja kätt sujuvalt allapoole libistades ka kubet. Justkui muuseas näpuga üle ekraani tõmmates vastasin kõnele. Kõva häälega ühe suupoolega rääkida üritades andsin teada, et momendil rääkida ei saa, pollar kõrval, koju jõuan 15-20 min pärast, vastust kuulata ei saa. Sõit võttis paar minti kauem kui lubatud, viimases otsas tuli mitu messi moblasse nagu summutatud püstolilaskude põhjal võis otsustada. Vaadata loomulikult ei saanud.

Ukse ette sõites andsin signaali, lootes näha ligitormavat last. Ei miskit, mida kuradit, tuututasin ilma tulemuseta veel ja tormasin siis sisse. Plikat ei kuskil, haarasin mobla avades viimased sms teated. Tuli välja, et kliinikust vastatud: hiljaks jääda ei tohi, muidu lükatakse protseduur kaks nädalat edasi. Seda ei saanud lubada, sest järgmise nädala eksamitel lisaaja taotlemiseks on arstitõendit vaja. Tüdruk oli kohe Google mapsi lahti löönud ja kiireima variandi välja otsinud ning jooksuga bussile kimanud. Helistasin, ta oli kohe kohale jõudmas, punktipealt õigel ajal. Mul oli tõsiselt hea meel, et tüdruk suutis momentaalselt ootamatut olukorda hinnata, parima lahenduse leida ja hoobilt ellu viia. Noorema lapse puhul olen kippunud ikka muretsema, et ta natu saamatu ja äpuke. Tuleb välja, et ta pigem mugav ja kasutab võimalusel kergemat teed, aga kui vaja suudab kiirelt ja otsustavalt tegutseda. Tubli!!!

P.S. Ärge tehke nagu mina tegin, roolis moblaga rääkimine ja eriti muidugi tekstimine on eluohtlik! Vabanduseks võin tuua fakti, et liiklus kulges 10 km/h aga trahvi antakse vahele jäämise korral ikka täie rauaga.

Uimane

Omaaia gripiravim

Uimane olemine igate pidi. Mingi viirus mulle kallale tulnud. Pole nii kaua haige olnud, et ei mäletanudki kui vastik on selline uimaselt poolvinnas vedelemine. Läbi une kuulsin hommikul kuidas koer voodisse ronis. Hiilis tasakesi ligi, hindas olukorda ja hakkas siis otsaesist lakkuma. Ju ma paistsin nii õnnetu, et ilmselgelt vajasin hoolitsust või vähemalt haletsuslakkumist.

Tahaks nagu miskit asjalikku teha aga ei viitsi. Blogi ikka jaksan oma lamamistoolis lesides klaviatuuril toksida. Kui postitusega ühele poole saan, tegelen ehk veidi vanade fotode arhiveerimisega. Nimelt on mul patakas vanemate pilte, mida peaks sisse skännima, lisaks endiste kursakaaslaste poolt dropboxi paigutatud hunnik ülikooliaegseid mustvalgeid fotosid. Ise ma fotograafiahuviline polnud ja seepärast teismeliseajast kuni ülikoolini minimaalselt pilte, alles peale kaasaga kohtumist järjepidevalt fotosid tehtud.

Eile tööle minnes oli juba niru võitu, aga koju jõudes läks jamamaks. Keetsin kuuma jooki sidrunväändiku marjade tõmmisega. Võttis kurguvalu ja tegi uniseks. Keerasin pikali, põõnasin kaks tundi ühtejutti kuni sugulased külla tulid. Olin neid hoiatanud oma tõbisusest aga selgus, et pereisa kah antibiotside peal, seega pole suurt miskit karta. Nende pooleteiseaastane plika oli igati asjalik, jaksas vaid kümme mintsi võõristada enne kui asus põnevusega uut ümbrust uurima. Meie koertest oli muidugi vaimustuses. Sushi hoidis kartlikult eemale, Koko käis nuusutas üle ja võttis omaks. Pallimängu juures andis siiski kerge urinaga samas kaalukategoorias mudilasele mõista, et sina uustulnuk oled hierarhias minust allpool :)

Koerad on lapse arust nii vahvad!
Mõelge kui kutsa sinuga samas kaalukategoorias! 

Ilm on kah praegu väga sarnane minu enesetundega, külm niiske ja tatine. Terve õhtu jõin suurtes kogustes kuuma teed, enne magama minekut võtsin kaasa poolt soovitatud sinise öise gripitableti. Nina oli nii kinni, et hingamine suht vaevaline, kurk kippus ka kuivama ja valutama. Kurguvalu vastu pits konjkit ja juba lapsepõlvest saati äraproovitud nipp, õhuke villane sall ümber nina. Väljahingatav õhk soendab salli ja niiskus jääb sinna pidama, sissehingatav korjab nii soojuse kui niiskuse sallist kaasa varustades samas piisava hapnikuhulgaga. Nii ei kuiva kurk ega hakka tulitama laskmata magada. Öö möödus üllatavalt kergelt, ei teagi kas tänu tabletile, sallile või asjaolule, et haigus hakkab tasapisi järgi andma.

Kaalu peale ronides vaatas vastu number 80.5 Kg, üllatavalt madal vaatamata nädalasele treeningpausile ja eileõhtusele pirakale tshiliportsule. Viimane kuu olen toitumisega suht rahulikult võtnud. Saiatoodete ja magusa peale ei mõtle enam üldse. Söön viilaka või kaks sinihallitusjuustuga kohvi kõrvale, mitte pool saia nagu vanasti. Kui isu tuleb võtan paar eesti kommi, rohkem ei tahagi, kunagised lemmikud lehmakommid tunduvad väljakannatamatult magusad. Õhtul veidi näksin midagi kohvi või tee kõrvale, trennist tulles korgin vahel õlle, et mõnusalt enne magamaminekut tugitoolis lõdvestuda. Jäätisega on see kuu kööga seoses külmkapi probleemidega, samas nähes millisest keemiast kohalikud jäätised koosnevad (sulanud olekus vaht peal, paks siirup all) kadus igasugune isu.

Musta Reede Hullus ja külmik.

Siin maal ja eriti muidugi lõunapiiri taga USA's on tegu lausa organiseeritud massipsühhoosi all toimuva tarbimispühaga. Kui vanasti oli põhiliseks ostlemisepäevaks jõuludele järgnev "Boxing Day" mil kaupmehed müüsid soodsalt maha kraami, mis jõulueelsest ostupalavikust üle jäänud, siis nüüdseks on kujunenud Must Reede ja Küber Esmaspäev aasta suurimateks käibetekitajateks. Vastavad reklaamid hakkavad juba mitu nädalat varem kliente pommitama, et viimased ometigi sihukest tähtsat rahvuspüha niisama kodus logeledes mööda ei laseks. See aasta otsustasid mitmed suuremad poeketid osa kraami terve nädala soodukaga pakkuda. Tulemuseks olukord, kus populaarsemad kaubad ammu enne reedet otsa said.

Kui tähelepanelikult olukorda jälgida, selgub, et suur osa "supersoodukal" kaubast pole tegelikult üldse palju odavam kui tavaliselt. Vahel isegi keskmisest kallim kuna efekti mõttes on vahetult enne hindu kõvasti tõstetud, et saaks puhta südamega (nii puhtaga kui see ärimehel olla saab) nimetada kui mitukümmend protsenti hinda langetatud. Paraku on olemas veebilehed, kus saad jälgida kaupade hinnataset üle pikema aja. Seega teadlik kodanik haneks ei lähe, aga kaupmehed selle pärast suurt muretsema ei pea, sest tedlike protsent on õige madal.

Meie külmiku hinnakõikumine 7 põhiketi kokkuvõttes (ilma 13% käibemaksuta)

Eelmistel kordadel olen ikka paar varem planeeritud asja ostnud, ehkki nõukaaja nostalgia mõttes sabadesse seisma just eriti ei kutsu. Seekord lihtsalt juhtus uskumatult soodne ajastus, või vähemalt nii me ise arvasime. Nimelt otsustas külmik vanadusnõtrust üles näitama hakata, sügavkülmas vaid paar kraadi külma. Et miskit mäda saime aru paari nädala jooksul aegamisi pehmemaks muutuvast jäätisest. Kaasa oli varemgi külmkapi teemalisi vihjeid teinud, aga kitsi nagu ma olen ei raatsi ju töökorras ehkki moraalselt vananenud asja välja vahetada. Hakka või naist konspiratsioonis kahtlustama, aga kui ta tõepoolest suutis nii osavalt külmiku ära nõiduda, et mina ei mõista mis viga, on õigusega uue ära teeninud. Insener muidugi niisama alla ei anna. Uurisin ja puurisin nii teoreetiliselt neti ja töökaaslaste nõu varal kui ka füüsiliselt kruvikeerajaga aparaadi kallal mässates. 

Põhimõte on külmikul nii lihtne, et võimaliku probleemi suudab iga veidigi loogiliselt mõtlev tüüp suure tõenäosusega ära arvata. Minu omal kompressor töötab normaalselt aga radiaator ei lähe kuumaks ja sügavkülma osa külmaks. Temperatuuri andur oli esimene kahtlusalune, paraku selgus, et funksib. Järgi jäi vaid kolm võimalust: kompressori ventiilide, tihendite, membrani lekkimine, freooni aeglane lekkimine süsteemist, süsteemi torustiku osaline ummistumine. Kõik kolm on sellised, et remonti ise ei tee ja töömeeste kutsumisel läheks kallimaks kui 20 aastat vana külmik väärt on. Must Reede oli kohe tulemas, mis muud kui internetti surfama ja soodukaid otsima. Tuleb tõdeda, et siin on esiteks külmikud oluliselt kallimad ja teiseks vanamoodsamad kui Eestis, kus just eelmine suvi sai uus muretsetud.

Sügavkülma sahtlisüsteem tundub mugav olevat.

Vähemalt kodumasinate osas on tegu täieliku reklaamitrikiga nagu kiirelt selgus, taolise allahindlusega on pidevalt miskit pakkumisel. Meil "õnneks" määrab köögi väiksus ja külmiku positsioon väga kindlad piirid, millest üle ei saa minna, seega valik suht piiratud. Eesti eeskujul tahtsime all oleva sügavkülmaga kappi, sihuke "luksus" paneb hinnale oma 50% otsa. Kui tahad veel kahe uksega ka, ongi sama suurusega "French doors" aparaat pea topelt kallim. Vee ja jäämasina lisamine ajaks numbrid ulmelisse kõrgusse. Kokkuvõttes jäime kaaluma kahte suht sarnast LG ja Samsungi varianti, mis mõlemad klientidelt üsna positiivsed ülevaated teeninud. Otsustasime neljapäeval poest läbi astuda, et oma silmaga vaadata ja käega katsuda. Suurt vahet polnudki, lõpuks otsustasime LG kasuks. Läksime koju ja tellisime ladupoest, sest nood pakkusid tasuta kohale toimetamise ning vana äraviimise. Kaubanduskeskused kipuvad järjest tühjemaks jääma, inimesed käivad küll asju vaatamas ja uurimas aga tellivad üle neti sealt kus momendil kõige soodsam. Paraku oli meie koos maksudega ligi $1500'se ($1300 + $170 maks) külmiku hinnavahe viies erinevas suuremas poes vaid $5. Ülejäänud kahes tavahinnaga oluliselt kallim. Õhtul ostsime üle interneti ära. Nüüd pole muud kui oodata, loodetavasti veab vana veel 10 päeva välja, muidu peab toidu garaazhi alla külma viima :P

Täna sai majanduse toetamise ja meelelahutuse mõttes üks judin veel netist tellitud, aga sellest hiljem.